Oleg Sapožnin

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Oleg Sapožnin ja moekunstnik Krista Kajandu Miss Estonia 88 žüriis

Oleg Sapožnin (27. detsember 1931 Tallinn2. juuli 2014 Tallinn) oli Eesti spordi-, kultuuri- ja majandustegelane ning jalgrattur ja jalgrattaspordikohtunik.

Sapožnin on maetud perekonna rahulasse Tallinna siselinna kalmistul.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas aastal 1949 Tallinna 30. Keskkooli ja aastal 1954 elektriinsenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi.

  • 1939–1940 Jakob Westholmi Gümnaasium, I klass
  • 1940–1945 Tallinna 19. Keskkool II–VII klass
  • 1945–1948 Tallinna 32. Keskkool, VIII–X klass
  • 1948–1949 Tallinna 30. Keskkool, XI klass
  • 1949–1954 TPI elektrijaamade, -võrkude ja süsteemide erialal, diplomeeritud elektriinsener

Täiendas end Moskva Mittestatsionaarses Energeetikainstituudis elektrivõrkude ja -süsteemide erialal.

Töökohad[muuda | muuda lähteteksti]

Sapožnin töötas aastatel 19541975 Eesti Energias, alustades elektrijaama valveinsenerina ja lõpetades Eesti Elektrivõrkude Ehituse juhatajana[1]. Ta olita Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati organiseerimiskomitee Tallinna osakonna ja hiljem valitsuse juhataja. Ta oli Eesti NSV Riikliku Filharmoonia viimane ja Eesti Kontserdi esimene direktor.

Tööstaaži kokku 56 aastat, neist Eesti Energia süsteemis 21 aastat.

Spordikarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Oleg Sapožninist sai esimene Eestist ja NSV Liidust pärit rahvusvahelise tasemega jalgrattakohtunik. Sportima hakkas koolis, jalgrattasõidus olid tema innustajad Eimar Kask ja Miralda Merila. Saavutas koolinoorte ja Tallinna meistrivõistlustel auhinnalisi kohti.

  • 1953–1992 Jalgrattaspordiföderatsiooni presiidiumi liige
  • 1965–1983 Jalgrattaspordiföderatsiooni esimees
  • 1991–2000 Jalgratturite Liidu tehnilise komisjoni esimees
  • 1967–1987 kuulus ka Nõukogude Liidu Jalgrattaspordiföderatsiooni presiidiumi
  • 1977–1978 Rahvusvahelise Jalgrattaspordiliidu (UCI) tehnilise komisjoni liige.
  • 1992–2001 EOK liige
  • 1993–2001 EOK täitevkomitee liige.
  • 2001–2004 ja 2005–2008 Euroopa hääleõiguslik delegaat UCI kongressidel.

Ta tegutses paljudel suurvõistlustel jalgrattakohtunikuna (aastast 1970 oli Sapožnin rahvusvahelise kategooria kohtunik), sh 1972 ja 1996 OM-il (vanemkohtunikuna), 10 MM-il (2 korda peakohtunikuna). Avaldas kirjutisi ajakirjas Kehakultuur ja ajalehes Spordileht. Spordiraamatute "XXI olümpiamängud. Montreal 1976" (1978) ja "100 aastat jalgrattasporti Eestis" (1986) üks autoreid.

Hobid ja harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Hugo Hiibus, Ants Antson ja Oleg Sapožnin Miss Estonia 88 žüriis

Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Jalgratturite Liidu tööst osavõtt auliikmena, maakodu rajamine ja selle eest hoolitsemine. Džässmuusika klubi tööst osavõtt.

Reisimine maailmas ja suveniiride kogumine reisidelt.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli multiinstrumentalist Vladimir Sapožnin, esinejanimega Boba.

Vanaisa Vassili Voinov ehitas Tallinna kogu Tsaari-Venemaa esimese betoonehitise: revüüteatri Grand Marina, milles muuhulgas paiknesid ka Tallinna suurim kino Ars ja lokaal Must Kass. Hoone sai suuri kahjustusi Tallinna pommitamisel, ent on tänapäevani tuntud kui Vene kultuurikeskus.

Raamat[muuda | muuda lähteteksti]

Piret Kooli kirjutatud elulooraamat "Oleg Sapožnin – lõputu rahutuur" ilmus 4. oktoobril 2017 (kirjastus Post Factum, Tallinn 2017, 9789949603121. 384 lk). Teose esitlus toimus Olegi vanaisa Vassili Voinovi mälestuseks ehitatud WW Passažis – aadressil, kus Oleg lapsena elas.

„21 aastat oma elust töötasin Eesti Energias, viis ja pool aastat tegin olümpiat, neli kuud töötasin ministrite nõukogus ning 12 ja pool aastat juhatasin filharmoonia tööd. Lõpuks sai minust Passaaži tegevjuht – need on kõik väga erinevad küljed. Aga tänu sellele, et olen spordiga tegelnud, on mul närvisüsteem säilinud,” tunnistab 60 aastat maailma tippvõistlustel jalgrattakohtunikuna osalenud Oleg Sapožnin oma päevaraamatus.

Mahukas elulooraamatus saavad sõna kümned Oleg Sapožnini sõbrad ja tuttavad. Põhirõhk on ta enda räägitud lugudel, mida ta on Eesti Spordimuuseumi helilindile rääkinud enam kui 17 tundi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]