Joakim Puhk

Allikas: Vikipeedia
Joakim Puhk, 1936

Joakim Puhk (25. mai 1888 Viljandi14. september 1942 Kirovi vangla, Kirovi oblast) oli Eesti ettevõtja ning poliitik, Kaubandus-Tööstuskoja esimees.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Joakim Puhk sündis 1888. aastal Viljandimaal, Jaak Puhki perekonnas ning oli vendadest vanim ja kõige aktiivsem. Perekonnas olid ka nooremad vennad: Voldemar Puhk (1891–1937), Eduard Puhk (1890–1943), Aleksander Puhk (1893–1941) ja Evald Puhk (1897–1942).

Joakim Puhk õppis Riia kaubanduskoolis, võttis ta osa 1905. aasta revolutsioonist, oli 1907–1909 Venemaal Peterburis Krestõ vanglas kindlusvangistuses.

Tegevus Eesti majanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Joakim Puhki isa Jaak Johann Puhk oli 1881. aastal asutanud perefirma, mis 1914. aastal sai nimeks J. Puhk & Pojad. 1917. aastal alustas Puhk äritegevust Eestis. Lisaks kaasomaniku staatusele perefirmas, koos isa ja venna Voldemar Puhkiga oli Joakim Puhk veel masinaehituse vabriku Ilmarine direktor.

Joakim Puhk oli aastatel 1918–1919 toitlusministri abi. 1920. aasta Tartu rahu sõlmimisel oli Joakim Puhk Eesti delegatsiooni kaubandusekspert.

Joakim Puhk oli Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees alates 1925. aastast[1].

Puhk oli aastatel 1921–1927 Leedu aukonsul Tallinnas, aastast 1927 Soome au-kindralkonsul Eestis, aastast 1931 konsulaarkorpuse vanem, võttis osa Rahvasteliidu tööst.

Tegevus Olümpiakomitees[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Friedrich Akeli kõrvalejäämist Rahvusvahelise Olümpiakomitee tegevusest 1932. aastal, eriti aga Berliini olümpia ettevalmistuste kerkis päevakorda vajadus ROK-i oma liikme järele. Puhki kandidatuur esitati 1936. aasta jaanuaris kõigepealt Eesti Olümpiakomiteele ning seal leidis ta kandidatuur üksmeelse toetuse. Soome ja Rootsi olümpiakomiteede soovitusel esitati Joakim Puhk ROK-i liikmekandidaadiks. Hääletamine ROK-is andis taas üksmeelse heakskiidu. Joakim Puhk on seni viimane eestlane, kes kuulus Rahvusvahelise Olümpiakomitee valitud seltskonda ning oli seda kuni surmani 1942. aastal.

Eesti edu Berliinis ja Joakim Puhki teened leidsid ka rahvusvahelist märkimist samal 1936. aastal, mil teda autasustati Saksamaa olümpiaaumärgiga.

Vahistamine ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Joakim Puhk ja tema kolm venda arreteeriti 31. augustil 1940 Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi orderiga. Üks sellele otsusele allakirjutajatest oli endise riigikukutaja Viktor Kingissepa poeg Sergei Kingisepp. Nagu mitmed vahistatud, viibis Joakim Puhk Tallinna Patarei vanglas kuni sõja alguseni. 1941. aasta juuni lõpul saadeti ta koos teiste vangidega Kirovisse. Seal mõistis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi erinõupidamine ta 8. augustil 1942 surma mahalaskmise läbi. Joakim Puhk lasti Kirovi vanglas maha 14. septembril 1942.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Joakim Puhk oli pärit suurärimehe Jaak Johann Puhki paljulapselisest perest, kus oli viis poega, kelles vanim oli Joakim. J. Puhk ja Pojad perefirmale kuulusid lisaks 1913. aastal asutatud veskiärile ning selle juurde loodud makaroni- ja leivatehasele veel ka Puhki nime kandev kaubamaja, Eesti suurim autoäri ning masinaehitustehas Ilmarine, samuti rohkesti kinnisvara.

Voldemar Puhk suri Eestis 1937. aastal, Joakim, Aleksander ja Evald Puhk surid kõik Venemaal vangilaagris, vend Eduard Puhk pääses vahistamisest, kuna tegutses 1940. aasta juunipöörde ajal Puhkide esindajana Soomes, kus ta Teise maailmasõja ajal 1943. aastal suri[2].

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EE. VI 1936.a. lk 1072–73.
  2. Eesti riigi algusaegade 8 mõjuka äriliidri vara ja selle saatus, Äripäev, 22.02.2008

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kaubandus-tööstuskoda eramajanduse arendajana. Uus Eesti, 8. november 1935, nr 52, lk 6.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]