Bulgaaria (teema)
- Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Bulgaaria (täpsustus).
Bulgaaria teema oli Bütsantsi teema, mille rajas keiser Basileios II pärast Bulgaaria vallutamist aastal 1018.[1] Bulgaaria teema pealinn oli Skopje ning kohalik valitseja oli strategos. Kohalikke slaavlastest elanikke nimetati Bütsantsi bulgaarlasteks.[2] Bulgaaria omarahvuslus säilis ning jõudis haripunkti teise Bulgaaria tsaaririigi rajamisel 12. sajandil.[3] Seda ajajärku tuntakse Aseni ja Peetri ülestõusuna.[4]
Esimese Bulgaaria tsaaririigi vallutamine võttis Bütsantsil pool sajandit. Pärast Bulgaaria vallutamist ei tahtnud Basil II Bulgaarlastetapja piirkonna stabiilsust kaotada ning otsustas uue korra asemel uue status quo kasuks. Kaua vastu pidanud Bulgaaria maad liideti Bulgaaria teemaks.[5] Basil II ei muutnud näiteks vallutatud Bulgaaria maksusüsteemi. Bulgaaria patriarhaadist tehti Ohridi peapiiskopkond. Ka Bulgaaria kõrgklass jäeti puutumata. Piirkonnas tegutsenud sõjaväkke värvati peamiselt bulgaarlasi. Samas slaavlaste keelt, kirja ja tavasid piirati ning osa bulgaarlaste aadelkonnast vahetati ajapikku välja. Ülikuid saadeti Balkani poolsaarelt välja keisririigi muudesse osadesse. See aitas kaasa bulgaarlaste rahvusliku vastupanu väljakujunemisele.
Bulgaaria riigi taaskehtestamiseks puhkesid mitmel pool ülestõusud. Esimene ülestõus toimus aastal 1040 Belgradis ning seda juhtis Peeter Deljan, tsaar Samuili poeg. Sellele järgnes veel arvukalt vastuhakke: Tessaalia ülestõus Nikoulitzas Delphinase juhtimiesl (1066), Georgi Voitehi ülestõus (1072), Paristrioni ülestõus ning mässud Mesembrias Dobromiris ja Sredetsis Lekas (tänapäeva Sofias; 1079). Ülestõusud lõppesid Komnenoste võimuletulekuga, kuna siis hakati bulgaarlastest ülikuid kaasama keisririigi juhtimisse. Sellele annab tunnistust ka Anna Komnene kirjutis "Alexiad" enda vanaemast Mariast.[6]
11. sajandi lõpus puhkes Bütsantsi Balkanil taas sõjategevus. Normannid ründasid lõunast ning esimese ja teise ristisõja rüütlid läänest. Lisaks tuli tegeleda turki barbarite ohvriterohkete sissetungidega. 12. sajandi lõpuks oli Belkani poolsaar küll de jure Bütsantsi võimu all, kuid tegelikku kontrolli eriti ei olnud. 1185. aastal maabusid normannid taas Dyrrachiumis, liikusid sealt itta ning rüüstasid Thessalonikit. Kaos keisririigis ajendas vendade Peetri ja Aseni ülestõusu ning bulgaarlased võitlesid taas enda ülemvõimu nimel Balkani poolsaarel. Bütsantsi mõjuvõimu sisuline lõpp saabus 1204. aastal, kui neljanda ristisõja käigus kaotati Konstantinoopol. Roomlased jätsid Bütsantsi maha ning rajasid Lõuna-Balkanile uued riigid.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Byzantine Military Organization on the Danube, 10th-12th Centuries, Alexandru Madgearu, BRILL, 2013, ISBN 9004252495 p. 63.
- ↑ Mitko B. Panov, The Blinded State: Historiographic Debates about Samuel Cometopoulos and His State (10th-11th Century); East Central and Eastern Europe in the Middle Ages, 450-1450; BRILL, 2019; ISBN 900439429X, pp. 96-97.
- ↑ Aleksandr Aleksandrovich Vasiljev, History of the Byzantine Empire, 324–1453; Volume 1; St. Arseny Orthodox Christian Theological Institute Collection; Univ. of Wisconsin Press, 1958, ISBN 0299809250, p. 320.
- ↑ History of the Bulgarian state in the Middle Ages. Volume II. Bulgaria under Byzantine rule (1018-1187) by Vasil Zlatarski
- ↑ A world history of tax rebellions: an encyclopedia of tax rebels, revolts, and riots from antiquity to the present, David F. Burg, Taylor & Francis, 2004, ISBN 0-415-92498-7, pp. 74–75.
- ↑ Kouroupou, Matoula; Vannier, Jean-François (2005), "Commémoraisons des Comnènes dans le typikon liturgique du monastère du Christ Philanthrope (ms. Panaghia Kamariotissa 29)", Revue des études byzantines (French) (63): 41–69, DOI:10.3406/rebyz.2005.2305
{{citation}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)