Laine Trapido

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Laine Trapido (aastani 1972 Laine Rettau; sündinud 11. veebruaril 1934 Saaremaal Valjala vallas) on eesti kopsuarst.

Ta on õppinud Valjala algkoolis, 1953. aastal lõpetas ta Viktor Kingissepa nimelise Kingissepa Keskkooli, samal aastal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas aastal 1959 cum laude. Aastal 1975 kaitses ta meditsiinikandidaadi väitekirja teemal "Kroonilisi mittespetsiifilisi kopsuhaigusi ja kopsutuberkuloosi põdevate haigete hingamisteede aeroobse floora uurimus".

Pärast ülikooli lõpetamist suunati ta tööle Kingissepa Tuberkuloosi dispanserisse ftisiaatrina, aastal 1960 viidi ta üle Audaku Laste Tuberkuloosi Sanatooriumi; pärast selle sulgemist aastal 1961 pääses ta sihtaspirantuuri Moskva Ivanovski Viroloogia Instituuti, kuid aspirantuur katkestati tolleaegse Eesti NSV tervishoiuministri dr. August Goldbergi poolt, ta kutsuti tagasi ja määrati Saaremaale vastavatud Sõmera Kopsutuberkuloosi Sanatooriumi arstiks (seda loeb Laine Trapido suurimaks repressiooniks oma isiku kallal). 1962. aastal kolis Tallinna ja asus tööle algul ftisiaatrina, hiljem laboratooriumi juhatajana Tallinna Vabariiklikus Tuberkuloosi Dispanseris. Seal ta hakkas koos kolleegide dr. Vilbert Harjo ja dr. Lii Jannusega arendama tuberkuloosi bakteriaalset diagnostikat, osaledes ka Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni programmis. Aastal 1968 asus ta tööle Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituuti pulmonoloogia osakonda nooremteadurina. Aastatel 19761982 töötas ta Tallinna Vabariikliku Tuberkuloosi Dispanseri epidemioloogia osakonna juhatajana ja aastast 1982 Eesti NSV Tervishoiu Ministeeriumi IV Valitsuse Vabariiklikus Haiglas, hiljem Tallinna Magdaleena Haiglas, algul laboratooriumi juhatajana ja aastast 1990 arst-bakterioloogina.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli 1972. aastast abielus fotograaf Isi Trapidoga, nende poeg Toomas Trapido on bioloog ja poliitik.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Helbe Merila-Lattik. Eesti arstid 1940–1960. Lk. 1070