Bulgaaria Õigeusu Kirik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Bulgaaria Õigeusu Kirik
Българска патриаршия
Coat of arms of BPC.png
Bulgaria-Alexander Nevsky-02.JPG
Patriarhaalne katedraal Sofias
Õiguslik staatus 1950. aastast patriarhaat
Kogu Bulgaaria patriarh Neofit
Veebileht Kiriku kodulehekülg

Bulgaaria Õigeusu Kirik (bulgaaria keeles Българска православна църква) ehk Bulgaaria Patriarhaat (bulgaaria keeles Българска патриаршия) on üks autokefaalsetest õigeusu kirkutest. Autokefaalia ehk täieliku kirikliku iseseisvuse sai Bulgaaria Õigeusu Kirik esimest korda 870. aastal, teist korda 1235. aastal ja kolmandat korda 1945. aastal.

Bulgaaria kiriku ajalooline kanooniline territoorium on Bulgaaria. Kiriku liturgilised keeled on kirikuslaavi keel ja bulgaaria keel.

Kirikupea kannab Kogu Bulgaaria patriarhi tiitlit ja tema residents asub Bulgaaria pealinnas Sofias. Alates 2013. aastast on Bulgaaria kirikupea Neofit.

Kiriku kõrgeim võimuorgan on Püha Sinod, mis koosneb eesistujast, kelleks on kirikupea, ning tegevpiiskoppidest (metropoliitidest).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kristluse ajalugu Bulgaaria aladel ulatub tagasi vähemalt 1. sajandisse. Neljandaks sajandiks oli piirkond valdavalt kristlik.[1] Olukord muutus kuuendal ja seitsmendal sajandil, mil piirkonda asusid slaavlased, ent üheksandaks sajandiks olid nemadki valdavalt kristlased. Autokefaaliale pani aluse aga khaan Boris I ristimine aastal 865.

Boris I uskus, et kiriku autokefaalsus tuleb Bulgaaria prestiižile kasuks ja nii laveeris ta tükk aega Konstantinoopoli ning Rooma vahel, kuni viimaks Konstantinoopoli patriarh sealsele kirikule autokefaalia andis. Kiriku keskuseks kujunes Pliska. Sealsele liturgiale panid aluse Kyrillos ja Methodios; aastal 1893 lasi Boris I kreeka vaimulikkonna maalt välja saata ja asendas kreeka keele kirikus kirikuslaavi keelega. Tegemist oli esimese autokefaalse slaavi kirikuga.

Kümnendal sajandil võitsid bulgaarlased korduvalt Bütsantsi vägesid, mistõttu sealne kirikupea kuulutati aastal 919 patriarhiks. Ametlikult sai ta patriarhi staatuse siiski aastal 927, mil seda tunnustas ka Konstantinoopoli patriarh.[2] Patriarhide residentsiks oli ametlikult Preslav, kuigi reaalselt resideerisid sealsed patriarhid pigem Drastaris.

Aastal 972 põletasid Johannes Tzimiskese väed Preslavi maha ja vangistasid tsaar Boris II. Bulgaaria patriarh pääses aga põgenema ja resideeris vastavalt sõja käigule erinevates linnades, kuni aastal 990 muutus nende residentsiks Ohrid. Aastaks 1018 oli Bütsants Bulgaaria alad alistanud. Keiser Baisleios II tunnustas Bulgaaria kiriku autokefaaliat, kuid patriarhi staatusest jäi selle pea ilma.[3] Algselt juhtisid sealset kirikut bulgaarlased.[4] Peagi vahetati kogu kõrgem vaimulikkond kreeklaste vastu välja, kuigi madalama astme vaimulikeks jäid bulgaarlased edasi ja ka slaavi liturgia säilis. Kirikust kujunes Ohridi peapiiskopkond, kuigi mitteametlikult nimetasid sealsed kirikupead end patriarhideks edasi ja seda ametinimetust tunnistati 14. sajandil ka teiste kirikute poolt.

Bulgaaria eksarhaat

Kui tekkis teine Bulgaaria tsaaririik, rajati seal esimese tsaaririigi eeskujul autokefaalne kirik keskusega Veliko Tărnovos. Tsaar Kalojan laveeris Boris I eeskujul tükk aega Konstantinoopoli ning Rooma vahel, kuni viimaks Innocentius III tunnistas sealset kirikupead. Seejärel allus Bulgaaria kirik ligi kolm aastakümmet Rooma paavstidele. Olukord muutus aastal 1235, mil lampsakoses kogunenud kirikukogu tunnustas bulgaarlaste kirikupead taas patriarhina. Aastal 1346 tunnistas omakorda Bulgaaria kirik Serbia Õigeusu Kiriku kirikupead patriarhina.

Aastal 1393 vallutasid maa türklased. Patriarh pagendati ja kiriku struktuurid lõhuti. Sealne kirik allutati Konstantinoopoli patriarhile ja nii säilitas autokefaalia üksnes Ohridi peapiiskopkond, mis likvideeriti aastal 1767 ja allutati samuti Konstantinoopoli patriarhile.[5]

Aastal 1850 algas Bulgaaria aladel sihipärane võitlus, kõrvaldamaks kiriku juhtkonnast kreeka vaimulikud. Kümne aastaga õnnestus neil kreeklased maa põhjaosast välja tõrjuda, mis tähendas faktilist eraldumist Konstantinoopoli patriarhi võimu alt. Aastal 1870 tunnistasid seda ka türklased, kuulutades sealse kiriku iseseisvaks ja andes sellele nimeks Bulgaaria eksarhaat.[6] Aastal 1874 liitusid sellega ka Skopje piiskopkond ja Ohridi piiskopkond. Selle kiriku vikaarid tegutsesid ka maa lõunaosas, kattes nii faktiliselt kogu bulgaarlaste ala.[7]

Kui aastal 1877 puhkes Vene-Türgi sõda, pagendati eksarh Ankarasse. Järgmise eksarhi residentsiks oli Istanbul, aastast 1913 aga Sofia. Aastal 1915 eksarh suri ja kirikupea jäi valimata.

Bulgaaria kiriku autokefaalia taastati taas aastal 1945.[8] Aastal 1953 valiti kirikule taas patriarh.[9] Aastail 1947-1949 kannatas kirik kommunistlike võimude tagakiusamise all, mitmed vaimulikud tapeti ja eksarh Stefan pagendati maalt.[10] Hiljem tegid aga kirik ja kommunistid koostööd; kommunistlik režiim toetas patriarhaadi taastamist ja tunnistas selle piiridesse kuuluvateks ka Põhja-Makedoonia ning Kreeka Traakia alad.

Kiriku struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Bulgaaria Õigeusu kiriku piiskopkonnad

Bulgaaria Õigeusu Kiriku jurisdiktsioonis on ligi 2600 kogudust ja 120 kloostri. Kirik jaguneb viieteistkümneks piiskopkonnaks.

Bulgaaria aladel on kirikul järgmised piiskopkonnad:

Lisaks alluvad kirikule veel kaks piiskopkonda:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. К. Динков, съставител. История на Българската църква. Враца, Духовно възраждане, 1953. lk. 23. ISBN 954-799-045-4.
  2. Kiminas, Demetrius. The Ecumenical Patriarchate. Wildside Press LLC. ISBN 9781434458766.
  3. Снегаров, Иван. История на Охридската архиепископия-патриаршия. Kd 2: От падането ѝ под турците до нейното унищожение (1394 - 1767). София, Печатница на П. Глушковъ, 1932.
  4. Българската християнска цивилизация и българските манастири - Божидар Димитров ИК „Фондация Ком“, lk. 2001.
  5. Матковски, Ал. Односите помегу Охридската архиепископија и османската држава. — ГИНИ. Kd. XVI, No 2.
  6. Бурмов, Т. Българо-гръцката църковна распря, София, 1906, lk. 351.
  7. Report of the International Commission to Inquire into the Causes and Conduct of the Balkan Wars. Washington, D.C., The Carnegie Endowment for International Peace, 1914. lk. 27
  8. Kalkandjieva, Daniela (2002). "The Restoration of the Patriarchal Dignity of the Bulgarian Orthodox Church". Bulgarian Historical Review. 3–4: 188–206 lk.
  9. Daniela Kalkandjieva, 26. Balgarskata pravoslavna tsarkva i darzhavata, 1944-1953Sofia: Albatros, 1997.
  10. Ramet, Pedro and Ramet, Sabrina P. Religion and Nationalism in Soviet and East European Politics, lk. 20-21. Duke University Press, (1989), ISBN 0-8223-0891-6.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]