Neeruti maastikukaitseala
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2012) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Neeruti maastikukaitseala paikneb Lääne-Virumaal Kadrina vallas.
Kaitseala kogupindala on 1271 ha.[1]
Maastikukaitseala loodi 1957. aastal kaitsmaks Pandivere kõrgustiku põhjaosa mägesid (Neeruti mäed) ja nendevahelisi järvi (Neeruti järved). Neeruti mäed on tekkinud mandrijää taandumisel ning kuuluvad oma iseloomult osalt ooside, osalt mõhnastike hulka.[1] Suurimad absoluutsed kõrgused küündivad seal 125 meetrini.[viide?]
Tuntumad vallseljakud Neerutis on Tammemägi, Valgeristi mägi, Patermägi, Tornimägi, Linnamägi, Emumägi, Mustakatku mägi, Sadulamägi. Kaitseala tuntumate järvede hulka kuuluvad Eesjärv (2,7 ha, 3,1 m sügav), Tagajärv (3,2 ha, 7 m sügav), Sinijärv (1,2 ha, 4,3 m sügav), Orajärv (2,8 ha, 4,3 m sügav).[1]
Neeruti maastikukaitseala omab ka ajaloolist ja kultuuriloolist tähtsust.[1]
Linna- ja Sadulamäge peetakse muinaslinnusteks.
Kaitsealal on olemas matkarada kogupikkusega 14 km, samas võimalus ka lühematkeks matkadeks. Puhkepaviljonide, lõkkekohtade ja ujumisvõimaluse olemasolu.[1]
Kaitsealal on keelatud liikuda väljaspool teid ja radu. Kalapüük, seente ja marjade korjamine kaitsealal toimub üldises korras.[2]
Maastik[muuda | muuda lähteteksti]
Neeruti maastikukaitseala maastik on suuresti kujunenud pleistotseeni lõpus, umbes 12 500 aastat tagasi, mil Põhja-Eesti suurim liustike kulutuspiirkond Pandivere kõrgustik mandrijää taandumisel jää alt vabanes. Nimekaim Eesti geoloog ja jääaja uurija Endel Rähni on seetõttu Neeruti maastikukaitseala nimetanud jääaja muuseumiks.
Oosid Neerutis on kujult enamasti kitsad ja teravaseljalised ning mandrijää liikumisuuna järgi vormitud loode kagusuunalisteks vallseljakuteks, üksikute sulglohkude ja oosiharjade kõrguste vahe ulatub 35 meetrini, harja laiuseks võib aga kohati olla vaid 2 meetrit. Ooside vahel paiknevad mõhnastikud, mis tekkeviisilt on sarnased, kuid erinevad oosidest korrapäratu kuju poolest. Kohalik rahvasuu on oosid mägedeks nimetanud ning neile ka omapärased nimed andnud: Unimägi, Kuresöödimägi, Rebaste mägi, Ämmamägi, Emumägi, Mustakatkumägi, Tammemägi, Ristamägi, Vesiaugumägi, Ussimägi. Iga nime taga peitub ka omapärane tekkelugu. Neeruti maastikukaitseala ilmestavad enamasti oosidest ida pool paiknevad piklikud glatsiokarstilised lohud, mis võivad olla kuni 10 meetrit sügavad. Need sulglohud on oosidevahelise jää sulamise tulemus. Kuna aluspõhja reljeef Neerutis on väga liigestatud, on ka lohke palju. Mõnedesse neist lohkudest on aja jooksul tekkinud ka järved: Eesjärv, Orajärv, Sinijärv, Tagajärv ning kümmekond suviti veeta jäävat järvikut.
Kaitseala mägede piirkonnas leidub ka väiksemaid ning natuke suuremaid soiseid alasid. Sinijärve ümbruses laiub Sinijärve soo, soine on ka ala Eesjärve ümber ning Tagajärve ja Orajärve kagukallas. Lisaks veel tilluke Määra soo, mis asub Sinijärvest lõunas ning oosistikust edelas laiub Undisoo. Lalli raba ja Hobujärve soo on tõenäoliselt olnud varem järved, sest praegusedki Neeruti järved on aegamisi kinni kasvamas ning soostumas. [3]
Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]
Neeruti vaheldusrikas pinnamood muudab ka kaitseala mullastiku viljakas ja eripalgeliseks ning taimestiku väga rikkalikuks. Valitsevaks kaitseala metsatüübiks on kuusik, kuid kasvukoha on seal leidnud ka enamik Eesti lehtpuuliike ning ka mitmed sissetoodud võõrliigid. Näiteks on Neeruti mõisaäärses tammikus valitsevaks puuliigiks Põhja-Ameerikast pärit punane tamm (Quercus rubra). Eesjärve ääristab kaunis allee.
Põõsarinne kaitseala metsades on väga lopsakas, seal leiab kasvamas sarapuud, lodjapuud, kuslapuud, punast leedrit, magesõstart, kontpuud, näsiniint. Neeruti puud on sageli aja jooksul omandanud eripärase kuju: tamm on sanga külge saanud või on lehise oksad pudelikujulised. Neerutit on fotodel, kui "muusikaliste" puude leiupaika, tutvustanud helilooja Alo Põldmäe.
Alustaimestikus leidub tavalisemate taimede seas ka haruldasemaid taimeliike: parasiittaim harilik käopäkk (Lathraea squamaria), mürgine salu-siumari (Actaea spicata), harilik ussilakk (Paris quadrifolia), omapärane harilik metspipar (Asarum europaeum), kevadine seahernes (Lathyrus vernus) kui varaseim kevadine õitseja ja kuutõverohi (Polygonatum odoratum)[3].
Suurima õiega kodumaine orhidee kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) on Neeruti metsade ja puisniitude kaitsealune taim.[3]
Ohtralt leiab metsades kasvamas sõnajalgu: kilpjalad, naistesõnajalad, laanesõnajalad, kolmissõnajalad, maarja-sõnajalad.[3] Niiskemad ning varjulisemad paigad on kasvukohtadeks osjadele ning koldadele.[3]
Neeruti järvedes on levinud haruldane taim – valge vesiroos, mis on looduskaitse all.[2]
Loomad ja linnud[muuda | muuda lähteteksti]
Neerutis ja selle lähiümbruses elab arvukalt metskitsi, metssigu, rebaseid ja kährikkoeri, leidub ka ilveseid ja mäkrasid.[3]
Kõrged oosid pakuvad mägraperedele suurepäraseid elutingimusi, sellest annavad tunnistust ka nii mõnegi mäe nõlvas nende poolt aastate jooksul rajatud hiiglaslikud "linnakud".[3]
Metsasügavustes võib kohata valgejänest; halljänesed eelistavad elupaigana pigem põldusid. Samuti leidub metsas karusid. Harvem võib kohata põtru, vahel ka hunte, püsivalt nad Neerutis ei elutse.[3]
Väiksemaid loomi leidub kaitsealal palju, muu hulgas kärp, nirk, metsnugis, mink, tuhkur, orav. Kohalik jahiselts on metsnugise ka oma vapiloomaks valinud.[3]
Mägede külluslik metsataimestik Neerutis pakub piisavalt pesitsuskohti ning kaitset vaenlaste eest paljudele linnuliikidele. Sügiseste ja kevadiste rännete ajal laskuvad põldudele ja heinamaadele haned ja luiged, soo ääres võib kuulda sookure hüüdu või näha hallhaigruid. Valge-toonekurg on Neerutis levinud nagu mujal Eestiski. Kevaditi on kuulda ja märgata palju erinevaid linnuliike: toksimas võib kuulda rähni,teistest eristuv on väänkaela piibitamine. Põldudel pesitseb rukkirääk; pimedas kuuleb kõrvukrätsu, händkakku, kodukakku, värbkakku või isegi kassikakku. Neeruti järvedel on esindatud eri pardiliigid, kohata võib tuttvarte või jääkosklaid. Röövlindudest on õnnestunud näha hiireviud, herilaseviud ja kanakulli.[3]
Neeruti maastikukaitseala linnud on jõudnud ka voldikusse "Mägede linnud". Kokku on voldikus juttu 113 linnuliigist – nimestik koos kommentaaridega. Voldik annab iga linnu kohta lühiülevaate: kuidas teda ära tunda, kas ta elab Neerutis pidevalt või on harv külaline. Voldiku on koostanud Marek Vahula. Vaatlused ja liikide määrangud on tehtud kõik autori poolt aastatel 1984–2009.[4] 2016 aasta sügisel valmis ülevaatlik veebipõhine "Neerutimaa Linnuatlas". Neeruti maastikukaitsealal pesitses 1989 ja 1990 aastal kokku üheksa paari hiireviusid. Seal asub vanim puus püsiv hiireviu pesa (leitud Avo Mummi poolt 12.06.1982) ja selles vanimas viupesas lennuvõimestus 1999. aasta juulis viis viupoega (Marek Vahula vaatlus). Tegu on kolme omalaadse ornitoloogilise rekordiga. Iga aasta mai esimesel nädalal pannakse Neeruti päeva raames üles kümme linnupesakasti. Eriti hästi ja põhjalikult on uuritud Neeruti röövlinnud. Seda tegi aastatel 1984–1993 Marek Vahula, kes koostas kolmel aastal bioloogiaalaste uurimistööde konkursitööd. "Neeruti maastikukaitseala kullilised ja kakulised" (1987), sai vabariigis teise koha. Siret Punga juhendamisel valminud "Neeruti röövlinnud" (1989) ning "Neeruti röövlinnud" (1990) saavutasid vabariiklikus voorus mõlemad esikoha.
Muistendid[muuda | muuda lähteteksti]
Neeruti kohaliku maastiku tekkele on püütud anda seletust Kalevipoja lugudega. Ühe loo kohaselt on Neeruti piklikud ning teravaseljalised oosid alguse saanud Kalevipoja künnivagudest. Oma lugu on ka sellest, kuidas Neeruti ja Neeruti järved on nime saanud: kui Kalevipoeg oli kündmise Neerutis lõpetanud, pani ta hobuse kammitsaisse ning lasi rohtu sööma, heites ka ise puhkama. Kui Kalevipoeg oli magama jäänud, tulid hundid tema hobust kimbutama. Hobune üritanud küll kiskjatele vastu hakata, kuid neil õnnestus ta siiski maha murda ja ära süüa. Viimasena olevat hundid ära söönud kaks neeru, mille raskusest olid maapinda tekkinud kaks auku. Hiljem kogunes neisse aukudesse vesi ning nii saidki nime Neeruti järved ja Neeruti.
Veel põnevaid lugusid leiab kohalikest entusiastidest koosneva Neeruti Seltsi kodulehelt, kes on kohapärimusi kogudes ning talletades ära teinud märkimisväärse töö.
Suurimateks kohapärimuste kirjapanijateks on olnud Neeruti krahviks kutsutud Enn Loik ja tuntud koduloo-uurija Eduard Leppik.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Neeruti röövlinnud. Konkursitöö. Kadrina. 1990. Marek Vahula
- Mägede linnud. Voldik. Rakvere. 2010. Marek Vahula
- Neeruti linnustik. Eesti Loodus, nr 5. 1991. Marek Vahula.
- Neeruti salukuusikute linnustik. Diplomitöö, Tartu, 1963. Tiit Randla.
- Neerutimaa Linnuatlas (veebipõhine). Tallinn 2016. Marek Vahula.
- Neeruti Looduse ABC (veebipõhine). Tallinn, 2017. Paberteos Tallinn, 2019 (ISBN 978-9949-01-167-4).
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Neeruti mäed sünnitavad kohanimesid". Artikkel on ilmunud Eesti Päevalehe veebiväljaandes 9. juuli 2002
- "Neeruti metsas peitub tähestik." Artikkel on ilmunud Maalehe veebiväljaandes 2. oktoobril 2008 *"Kalevipoja künniveod viivad pariisi." Artikkel ilmunud ajakirja Loodussõber veebiväljaandes 05/2011
- "Avastused Neeruti metsades." Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehe veebiväljaandes 8. augustil 2008
- "Näed seda, mis sus eneses kõlab." Artikkel on ilmunud Postimehe veebiväljaandes 24. jaanuaril 2008