Ait

Allikas: Vikipeedia
Buldersi talu ait Ruhnus. Foto tehtud augustis 2011

Ait on taluhoonete kompleksi kuuluv varude hoidmiseks mõeldud laohoone. Taluhoonet, kus hoitakse põhku ja vilja, nimetatakse küüniks[1].

Saaremaa lõunapoolsetes kihelkondadesJämajas, Ansekülas, Kaarmal ja Pühas – tarvitati aida asemel sõna "õuekamber"[2].

Aida tekkimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ait on välja arenenud sammaslavast, kus hoiti iidsetel aegadel jahisaaki, et kiskjad seda kätte ei saaks. Sammaslava edasiarenduseks on kõige ehedamal kujul lapi sammasait. Tuntakse ka magasiaita, mis oli riigi varude hoidmise kohaks.

Ait on Eesti taludes tuntud ehitis hiljemalt 10.–11. sajandist[3].

Aida ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühe katuse alla ehitatud aitadel oli tavaliselt jäetud kahe aida vahele nõndanimetatud vahek. Vahekuks nimetati varjualust põllutööriistade hoidmiseks.

Vilja- ja riideait[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis viljaait
Next.svg Pikemalt artiklis riideait

19. sajandist oli talus vähemalt kaks aita: vilja- ja riideait, saartel ja Lõuna-Eestis ka liha-, kala- ja võrguait.

Vilja hoiti aidas kirstudes ja tünnides, alates 19. sajandi keskelt aga salvedes, riideid hoiti kirstudes. Riideaidas magasid suvel tüdrukud.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 122
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 250
  3. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 17