Skanderbegi ülestõus
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2022) |
| Skanderbegi ülestõus | |||
|---|---|---|---|
 Skanderbegi portree, Cristofano dell'Altissimo (1552) | |||
| Toimumisaeg | 28. november 1443 — 17. jaanuar 1468 | ||
| Toimumiskoht |
| ||
| Tulemus | ülestõus jätkus 1478. aastani | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Skanderbegi ülestõus oli peaaegu 25 aastat kestnud Osmanite-vastane ülestõus, mida juhtis renegaat Osmanite sandžakkbei Skanderbeg Osmanite Albaania, Dibra ja Ohridi sandžakkidele (tänapäeva Albaanias ja Põhja-Makedoonias) kuulunud territooriumil. Ülestõus oli kristlaste esialgsete võitude tulemus Varna ristisõjas 1443. aastal. Pärast Osmanite lüüasaamist Niši lahingus uskus toonane Dibra sandžaki sandžakkbei Skanderbeg ekslikult, et kristlastel õnnestub Osmanid Euroopast välja tõrjuda. Nagu paljud teised piirkondlikud Osmanite ametnikud, lahkus ta Osmanite armeest, et tõsta mässu oma Dibra sandžakis ja seda ümbritsevas piirkonnas. Algselt oli tema plaan edukas ja peagi vallutasid mässulised suure osa Dibra sandžakist ja Albaania sandžaki kirdeosa, võideldes ka Osmanite regulaarvägede vastu Ohridi sandžakis.
Skanderbegi ülestõus oli haruldaselt edukas kristlaste vastupanu näide 15. sajandil ja juhtis oma juhtide kaudu albaanlasi sissisõtta Osmanite vastu. Skanderbegi ülestõus oli kohaliku ühiskonna osade ja feodaalide reaktsioon privileegide kaotamisele ja Osmanite valitsuse nõudmistele, mida nad pahaks panid. Lisaks võitles liiga oma rahvuskaaslaste vastu, sest Osmanite väed, nii komandörid kui ka sõdurid, koosnesid ka kohalikest elanikest (albaanlased, slaavlased, valahhid, kreeklased ja türgi timariomanikud), aga ka Anatoolia türklastest.
Skanderbegil õnnestus sultani võltsitud kirja abil vallutada Kruja ja mõne allika järgi ajada teibasse tabatud Osmanite ametnikud, kes keeldusid ristimisest. 2. märtsil 1444 ühinesid piirkondlikud Albaania pealikud ja aadlikud Osmanite riigi vastu ja rajasid liidu (Lezhë liiga), mis 1479. aastaks laiali saadeti.
Kuna Albaanias tekkisid Skanderbegi ülestõusu ajal sagedased konfliktid rivaalitsevate perekondade vahel, eriti Skanderbegi ja Lekë Dukagjini vahel, kirjeldas albanistika teadlane Robert Elsie seda perioodi pigem Albaania kodusõjana. Kuid Skanderbeg leppis Lekëga 1453. aastal ja taastas liidu Gjergj Arianitiga 1456. aastal, pärast suhete lõppemist mõlema poolega 1450. aasta paiku.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Albaanias oli mäss Osmanite vastu hõõgunud juba aastaid enne Skanderbegi lahkumist Osmanite armeest. Kõige olulisem varasem mäss oli 1432.–36. aasta mäss, mida juhtis peamiselt Gjergj Arianiti. Kuigi sugulased kutsusid Skanderbegi selle ülestõusu ajal välja, jäi ta ustavaks sultanile ja ei võidelnud Osmanitega. Pärast selle ülestõusu mahasurumist Osmanite poolt mässas Arianiti Osmanite vastu taas 1443. aasta augustis Kesk-Albaania piirkonnas.
Skanderbeg otsustas oma Osmanite sandžakkbei positsioonilt lahkuda ja Osmanite vastu mässata alles pärast võidukat Varna ristisõda 1443. aastal. Ristisõdijate edu inspireeris Skanderbegi mässu ja Konstantinos XI mässu Morea despootkonnas. 1443. aasta novembri alguses lahkus Skanderbeg sultan Murad II vägedest Niši lahingu ajal, kus võideldi János Hunyadi ristisõdijate vastu. Skanderbeg lahkus väljalt koos 300 Osmanite armees teeniva albaanlasega. Ta viis oma mehed kohe Krujasse, kuhu ta saabus 28. novembril, ja sai sultan Muradilt Kruja kubernerile saadetud võltsitud kirja abil linnaisandaks. Tugevdamaks oma kavatsust omandada kontroll Zeta endiste valduste üle, kuulutas Skanderbeg end Balšići perekonna pärijaks. Pärast mõnede vähemtähtsate ümbritsevate linnuste (Petrela, Prezë, Guri i Bardhë, Svetigrad, Modrič jm.) vallutamist ning saavutanud lõpuks kontrolli rohkema kui oma isa Gjon Kastrioti valduste üle, loobus Skanderbeg islamist ning kuulutas end oma perekonna ja riigi kättemaksjaks. Ta heiskas punase lipu, millel oli must kahepäine kotkas: Albaania kasutab sarnast lippu rahvusliku sümbolina tänini.
Jõud[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Albaania-Türgi sõjad (1432–1479)
Sultan saatis 1466. aastal Istanbuli Ohridi peapiiskopi Dorotheose ning Ohridi peapiiskopkonna vaimulikud ja bojaarid koos suure hulga Ohridi kristlastest kodanikega nende Osmanite-vastase tegevuse tõttu Skanderbegi ülestõusu ajal. Skanderbegi ülestõusu toetasid ka Morea kreeklased. Fan Noli sõnul oli Skanderbegi usaldusväärseim nõustaja Vladan Gjurica. Himara toetas ka sõda ja andis Skanderbegile sõdureid.
Lezhë liiga (1444–1450)[muuda | muuda lähteteksti]
2. märtsil 1444 ühinesid Albaania ja Zeta piirkondlikud pealikud Osmanite riigi vastu. See liit (Lezhë liiga) loodi Veneetsia valitsetud Lezhës. Paar kuud hiljem varastasid Skanderbegi väed Lezhë kodanikelt veiseid ning vangistasid nende naisi ja lapsi. Liiga põhiliikmed olid Arianitid, Balšićid, Dukagjinid, Muzakad, Spanid, Topiad ja Crnojevićid. Kõik varasemad ja paljud tänapäevased ajaloolased võtsid Marin Barleti uudise selle kohtumise kohta Lezhës vastu (andmata sellele võrdset kaalu), kuigi üheski kaasaegses Veneetsia dokumendis seda ei mainita. Barleti nimetas koosolekut generalis concilium või universum concilium [üldkogu või täiskogu]; mõiste "Lezhë liiga" võtsid kasutusele hilisemad ajaloolased.
Varased lahingud[muuda | muuda lähteteksti]
Kenneth Meyer Setton väidab, et enamik Skanderbegi tegevust aastatel 1443–1444 käsitlevatest aruannetest "võlgneb palju rohkem väljamõeldusele kui faktile". Varsti pärast seda, kui Skanderbeg vallutas võltsitud kirja kasutades Kruja, suutsid tema mässulised vallutada paljud Osmanite kindlused, sealhulgas võeti strateegiliselt väga oluline Svetigrad (Kodžadžik) Moisi Golemi ja 3000 Dibra mässulise abil. Mõne allika sõnul ajas Skanderbeg teibasse vangistatud Osmanite ametnikud, kes keeldusid ristimisest.
Skanderbegi mässuliste esimene lahing Osmanite vastu toimus 10. oktoobril 1445 Mokra mäel. Settoni sõnul laulsid ungarlased pärast seda, kui Skanderbeg väidetavalt Torviolli lahingu võitis, talle kiidulaulu ja kutsusid Skanderbegi Ungari, paavsti ja Burgundia Osmanite-vastase liiduga ühinema. 1446. aasta kevadel küsis Skanderbeg Ragusa diplomaatide abiga paavstilt ja Ungari kuningriigilt toetust võitluseks Osmanite vastu.
Sõda Veneetsia vastu[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Albaania–Veneetsia sõda
Marin Spani oli Skanderbegi vägede komandör, kui Baleči kindlus kaotati 1448. aasta sõjas Veneetsiale. Marin ja tema sõdurid taganesid Dagnumi suunas pärast seda, kui tema sugulane Peter Spani oli neile teatanud suurtest Veneetsia vägedest, kes suundusid Baleči poole.
Gaeta leping[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Gaeta leping
26. märtsil 1450 sõlmiti Gaetas poliitiline leping Napoli Alfonso V ning Skanderbegi saadikte Kruja piiskopi Stefani ja Nikollë de Berguçi vahel. Lepingus tunnistab Skanderbeg end Napoli kuningriigi vasalliks ja vastutasuks saab ta kuningriigi kaitse Osmanite riigi eest. Pärast seda, kui Alfonso sõlmis selle lepingu Skanderbegiga, sõlmis ta sarnased lepingud teiste Albaania pealikega: Gjergj Arianiti, Gjin Muzaka, Georg Stresi Balsha, Peter Spani, Paul Dukagjini, Topia Muzaka, Himara Peter, Simon Zanebisha ja Karlo Toco. 1450. aasta lõpuks leppis Skanderbeg rahus kokku ka Osmanitega ja kohustas end sultanile andamit maksma.
Gaeta lepingu järgimiseks saatis Napoli 1451. aasta mai lõpus Kruja linnusesse 100 Napoli sõdurit Bernard Vaqueri juhtimisel. Vaquer määrati erivolinikuks ning võttis Napoli kuningriigi nimel Kruja üle ja võttis selle garnisoni oma alluvusse.
Tagajärg[muuda | muuda lähteteksti]
Ivan Strez Balšićit pidas Veneetsia Skanderbegi järglaseks, samas kui Lekë Dukagjinist sai Liiga juht. Pärast Skanderbegi surma jätkasid Ivan ja tema vend Gojko Balšić koos Lekë, Progoni ja Nikollë Dukagjiniga võitlust Veneetsia nimel. 1469. aastal palus Ivan Veneetsia senatilt tagastada talle tema konfiskeeritud vara, mis koosnes Petrela linnusest, Kruja "Terra nuova" vojevoodkonnast (asukoht teadmata), Kruja ja Durrësi vahelisest territooriumist ning küladest Bušneši piirkonnas (täna Kodër-Thumanë omavalitsuse osa). Veneetsia tuli suures osas Ivan Balšići soovidele vastu ja määras ta Skanderbegi järglaseks.