Neeruti mõis (Kadrina)

Neeruti mõisa peahoone

Neeruti mõisa allee

Neeruti mõis (saksa keeles Buxhöwden, vene keeles Буксгевден) on juugendstiilis peahoonega mõis Lääne-Virumaal Kadrina vallas. See paikneb Neeruti maastikukaitseala idapiiril.

Mõisaomanikud

Neeruti mõisa on esimest korda mainitud 1406. aastal, kui vennad Buxhövdenid selle pantisid. 1531 müüs Johann Wekebroth mõisa Symon Lodele. Liivi sõja tulemusena oli aastaks 1581 mõisa omanik Tönnis Lode surnud, tema pojad aga Venemaal sõjavangis. Peremeheta mõisa immiteeris Eestimaa kuberner Pontus de la Gardie Rakvere foogt ja hauptmann Halsten Nilssonile.

1582 kinkis Rootsi kuningas Johan III mõisa Hans Grothile, andes Halsten Nilssonile asemele Kurge mõis ja Küti mõisa. 1586 vabanes Tönnis Lode poeg Hermann sõjavangist ja taotles mõisa tagasi. Mõis tagastati 1595. Pärast Hermann Lode surma sai mõisaomanikuks Wilhelm Nieroth, kelle naine Anna Lode oli Hermann Lode pärija. Praeguse nime sai mõis Nierothidelt, kellele mõisavaldused alates 16. sajandist kuulusid.

Mõisa peahoone talvel

Mõisa peahoone

Mõisa peahoone

Mõisa peahoone

1693 sõlmiti rendileping, millega Neeruti mõis renditi leitnant Woldemar Brümmerile, omanikuks aga jäi Gustav Adolph Nieroth. Järgnevalt oli mõis rentnike käes. Rootsi kuninga Karl XI korraldatud mõisate reduktsiooni ajal redutseeriti ka Neeruti ja sinna paigutati elama kuninglik proviantmeister Johann Löhn. 1709 võeti võlgades Neeruti mõisa üks osa kroonule, teine aga jagati võlausaldajate vahel.

Põhjasõjas põletasid venelased mõisa maha, kuid Nierothid jätkasid mõisahaldust. Sinna kolis rittmeister Nierothi tütar, kelle abikaasa oli Albedyl. 1718 hakkas mõisa valitsema perenaise vend Gustav Adolf von Nieroth juunior.

1735. aastal oli mõisas kroonurentnik Magnus Wilhelm von Nieroth, 1750. aastast landshauptmann Vietinghoff. 1765 loovutas Gustav Adolf von Nieroth Neeruti mõisa osa Jõetaguse pärusõiguse 100 tukati eest Reinhold Johann Zoege von Manteuffelile, kes moodustas sellest iseseisva Jõetaguse mõisa.

1769. aastal lubati Gustav Adolph von Nierothi lapselastel osta mõis välja.

1774 müüs Gerhard Wilhelm von Nieroth mõisa ning selle päraldiste Jõetaguse, Võduvere ja Helffreichi immissioonide ning pandi pärimis- ja väljaostuõiguse 50 000 hõberubla eest leitnant Karl Gustav von Krüdenerile.

1780. aastatel müüs kolleegiuminõunik Ivan Lazarev (Hovhannes Jegiazarjan; 1735–1801) mõisa koos Jõetaguse, Võduvere ja Veltsi külaga 52 000 rubla eest ülemmaakohtu prokurör Konrad von Wangersheimile, kes omakorda müüs Neeruti koos Jõetaguse ja Võduverega 48 000 rubla eest krahv ja kreisimarssal Gustav Diedrich von Rehbinderile.

1830 said pärast 1826 surnud Gustav Diedrich von Rehbinderi pärandimenetlust pärijateks tema kaks poega ja üks tütar. Poeg krahv Karl Gustav von Rehbinder sai Neeruti, Imastu, Polli, Jõetaguse, Võduvere, Pala, Vandu, Venevere, Luusika ja Käravete mõisa.

1879 sai mõisaomanikuks krahv Karl Friedrich Woldemar Reinhold von Rehbinder, pärast tema surma 1900 tema ema Anna (Anette) de Faria Gentil (sündinud von Uexküll, esimesest abielust krahvinna Rehbinder), kes 1902 müüs Neeruti mõisa koos Jõetaguse, Vandu ja Võduvere mõisaga Peterburi kummivabrikandile ja suurkaupmehele Eduard von Kirschtenile.

Neeruti mõisa peahoone viimane ja ainuke püsielanik aastatel 1946–1995 oli kohalik inimene Leida Vahula. Temast kui mõisavanaemast räägib Marek Vahula elupalade romaani "Talvetants" (Tallinn, 2018) eraldi peatükk: "Mõisatants. Jutu juurde".

Mõisa omanik oli Kadrina vald, kuni 2004 ostsid selle Ander Ild ja tema abikaasa Hannah. Esimeste aastate jooksul ei teinud omanikud mõisas mingeid remonditöid ja 2008. aastal oli mõis väga halvas seisukorras.

Kuid seejärel hakkasid omanikud mõisa taastama ja renoveerima. Ander Ild iseloomustas seda nii: «Selle raha eest, mis kulub Eestis ühe suurema mõisa taastamisele, võib Prantsusmaal osta kaks-kolm mõisa või lossi, mis on juba taastatud.» Taastamistööd peaksid lõppema 2016. aasta detsembris.

Restaureerimise käigus tabasid omanikke tagasilöögid. 2013. aastal varastati mõisa viinaköögilt ära tellistest sein. 2015. aastal murdus mõisa 35 m kõrgust tornikiivrit tõstnud kraana pooleks ja torn prantsatas maha.

Mõisakompleks

Mõisa kelder

Kivist mõisa peahoone valmis taas 1878 ning mõisa juurde rajati park ja allee. Peahoone ehitati 1905. aastal Peterburi arhitekt Carl Schmidt projekti järgi ümber.

Hoone on ebasümmeetriline. Seda kujundavad mansardkorrus, arvukad voluutjalt kumerduvad frontoonid ja muljetavaldav 30 meetri kõrgune vaaterõduga torn lõunatiival. Juugendlikult voolavate joontega on enamik detaile (aknad, kaaravana kujundatud peasissekäik) ja oluline osa fassaadi pitskrohvornamendist.

Siseplaneering on valdavalt ebasümmeetriline, kujunduses on lähtutud historitsismist. Kesksed ruumid on avar hall ja põigiti läbi hoone ulatuv saal. Halli laes on uusrokokoolik sekotehnikas ornamentaalmaaling.

Kõrvalhoonetest on tähelepanuväärsemad klassitsistlik ühekorruseline valitsejamaja ja ait (mõlemad ehitati 19. sajandi esimesel veerandil) ning uusgooti stiilis teenijatemaja-pesuköök (pärit 19.–20. sajandi piirilt).

Pargi suurus on 3 hektarit ja seda läbib Loobu jõgi. Jõgi moodustab vanajõe sonniga saare, mille rahvapärane nimi on saarik. Mõis alustas 20. sajandi algul metsapargi rajamist Neeruti mägedesse, kus oosid vahelduvad väikeste järvedega.

Kirjandus

• Marek Vahula. Väike Käbikandja. Neeruti Mõis ja mitu Lugu. Tallinn, 2022. ISBN 978-9949-7442-6-8

Välislingid

 Neeruti mõis – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

• Neeruti mõisa lugu Mõisablogis