Põhja-Makedoonia ajalugu

Allikas: Vikipeedia
See artikkel See artikkel räägib Põhja-Makedoonia ajaloost. Ajaloolise Makedoonia piirkonna kohta vaata artiklit Makedoonia (piirkond). Makedoonlaste rahva ajaloo kohta vaata artiklit Makedoonlaste ajalugu.
See artikkel on osa sarjast
Põhja-Makedoonia ajalugu
Kronoloogiliselt
Osmanite Põhja-Makedoonia
Valdkonniti
Seotud

Põhja-Makedoonia ajalugu on tänapäevase Põhja-Makedoonia riigi ja selle alade ajalugu.

Eelajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kagu-Euroopa eelajalugu

Antiikaeg[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Paioonia (kuningriik), Vana-Makedoonia ja Dardaania Kuningriik
Vaata ka: Vana-Makedoonia ajalugu
Makedoonia antiikajal

Antiikajal kuulus enamik tänapäeva Põhja-Makedoonia aladest Paioonia Kuningriigi koosseisu ning seal elasid traaklastest põlvnenud paioonlased. Osaliselt oldi ka Illüüria osa, lõunapoolsetel aladel elasid vanamakedoonlased. Dardaanias elasid mitmed illüürlaste hõimud, Lynkestises ja Pelagoonias elasid Vana-Kreeka molossid. Hõimudel ei olnud kindlaid piire, vahel olid nad allutatud Makedoni kuningale ning vahel iseseisvad.[1][2][3][4][5][6][7]

6. sajandi lõpus eKr vallutasid Põhja-Makedoonia territooriumi kuningas Dareios I juhtimisel pärslased, kes liitsid selle enda suurriigiga.[8][9][10] Pärast lüüasaamist teisel sissetungil Kreekasse 479. aastal eKr otsustasid pärslased Euroopast taganeda ning jätsid muuhulgas ka Põhja-Makedoonia alad maha.

Aastal 336 eKr vallutas Makedoonia kuningas Philippos II kogu Ülem-Makedoonia koos selle tänapäeva Põhja-Makedoonia aladele jääva põhjaosaga ning samuti Põhja-Makedoonia aladel asuva Paioonia.[11] Philippose poeg Aleksander Suur vallutas ülejäänud piirkonna territooriumi ning liitis selle enda suurriigiga, iseseisvaks jäi vaid Dardaania. Rooma Keisririigis kuulus enamik Põhja-Makedooniast Makedoonia provintsi koosseisu, põhjapoolseimad alad ehk Dardaania aga Möösia provintsi koosseisu. Diocletianuse valitsusajaks jagati need alad Makedoonia Salutariseks ja Möösia primaks.[12] Slaavlaste kohta enne 5. sajandit ei ole palju teada.

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal elasid Jirečeki joone poolt kaheks jagatud piirkonnas Traakia-Rooma või Illüüria-Rooma päritolu inimesed, aga ka Bütsantsi helleniseerunud kodanikud ja Bütsantsi kreeklased. Kohalike Traakia-Illüüria inimeste keeled olid slaavlaste saabumise ajaks juba välja surnud ning barbarite sissetungide tõttu Balkanile varakeskajal oli nende kultuuri mõju kadunud. Rolli mängis ka pidev ka helleniseerumine, latinisatsioon või slaavistamine. Lõunaslaavlased asusid tänapäeva Põhja-Makedoonia aladele 6. sajandi lõpus. Slaavlastest sisserändajaid kutsusid Bütsantsi kreeklastest ajaloolased sklaviinideks. Slaavlased ründasid korduvalt Bütsantsi, nii omal jõul kui bulgaaride või avaaride abil. Umbes aastal 680 jõudis Pelagoonia tasandikule bulgari khaan Kuber (kes kuulus samasse Dulo klanni nagu khaan Asparuh), kes hakkas sealt ründama Thessaloníki alasid.

7. sajandi lõpus korraldas Justinianus II Kreekasse jõudnud slaavlaste väljaajamiseks laiaulatuslikud operatsioonid ning küüditas üle 110 000 slaavlase Kapadookiasse. Samuti slaavlasi deporteerinud Constans II valitsusajaks oli suur osa Makedoonia slaavlastest suunatud Anatooliasse, kus nad allutati Bütsantsi keisri teenistusse.

Ohridi peapiiskopkond aastal 1020
Rooma riik ja selle Makedoonia provints aastal 125

Bütsantsi dokumentidest kadus sklaviinide kui eraldi rahva eritamine umbes aastal 836, kuna Makedoonia piirkonna slaavlastest sai Esimese Bulgaaria Tsaaririigi rahvas. Kuigi algselt olid bulgaarid ja sklaviinid kaks eraldi rahvast, sulandusid nad üheks, bulgaarid võtsid üle slaavi keele ja identiteedi, kuid nii riigi kui rahva nimeks jäi Bulgaaria. Slaavi mõjutused tugevnesid piirkonnas ühes Bulgaaria Tsaaririigiga, 837. aastaks oli kogu piirkond riigi kontrolli all. Glagoliidi kirja ja vana kirikuslaavi keele lõid Thessalonikist pärit Bütsantsi kreeklased Kyrillos ja Methodios. Nad olid ka slaavi kultuuriruumi apostlid ja misjonärid. Kristlik slaavi kultuur arenes välja keskaegses Bulgaarias, pärast aastat 885 sai Ohridi piirkonnast usukeskus. Selles piirkonnas resideeris ka esimene bulgaariakeelne peapiiskop Kliment. Ta muutis Ohridi haridus- ja kultuurikeskuseks ning rajas sinna Kyrillose ja Methodiose kaasvõitleja Naumiga ligi 3000 õpilasele Ohridi Kirjanduskooli, kus õpetati glagoliidi ja kürillilist kirja.

Prints Marko
Prints Marko kuningriik

10. sajandi lõpus oli enamik tänase Põhja-Makedoonia aladest Samuili valitsusajal Esimese Bulgaaria Tsaaririigi poliitiline ja kultuuriline keskus. Aastal 972 sai tsaaririigi idapoolsetel aladel (tänapäeva Bulgaarias) ning selle endises pealinnas Veliki Preslavis võimule Bütsantsi keiser Basileios II. Bulgaaria Tsaaririigi uueks pealinnaks ja Bulgaaria Õigeusu Kiriku uueks keskuseks sai Ohrid. Sellest ajast sai Bulgaaria riigikorraldus osaks laiemast slaavi kultuurist. Järgnes mitukümmend aastat peaaegu lakkamatut sõda Bütsantsiga, kuni 1018. aastal õnnestus Basileios "Bulgaarlastetapja" II tsaaririik vallutada. Kogu Põhja-Makedoonia territoorium liideti Bulgaaria teemana Bütsantsiga ning Bulgaaria Õigeusu Kirikust sai Ohridi peapiiskopkond.

Aastal 1197 tõstis keskvõimu vastu mässu Dobromir Chrysos ning Bütsantsi keiser oli sunnitud loovutama talle Struma ja Vardari jõe vahelised alad, kuhu jäid ka Strumica linn ja Proseki linnus.[13]

13. ja 14. sajandil liikusid alad korduvalt Bütsantsi võimu alt Bulgaaria ja Serbia kontrolli alla. Näiteks oli aastatel 1257–1277 Bulgaaria tsaar Skopjest pärit aadlik Konstantin Tih. Hiljem oli Skopje Stefan Dušani ajal Serbia Tsaaririigi pealinn. Pärast Serbia Tsaaririigi kadumist olid Põhja-Makedoonia vastavalt lääne ning idapoolsed alad Mrnjavčevići ja Dejanovići aadlisuguvõsade kontrolli all. Mrnjavčevićide keskus asus Prilepis, nende suguvõsast on teada vaid kaks valitsejat: kuningas Vukašin ja tema poeg Marko. Kuningas Markost sai Osmanite Riigi vasall, ta sai surma Rovine lahingus.

12. sajandist 14. sajandi alguseni oli Põhja-Makedoonia osaliselt albaanlastest Gropa suguvõsa võimu all, neile kuulusid alad Ohridist Debarini. Pärast Gropade aega olid Debar ja mõned muud alad 14. sajandi lõpus ja 15. sajandi esimeses pooles Kastriotide ja Kastrioti Vürstiriigi kontrolli all. Pärast vürst Gjon Kastrioti surma aastal 1437 vallutas Osmanite Riik suure osa nende aladest, kuid varsti olid albaanlased tagasi ning Lezhë Liiga ja Skanderbegi võimu all. Sellel ajajärgul sai Põhja-Makedooniast Albaania-Osmani kokkupõrgete tallermaa. Makedoonia piirkonnas toimusid muuhulgas Pologi, Mokra, Ohridi, Otonetë ja Oraniki lahingud. Lisaks leidis seal aset Skanderbegi Makedoonia-kampaania. Skanderberg suri 17. jaanuaril 1468 ning Albaania vastupanu hakkas nõrgenema. Tema mantlipärijat Lekë Dukagjinit ei saatnud samasugune edu ning viimane Albaania tugipunkt võeti juba 1479. aastal.

Osmanite Riik[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Põhja-Makedoonia Osmanite Riigis, Rumeelia ejalett ja Bulgaaria millet
Prilep 19. sajandi lõpus, taustal Osmanite minarett
Osmanite Riik Balkani poolsaarel enne esimest Balkani sõda aastal 1912
Albaanlaste poolt vallutatud Skopje augustis 1912

14. sajandi lõpus vallutas Osmanite Riik Põhja-Makedoonia alad ning need jäid Rumeelia ejaletina selle koosseisu enam kui 500 aastaks.[14][15] During this in the second half of the 15th century the Albanian Leader of the League of Lezhë, Skanderbeg was able to occupy places in modern western North Macedonia that were under Ottoman rule like the then well known city of Ohrid (Albanian Ohër) in the Battle of Ohrid.[16][17] 15. sajandi teises pooles õnnestus albaanlaste Lezhë Liiga juhil Skanderbegil vallutada Põhja-Makedoonia lääneosa koos Ohridi ja Tetovo linnadega. Mokra lahingus tungisid albaanlased sügavale Põhja-Makedoonia sisemaale, kuid nende edu ei kestnud kaua ning peagi taaskehtestas Osmanite Riik enda ülemvõimu. Bütsantsilt vallutatud alasid nimetati Osmanite Riigis Rumeeliaks (türgi keeles roomlaste maa).[18] Sajandite jooksul reformiti riigi haldusjaotust ning Rumeelia elajeti piirid taandusid 19. sajandiks vaid Kesk-Albaaniat ja Loode-Põhja-Makedooniat ümbritsema. Rumeelia keskus oli Manastir ehk tänapäeva Bitola.[19] Rumeelia elajett kaotati 1867. aastal ning Põhja-Makedoonia alad jäid 1912. aastani jagatuks Manastiri, Kosovo ja Salonica vilajettide vahel.

Osmanite Riigi ajal tekkis piirkonnas märkimisväärne turgi ja moslemi kogukond. Lisaks immigrantidele otsustasid mõned kohalikudki islamisse pöörduda. Kohalike omavalitsuste pealinnad olid Skopje ja Monastir. Esimese Balkani sõjani aastal 1912 oli tulevase Põhja-Makedoonia keskosa, Vardari jõe org, Osmanite Riigi kontrolli all, kui välja arvata lühike periood 1878. aastal, kui see jäi pärast Vene-Türgi sõda Bulgaaria koosseisu. Aastal 1903 kuulutasid Ilinden–Preobraženie mässulised Põhja-Makedoonia edelaosas välja Kruševo Vabariigi. Enamik osmaniteaegsetest etnograafidest ja rännumeestest liigitas Makedoonia slaavlased bulgaarlasteks. Näide selle kohta on 17. sajandi rännumehe Evliya Çelebi kirjutis "Seyahatnâme" ning 20. sajandi alguse Hüseyin Hilmi Pasha rahvaloendused. Samas märkisid nad, et tänapäeva Põhja-Makedoonia aladel kõneldud keel erines bulgaaria keelest ning kirjeldasid seda läänebulgaaria murdena. Tõendeid on ka selle kohta, et mõned Makedoonia slaavlased, eriti põhjapoolsetelt aladelt, pidasid end serblasteks. Samas Põhja-Makedoonia lõunaosa rahvas, sealhulgas slaavid, toetas ideed liituda Kreekaga. Kuigi on viiteid, et Makedoonia slaavlasi peeti bulgaarlasteks, on ajaloolased märkinud, et keskaegne rahvuse definitsioon erines tänapäevasest ideest, mis tekkis alles 19. sajandil.[20][21]

Bulgaaria rahvusliku taassünni ajal toetasid paljud Vardari äärse Makedoonia bulgaarlased kohalike bulgaaria haridus- ja usuasutuste, näiteks Bulgaaria eksarhaadi rajamist.

1912–1944[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites teine Balkani sõda, Makedoonia rinne, Lõuna-Serbia (1919–1922), Vardari banovina ja teine maailmasõda Jugoslaavia Makedoonias
Serbia Kuningriik aastal 1914
Jugoslaavia aastal 1919
Jugoslaavia Kuningriigi Vardari banovina aastatel 1929–1941

Aastal 1912 vallutas Serbia Kuningriik need alad esimese Balkani sõja käigus ning need jäid Serbia koosseisu ka rahulepingutega (v.a Strumica piirkond, mis oli 1912–1919 Bulgaaria koosseisus). Põhja-Makedoonia aladel ei olnud omavalitsust ning neid nimetati Lõuna-Serbiaks või Vana-Serbiaks. Seejärel toimus 1915–1918 Bulgaaria Kuningriigi okupatsioon. Pärast esimest maailmasõda liitus Serbia Kuningriik uue Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigiga, millest sai 1929. aastal Jugoslaavia Kuningriik. Jugoslaavia provintsidest ehk banovinadest. Põhja-Makedoonia aladel oli Vardari banovina, mille pealinn oli Skopje.

Pärast esimest maailmasõda liigitati Serbia Makedoonia (Vardari Makedoonia) slaavid lõunaserblasteks ning nende keel lõunaserbia murdeks. Bulgaaria, kreeka ja rumeenia koolid suleti, bulgaaria kirikuõpetajad ja mitteserblastest õpetajad koondati. 1920. ja 1930. aastatel toimus piirkonnas ulatuslik serbiastamine. Paralleelselt sellega teritas pingeid Bulgaariast riiki infiltreeruv Makedoonia Siseriiklik Revolutsiooniline Organisatsioon (MSRO) ning asjaolu, et kohalikud kommunistid taotlesid enesemääramisõigust.

Aastal 1925 saatis Suurbritannia asekonsul Skopjes Briti välisministeeriumile mahuka aruande, milles kirjeldas: "Enamik Lõuna-Serbia elanikest on õigeusklikud makedoonlased, kes sarnanevad rohkem bulgaarlaste kui serblastega." Ta märkis ka, et rahva seas on märgata soovi luua iseseisev Makedoonia riik, mille pealinnaks võiks saada Salonika (Thessaloniki).[22]

Teise maailmasõja ajal oli Vardari banovina 1941–1944 okupeeritud Itaalia satelliitriigi Albaania ja saksameelse Bulgaaria poolt. Okupatsioonivõim kiusas dissidente taga ning teisitimõtlejad koondusid Josip Broz Tito juhtimisel kommunistlikku vastupanuliikumisse. Siiski oli ka riiki tunginud Bulgaaria sõjavägi rahva seas üsna populaarne ning neil õnnestus kohalikke värvata, mõne pataljoni sõduritest oli kuni 60% Põhja-Makedooniast.[23]

1944–1949[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Makedoonia Sotsialistlik Vabariik

Pärast teist maailmasõda muudeti Jugoslaavia Kuningriik Tito ja Jugoslaavia Kommunistliku Partei juhtimisel Jugoslaavia Föderatiivseks Sotsialistlikuks Vabariigiks. Enamik endisest Vardari provintsist läks uue liiduvabariigi haldusalasse, vaid põhjapoolseimad osad anti Serbia liiduvabariigile. Aastal 1946 rajati Jugoslaavia FSV-sse, tänapäeva Põhja-Makedoonia aladele, autonoomne Makedoonia Rahvavabariik. 1963. aasta Jugoslaavia põhiseadusega nimetati see ümber Makedoonia Sotsialistlikuks Vabariigiks.

Makedoonia Sotsialistlik Vabariik Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koosseisus

Kreekale valmistas Jugoslaavia valitsuse samm enda lõunapoolsele alale Makedoonia nimeks panna muret, et tulevikus võiks Jugoslaavia hakata esitama nõudmisi Kreeka Makedooniale, mis moodustas ajaloolisest Makedoonia piirkonnast enamiku. Jugoslaavia võim propageeris makedoonlaste rahvusidentiteedi ja makedoonia keele väljakujunemist. Makedoonia keel kodifitseeriti aastal 1944 Velesi piirkonnas kõneldud murde järgi. See samm oli vastukarva nii Kreekale kui Bulgaariale, kuna kardeti, et Makedoonia SV kaudu hakatakse esitama nõudmisi Balkani sõdade käigus muutunud ajaloolistele territooriumitele.

Kreeka kodusõja ajal osalesid paljud Makedoonia SV elanikud päritolust sõltumata Kreeka Kommunistliku Partei vastupanuliikumise ELAS tegevuses. ELAS ja Jugoslaavia said hästi läbi 1949. aastani, kui nad Stalini-Tito tüli tõttu koostöö lõpetasid. Pärast sõda lubas Kreeka Lõuna-Jugoslaaviasse ja Bulgaariasse põgenenud ELAS-i liikmetest kodumaale tagasi vaid kreeklased, slaavlasi riiki ei lubatud. Seegi samm vaid külmutas Jugoslaavia-Kreeka suhteid Makedoonias.

Iseseisvumine[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Makedoonia tänapäeval

Aastal 1990 muudeti riigikord verevalamiseta sotsialistlikust parlamentaarseks demokraatiaks. Esimesed mitme parteiga valimised toimusid 1990. aasta lõpus.[24] Makedoonia Vabariigi esimeseks demokraatlikult valitud presidendiks sai 31. jaanuaril 1991 Kiro Gligorov.[25][26] Aprillis 1991 muutis parlament põhiseadust ning eemaldas riigi ametlikust nimest sõna "sotsialistlik". Sama aasta 7. juunil sai riigi ametlikuks nimeks Makedoonia Vabariik.

8. septembril 1991 toimus iseseisvusreferendum, milles 95,26% osalenutest hääletas iseseisvuse poolt. Rahvahääletusele pandud küsimus oli: "Kas te toetaksite iseseisvat Makedooniat, kellele jääb õigus liituda tulevase sõltumatute Jugoslaavia riikide liiduga?". Parlament võttis iseseisvusdeklaratsiooni vastu 25. septembril ning sellega sai Makedooniast ametlikult iseseisev riik. Iseseisvuspäeva tähistatakse rahvahääletuse toimumise järgi iga aasta 8. septembril. Novembris 1991 võeti vastu Makedoonia Vabariigi põhiseadus.

Pärast Jugoslaavia lagunemist jäi uue Makedoonia riigi albaanlaste saatus ebaselgeks. Rajati mitu albaanlaste erakonda, millest mõjukaimaks sai Demokraatliku Õitsengu Partei (DÕP). DÕP kutsus valitsust üles kohalike albaanlaste olukorda parandama, nõuti suuremat autonoomiat albaania keelele, emakeelset haridust, põhiseaduse muudatusi, poliitvangide vabastamist, proportsionaalset valimissüsteemi ning diskrimineerimise lõpetamist. Albaanlaste olukorraga rahulolematu DÕP esimees Nevzat Halili teatas, et tema partei ei kavatse vigast põhiseadust järgida ning võtab eesmärgiks autonoomia. Aastatel 1992 ja 2014 kuulutas ta välja Ilirida Vabariigi. Makedoonia valitsus kuulutas sellised autonoomiakatsed põhiseadusvastaseks.

Uue nimega Makedoonia riiki tunnustas esimesena Bulgaaria. Rahvusvahelise tunnustamisega läks kauem aega, kuna Kreeka keeldus Makedoonia-nimelist riiki tunnustamast. Väideti, et uuel riigil ei sobi kasutada kreekapärast nime, mis on ka kreeklaste rahvussümbol. Lisaks viidati vastuolulistele sätetele Makedoonia põhiseaduses. Seda tunti Makedoonia nimetülina. Kompromissina võeti Makedoonia 8. aprillil 1993 ÜRO-sse ajutise nimega "endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik".[27]

Kuid Kreeka ei olnud lahendusega rahul ning veebruaris 1994 kehtestas Kreeka valitsus Makedooniale kaubandusblokaadi. Sanktsioonid tühistati septembril 1995, kui Makedoonia muutis ära enda lipu ning eemaldas oma põhiseadusest klausli, mida võis tõlgendada kui teiste riikide asjadesse sekkumise volitust. Pärast seda normaliseerusid Kreeka-Makedoonia suhted kiiresti, kuid nimetüli kestis veel aastakümneid edasi.

Kuna Makedoonia oli ÜRO-s ajutise nimega, võeti sama lähenemine kasutusele ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Ligi pooled ÜRO liikmesriikidest tunnustasid nimekuju "Makedoonia Vabariik".

Aastal 1999 põgenes Kosovo sõja eest Makedooniasse 340 000 albaanlastest pagulast, kes muutsid riigi ebastabiilseks, kuna makedoonlaste ja albaanlaste tasakaal oli paigast viidud. Riiki rajati põgenikelaagrid. Kreeka ei sekkunud Makedoonia asjadesse, kui NATO väed piirkonnas potentsiaalse sissetungi eel Jugoslaavia Föderaalvabariiki ringi liikusid. Humanitaarabi liikus peamiselt Thessaloniki kaudu. Makedoonia ei sekkunud Kosovo sõtta.

Pärast sõda jõudis Jugoslaavia president Slobodan Milošević NATO-ga kokkuleppele ning põgenikud said ÜRO kaitse all koju naasta. Sellest hoolimata jäid makedoonlaste ja albaanlaste vahelised pinged teravaks. Samas tõotasid nii Kreeka kui Türgi Balkani asjadesse mitte sekkuda. Kreekas oli tekkinud NATO ja Ameerika Ühendriikide vastane kriitika.

2000. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis 2001. aasta Makedoonia ülestõus
Mälestusmärk Makedonska Kamenicas 2001. aasta ülestõusus hukkunud sõdurile

Kevadel 2001 alustasid end Rahvavabastusarmeeks kutsunud albaanlased, kellest mõned olid endised Kosovo Vabastusarmee liikmed, ülestõusu riigi põhja- ja loodeosas. Nad nõudsid uut põhiseadust ja albaania vähemusele suuremaid õigusi. Mässulised said toetust NATO kontrolli all olnud Kosovost ning Kosovo ja Jugoslaavia vahelise demilitariseeritud tsooni albaanlastelt. Lahingutegevus toimus suuruselt viienda linna Tetovo sees ja ümber, pealinna Skopje ümber ning suuruselt kolmandas linnas Kumanovos.

Juunis 2001 korraldasid NATO ja Jugoslaavia väed Kosovos albaania mässuliste vastase operatsiooni ning Euroopa Liidul õnnestus osapoolte vahel vahendada vaherahu. Makedoonia valitsus andis albaanlastele rohkem õigusi ning vastutasuks pidid mässulised enda relvad NATO-le üle andma. Lepe õnnestus, augustil 2001 osales 3500 NATO sõdurit operatsioonis Essential Harvest, millega desarmeeriti Rahvavabastusarmee. Pärast seda läks Rahvavabastusarmee ka laiali. Sellest ajast on rahvastevahelised pinged märgatavalt vähenenud, kuid endiselt esineb harvu kokkupõrkeid mõlema poole rahvuslaste vahel.

26. veebruaril 2004 hukkus president Boris Trajkovski Mostari lähedal Bosnias ja Hertsegoviinas lennuõnnetuses. Õnnetuse asjaolude uurimisest selgus, et lennuk hukkus piloodi eksimuse tõttu maandumisel Mostari leenujaamas.

Märtsis 2004 esitas Makedoonia taotluse Euroopa Liiduga liitumiseks ning detsembris 2005 sai Makedooniast kandidaatriik. Liitumisele oli 2018. aastani nimetüli tõttu vastu Kreeka ning hiljem Bulgaaria, kes peab makedoonlasi bulgaarlasteks.[28][29]

2010. ja 2020. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites antiikmakedonism ja makedoonia rahvuslus

Juunis 2017 sai pool aastat pärast valimisi peaministriks Makedoonia Sotsiaaldemokraatliku Partei juht Zoran Zaev. Sellega lõppes kümme aastat kestnud konservatiivse VMRO-DPMNE ja peaminister Nikola Gruevski valitsusaeg.[30]

Juunis 2018 sõlmisid Kreeka ja Makedoonia Prespa lepingu, millega lahendati nimetüli, kuna Makedoonia Vabariik nimetati ümber Põhja-Makedoonia Vabariigiks. Leping jõustus 12. veebruaril 2019 ning sellega oli pikk nimetüli seljatatud.[31]

Põhja-Makedooniast sai märtsis 2020 NATO liikmesriik.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Bauer, Susan Wise: The History of the Ancient World: From the Earliest Accounts to the Fall of Rome (2007), ISBN 0-393-05974-X, page 518: "... Italy); to the north, Thracian tribes known collectively as the Paeonians."
  2. ↑ Wilkes, John: The Illyrians, Wiley-Blackwell, 1996, ISBN 0-631-19807-5, p. 49.
  3. ↑ Sealey, Raphael, A history of the Greek city states, ca. 700-338 B.C., p. 442]. University of California Press, 1976. ISBN 0-520-03177-6.
  4. ↑ Evans, Thammy, Macedonia, Bradt Travel Guides, 2007, ISBN 1-84162-186-2, p. 13
  5. ↑ Borza, Eugene N., In the shadow of Olympus: the emergence of Macedon, Princeton University Press, 1992, ISBN 0-691-00880-9, pp. 74-75.
  6. ↑ Lewis, D.M. et al. (ed.), The Cambridge ancient history: The fourth century B.C., Cambridge University Press, 2000, ISBN 0-521-23348-8, pp. 723-724.
  7. ↑ The Cambridge Ancient History Volume 3, Part 3: The Expansion of the Greek World, Eighth to Sixth Centuries BC by John Boardman and N. G. L. Hammond, 1982, ISBN 0-521-23447-6, page 284
  8. ↑ Timothy Howe, Jeanne Reames. "Macedonian Legacies: Studies in Ancient Macedonian History and Culture in Honor of Eugene N. Borza" Regina Books, 2008 Originally from the Indiana University. Digitalised 3 Nov 2010 ISBN 9781930053564. p 239
  9. ↑ Roisman, Joseph; Worthington, Ian (7. juuli 2011). A Companion to Ancient Macedonia. ISBN 9781444351637. Vaadatud 17. detsember 2014.
  10. ↑ "Persian influence on Greece (2)". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuli 2020. Vaadatud 17. detsember 2014.
  11. ↑ Poulton, Hugh, Who are the Macedonians? C. Hurst & Co. Publishers, 2000, ISBN 1-85065-534-0, p. 14.
  12. ↑ "Encyclopædia Britannica — Scopje".
  13. ↑ Paul Stephenson, Byzantium's Balkan Frontier: A Political Study of the Northern Balkans, 900-1204, Cambridge University Press, 29 iun. 2000, p.307
  14. ↑ Michael Palairet, Macedonia: A Voyage through History (Vol. 2, From the Fifteenth Century to the Present), Vol. 2; Cambridge Scholars Publishing, 2016, ISBN 1443888494, p. 2.
  15. ↑ "North Macedonia | History, Geography, & Points of Interest". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 26. aprill 2020.
  16. ↑ Skënderbeu dhe lufta shqiptaro-turke në shek. XV. Frashëri, Kristo., Akademia e Shkencave e Shqipërisë. Tiranë: Botimet Toena. 2005. ISBN 99943-1-042-9. OCLC 70911640.{{cite book}}: CS1 hooldus: teised (link)
  17. ↑ Frashëri, Kristo; Frashëri, Gjergj; Dhamo, Dhorka; Kuqali, Andon; Dashi, Sulejman (2003), "Albania", Oxford Art Online, Oxford University Press, DOI:10.1093/gao/9781884446054.article.t001473
  18. ↑ Encyclopædia Britannica – Rumelia at Encyclopædia Britannica.com
  19. ↑ The Encyclopædia Britannica, or, Dictionary of arts, sciences ..., Volume 19. 1859. Lk 464.
  20. ↑ Walter Pohl. (p. 13-24 in: Debating the Middle Ages: Issues and Readings, Ed. Lester K. Little and Barbara H. Rosenwein, Blackwell Publishers, 1998)Ethnic boundaries are not static, and even less so in a period of migrations. It is possible to change one's ethnicity... Even more frequently, in the Early Middle Ages, people lived under circumstances of ethnic ambiguity.
  21. ↑ John V A Fine. When Ethnicity Did Not Matter in the Balkans. University of Michigan Press. ISBN 0-472-11414-X. Pg 3 most South Slavs mentioned with specific national-type names mentioned in our sources were such by political affiliation, namely that the individuals named so served the given state's ruler, and cannot be considered ethnic Serbs, Croats or whatever
  22. ↑ The British Foreign Office and Macedonian National Identity, 1918-1941, Andrew Rossos' Slavic Review, Vol. 53, No. 2 (Summer, 1994), pp. 369-394 [1]
  23. ↑ Marshall Lee Miller, Bulgaria During the Second World War, Stanford University Press, 1975, p.123
  24. ↑ "Archived copy" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1. juuli 2014. Vaadatud 14. juuni 2006.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  25. ↑ Faculty of Law, University of Skopje (makedoonia keeles)
  26. ↑ Kiro Gligorov was elected president on 31 January 1991, when SR Macedonia was still an official name of the nation. After the change of the state's name, he continued his function as a President of the Republic of Macedonia - The Official Site of The President of the Republic of Macedonia
  27. ↑ "Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuli 2017. Vaadatud 28. juuni 2017.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  28. ↑ Marusic, Sinisa Jakov (10. oktoober 2019). "Bulgaria Sets Tough Terms for North Macedonia's EU Progress Skopje". Balkan Insight. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. detsember 2019.
  29. ↑ "Bulgaria sends memorandum to the Council on North Macedonia". Radio Bulgaria. 17. september 2020.
  30. ↑ "Macedonia gets new government six months after elections | DW | 01.06.2017". Deutsche Welle.
  31. ↑ "North Macedonia name change enters force | DW | 12.02.2019". Deutsche Welle.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mattioli, Fabio (2020). Dark Finance: Illiquidity and Authoritarianism at the Margins of Europe (inglise). Stanford University Press. ISBN 978-1-5036-1294-5.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu
Antiikaeg
Keskaeg
Osmanite Riik
Jugoslaavia
Vabariik
Geograafia
Poliitika
Majandus
Ühiskond
Kultuur
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Põhja-Makedoonia_ajalugu&oldid=6609755"