Keemistemperatuur

Allikas: Vikipeedia
Aururõhu diagramm: keemistemperatuuri (T, ºC) sõltuvus rõhust (p, atm): propaan, metüülkloriid, butaan, neopentaan, dietüüleeter, metüülatsetaat, fluorobenseen, 2-hepteen.

Keemistemperatuur ehk keemispunkt ehk keemistäpp on temperatuur, mille juures vedeliku aururõhk saab võrdseks välisrõhuga (atmosfäärirõhul), see tähendab aine hakkab keema. Keemistemperatuur sõltub välisrõhust ja tõuseb rõhu suurenedes (Clapeyroni-Clausiuse võrrand). Keemistemperatuur (normaalrõhul) on aine põhilisi füüsikalisi karakteristikuid, mis on abiks aine identifitseerimisel ja võimaldab hinnata aine puhtust.

Keemise kestmiseks on vaja soojuse (energia) pidevat juurdevoolu. Energiat, mis on vajalik kindla koguse aine gaasifaasi viimiseks, nimetatakse aurustumissoojuseks, mõõdetuna keemistemperatuuril nimetatakse seda ka keemissoojuseks.


Tabel. Ainete keemistemperatuurid (ºC) ja keemissoojused (kJ/kg) normaalrõhul:

Aine keemistäpp °C keemissoojus kJ/kg
Vesinik -252,8 454
Lämmastik -195,8 198
Hapnik -183,0 213
Freoon-12 -24,9 162
Metanool 64,5 1,100
Etanool 78,3 840
Benseen 80,1 395
Vesi 100,1 2256
Tolueen 110,6 364
Elavhõbe 356,6 285
Väävel 444,6 290
Alumiinium 2450 10900


Keemistemperatuur sõltub rõhust: vaakumis toimub keemistemperatuuri alanemine, kõrgendatud rõhul see tõuseb. Aine keemistemperatuuri leidmiseks mingil etteantud rõhul kasutatakse käsiraamatutes või muudes andmebaasides olevaid keemistemperatuuri (T) ja rõhu (p) vahelisi sõltuvusi teljestikus log p – T. Et neid graafikuid kasutada, peab olema teada keemistemperatuur mingi kindla rõhu juures (näit. 760 mmHg) ja siis liigutakse graafikul sellele punktile kõige lähemal olevate kõveratega samas suunas.

Lahuste keemistemperatuur sõltub ainete kontsentratsioonist.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]