Karpoši mäss

Allikas: Vikipeedia
"Karposh" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Karposh (täpsustus).

Karpoši mäss (ka Karpoši ülestõus) oli Osmanite Riigi vastane kristlaste ülestõus Kesk-Balkanil oktoobris 1689.[1] Mässu juht Karpoš sündis Osmanite Vardari Makedoonias (tänapäeva Põhja-Makedoonias), ilmselt Vojniki külas, mis tänapäeval jääb Staro Nagoričane omavalitsuse aladele, Kumanovo linna lähistele. Tema sünninimi oli Petar ning ta põgenes juba noorena Valahhiasse, kus töötas kaevurina. Vanemana kolis ta Rodope mägedesse Dospati linna (tänapäeva Kreeka-Bulgaaria piiril), kus temast sai kurikuulus haidukk. Kui Saksa-Rooma Riigi sõjavägi Osmanite Balkanile tungis, asus Karpoš elama tänapäeva Bulgaaria-Serbia piirile Trani lähistele, kus ta alustas Osmanite keskvõimu vastase tegevusega.[2]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis 1689. aasta Skopje tulekahju

Aastal 1683 moodustasid Saksa-Rooma Riik, Poola ja Veneetsia Osmanite-vastaseks sõjaks Püha Liiga.[3] Hiljem liitus sellega ka Venemaa. Aastal 1683 sai Osmanite Riik Viini lahingus lüüa ning oli sunnitud Kesk-Euroopast taganema. Osmanite Riigi ebastabiilsus Balkani poolsaarel andis ruumi rahva rahulolematusele, eriti pingeline oli olukord Üsküpis (Skopjes) ja Nişis (Nišis), kust Karpoši mäss ka alguse sai.[4] Oktoobris lõpus 1689 jõudsid Püha Liiga Austria väed, mida juhtis kindral Enea Silvio Piccolomini, Üsküpi tasandikule, kus kohalikud neid rõõmuga tervitasid. Piccolomini väed süütasid 26. oktoobril 1689 Skopje. Tulekahju kestis kaks päeva ning enamik linnast hävis. Ajaloolased ei ole Piccolomini kavatsustes kindlad, ilmselt süütas ta linna, kuna teadis, et ei ole võimeline Austriast nii kaugel asuvaid alasid niikuinii kontrollima, kuid võimalik on ka, et ta tegi seda mõne haiguse leviku peatamiseks.[5]

Ülestõus[muuda | muuda lähteteksti]

Karpoši mälestusmärk Skopjes

Mäss puhkes oktoobris 1689 Köstendili (Kyustendili), Şehirköy (Piroti) ja Üsküpi (Skopje) vahelistel aladel. Türgi ajaloolase Silahdar Findiklili Mehmed Agha järgi oli mässu juht Karpoš Dospati ümbrusest pärit vojevood või haidukk. Mässulised olid suvel olnud rahulikud, kuna lootsid Austriast abi saada, kuid sügisel tõusid vojnukid Osmanite võimu vastu Põhja-Traakias Filibes (Plovdivis) ja Pazarcıkis (Pazardžikis) üles.[6] Türklased olid Karpoši nimatanud Sofya (Sofia), Köprülü (Velesi), Doyrani (Dojrani), Köstendili (Kyustendili) ja Nevrokopi (Gotse Deltševi) mässulisi maha suruma, kuid ta asus vastupanuliikumise poolele üle. Karpoš vallutas Osmanite käest Eğri Palanka (Kriva Palanka) linna ning tegi sellest enda ülestõusu keskuse. Ei ole teada, kas austerlased aitasid ülestõusnuid. Karpoši nimetati Kumanovo kuningaks, selle tiitli andis talle Saksa-Rooma keiser Leopold I, kes saatis talle tunnustuse märgiks ka ehitud kiivri.[7]

Mahasurumine[muuda | muuda lähteteksti]

Mässuliste olukord halvenes poliitilistest ja sõjalistest suunamuutustest tingitult kiiresti. Osmanitürgi võimud tungisid piirkonda, surusid mässu maha ning ajasid Austria väed enda territooriumilt välja. Osmanid said selleks abi Krimmi khaanilt Selim I Gerailt.

Osmanite sõjanõukogu kogunes Sofias 14. novembril 1689 ning otsustas mässulistele peale tungida läbi Kyustendili, kuid enne seda tuli tagasi vallutada Kriva Palanka. Kui mässulised Osmanite plaanidest teada said, otsustasid nad Kriva Palanka maha põletada ning seadsid enda uue keskuse üles Kumanovos. Nad jõudsid end vaevalt osmanitürklaste ja tatarlaste pealetungiks ette valmistada. Mässulised olid suures arvulises vähemuses ning said kiiresti lüüa. Pealetungi käigus langesid neist paljud, k.a Karpoš, vangi. Pealetungi nimetati teiseks Kumanovo lahinguks.[8][9]

Pärast lahingut hukati kõik mässulised, kes koostööd ei teinud. Karpoš jäeti koos paljude teistega vangi. Pärast Kumanovo vallutamist liikusid Osmanid koos vangidega Skopjesse, kus nad Karpoši ja teised hukkasid. Arvatavasti suri Karpoš Skopje ajaloolisel Kivisillal.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingutes ellujäänud mässulised olid sunnitud surmanuhtluse vältimiseks riigist põgenema. Paljud põgenesid põhja, üle Sava ja Doonau jõgede.

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Karpoši mälestustahvel Skopjes

Üks Skopje kümnest omavalitsusest, Karpoši omavalitsus, on nimetatud Karpoši järgi.

Teise maailmasõja ajal Jugoslaavia kommunistide ja Makedoonia Partisanide ridades võidelnud Hristijan Todorovski Karpoš võttis enda pseudonüümi Karpošilt.

Skopjes on Kivisilla, Karpoši tõenäolise surmapaiga juures Karpoši väljak, mille lähedal on temale pühendatud mälestustahvel ja -märk.

Antarktise Ida-Shetlandi saarestiku Snow Islandil on Karposh Point, mis on samuti Karpoši järgi nimetatud.[10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Карпошовото въстание (1689 г.) проф. д-р Петър Петров (Македонски Научен Институт – София, 1994) Македонска Библиотека No 25.
  2. Historical Dictionary of the Republic of Macedonia, Dimitar Bechev, Scarecrow Press, 2009, ISBN 0810862956, Lk 114.
  3. Katardzhiev, Ivan (1979). A History of the Macedonian People. Tõlkinud Graham W. Reid. Skopje: Macedonian Review. Lk 96.
  4. Mihailo Apostolski, Istorija na makedonskiot narod, Institut za nacionalna istorija, Skopje, Macedonia, 1969 p. 279
  5. "Денот што го турна Скопје во двовековен мрак – Нова Македонија". www.novamakedonija.com.mk. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2014. Vaadatud 27. detsember 2015.
  6. War and Society in East Central Europe: East Central European Society and War in the Pre-Revolutionary Eighteenth Century, Béla K. Király, Gunther Erich Rothenberg, Brooklyn College Press, 1982, pp. 319–320.
  7. Habsburgs and Ottomans between Vienna and Belgrade (1683–1739) Ivan Părvev p. 92
  8. Rozita Dimova, Ethno-Baroque: Materiality, Aesthetics and Conflict in Modern-Day Macedonia, Berghahn Books, 2013, ISBN 1782380418, lk 97.
  9. Α. Ε. Vacalopoulos, History of Macedonia 1354–1833; Translated by Peter Megann, (Institute for Balkan studies, Θεσσαλονικη, 1973) lk-d 216–226.
  10. Karposh Point. SCAR Composite Gazetteer of Antarctica.