1560. aasta Läänemaa ülestõus

Allikas: Vikipeedia

1560. aasta Läänemaa ülestõus ehk Koluvere ülestõus või ka 1560. aasta ülestõus oli Läänemaa ja Harjumaa talupoegade aadlivastane ülestõus Liivi sõja ajal 1560. aasta sügisel.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ülestõusu peamiseks ajendiks oli ilmselt tsaar Ivan IV sõjasalkade rüüsteretk Läänemaale 1560. aasta septembri alguses. Enne seda olid läänemaalased elanud petlikus lootuses, et seoses nende minekuga hertsog Magnuse võimu alla sama aasta kevadel venelased neid ei puutu. Kuid pärast Viljandi vallutamist 1560. aasta augustis rüüstasid Vene tsaari väed nii Kesk-, Põhja- kui ka Lääne-Eestit, Läänemaal parajasti pulmas viibinud hertsog Magnus jõudis hädavaevu Saaremaale põgeneda, samas kui suur osa pulmalistest olevat venelaste kätte langenud. Kohalikud sõjasalgad ja aadel ei suutnud rüüstajatele mingit vastupanu osutada, kuid kroonik Johann Renner mainib seevastu, et Lihula pääses rüüstamisest tänu sellele, et seal suutsid kohalikud talupojad venelastele edukalt vastu astuda.

Pärast venelaste rüüsteretke olid nii Magnuse kui ka kohalike aadlike maine talupoegade seas ilmselt eriti madal, samas kui nende endi eneseusku võis edukas vastupanu Lihulas oluliselt tõsta. On ka teateid, et venelased olevat talupoegi oma isandate vastu üles ässitanud ja Renneri andmetel põletasid Koonga mõisa maha kohalikud talupojad, mitte venelased.[1]

Ülestõusu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Ülestõusu algus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahutusi talupoegkonna seas süvendas ilmselt ka see, et kuna Magnus ei suutnud palgasõduritele palka maksta, siis vabastas ta just septembris, pärast venelaste sõjakäiku, mitmed Läänemaal teeninud sõdurid teenistusest. On tõenäoline, et seejärel, septembri teisel poolel puhkesidki esimesed talupoegade tõsised vastuhakud, kuid otsest allikalist kinnitust sellele ei ole. Ilmselt puhkes ülestõus esmalt Läänemaal Märjamaa, Kullamaa ja Hageri kihelkonnas.

Talupoegade otsesed sõjalised väljaastumised aadlike vastu leidsid aset ilmselt oktoobri esimestel päevadel. Kroonik Renner on selle puhkemise paigutanud aega enne 10. oktoobrit; teade sellest jõudis Dünamündes viibinud Liivi ordu meistri Gotthard Kettlerini 8. oktoobril, hertsog Magnus sai sellest teada ilmselt umbes samal ajal. Ülestõusu põhjustena on nimetatud aadlike suutmatust talupoegi rüüstavate venelaste eest kaitsta, aga ka kõrgeid makse ja mõisasundust. Renneri andmetel valisid talupojad endale kuningaks ehk väepealikuks mittesakslasest sepa, panid sellele ülestikku kaks kübarat koos okstega krooniks pähe ning vedasid teda vankril, mille kõrval ratsutasid 16 trabanti ehk ihukaitsjat, tema ees ratsutanud aga veel torupillimängija.

Ülestõusnud tegutsesid kõige aktiivsemalt eelpool nimetatud kihelkondades, kus tapeti mitmeid aadlikke, nimeliselt on teada Jakob von Üxküll Lümandust, Otto von Üxküll Päädevalt, Jürgen Risebiter ja Dirck Live. Mitmed teised aadlikud pagesid Koluvere linnusesse, mida talupojad piirama asusid. Ülestõusnud talupoegade arvu kohta on tehtud erinevaid oletusi, mõnesajast kuni mitme tuhandeni. Ordumeister Kettleri kirjas on mainitud 4000 ülestõusnud talupoega, mis võib olla aga liialdus. Koluveret võis piirata mõnisada talupoega.

Sündmused enne oktoobri keskpaika[muuda | muuda lähteteksti]

Talupojad pöördusid pärast ülestõusu esimese sündmusi ka Tallinna linna poole, paludes neilt tuge aadlike vastu. Linnalt sooviti ilmselt eelkõige suurtükke, et Koluvere linnust vallutada. Tõenäoliselt meenutasid talupojad 1535. aastat, mil Tallinnas talupoja tapmise eest Riisipere mõisnik Johann von Üxküll hukati. Kuid 1560. aastal keeldus linn talupoegade ülestõusu toetamast ja manitses neid oma üritust lõpetama. Ilmselt ei soovinud linn pidevas Venemaa vallutuste ohus sattuda tülisse aadlike ja hertsog Magnusega ning riskida sellega, et ülestõus laieneks veelgi.

Tõenäoliselt polnud 1560. aasta ülestõus oma ulatuselt kuidagi võrreldav Jüriöö ülestõusuga. Ordumeister Kettleri kirjast Poola kuningas Zygmunt II-le on teada, et mässajateks olid Läänemaa ja Harjumaa talupojad, hertsog Magnus kirjutas oma Taani kuningast vennale, et mässavat Läänemaa ja Harju-Viru talupojad. Viimase tõttu on mõnikord oletatud, et ülestõus levis isegi Virumaale, mis toona oli venelaste valduses, kuid see pole kuigi tõepärane. Tõenäolisemalt pidas Magnus Harju-Viru all silmas Põhja-Eestit kui tervikut, millest talupoegade ülestõus haaras aga vaid väikest osa.[2]

Ülestõusu mahasurumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Koluveret piiravad talupojad olid Tallinna toest ilma jäänud ning ka venelaste retked olid selleks aastaks lõppenud, ei olnud neil lootust välisele abile. Seetõttu haaras järgnevalt initsiatiivi vastaspool. Läänemaa stiftifoogt Christoph von Münchhausen kogus kokku palgasõdureist, kohalikest aadlikest ja Lihula piirkonna talupoegadest koosneva väe ning suundus Koluvere alla. 14. või 15. oktoobril toimunud pealahingus õnnestus tal talupoegi lüüa. Kroonik Renneri andmeil kasutas ta selleks sõjakavalust: ta saatis oma eel Lihula talupojad, keda ülestõusnud pidasid abiväeks, seejärel võtnud ta aga ülestõusnud "kahe tara vahele". Viimane väljend tähendab Herbert Ligi arvates seda, et talupojad jäid kahe rinde vahele. Andres Adamson oletab, et ühe rindepoole moodustasid Münchhauseni väed, teise aga Koluverest välja tunginud aadlikud. Igal juhul said ülestõusnud lüüa ja neid langes umbes 70. Ülestõusu juhid eesotsas kuningaga langesid vangi ja nad hukati. Sepast kuningas viidi Kuressaarde, kus ta neljaks kisti, teisi juhte olevat rattale pandud.

Kuigi ülestõus oli sellega maha surutud, jäid olud Lääne- ja Harjumaal siiski ka järgnevatel aastatel rahututeks; talupoegade vastuhaku kordumise pärast muretses kõige enam hertsog Magnus. 1560. aasta ülestõusu peetakse viimaseks keskaegseks eesti talupoegade ülestõusuks; järgmised tõsisemad talupoegade rahutused puhkesid Eestis alles 18. sajandil.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Johann Renner, Liivimaa ajalugu 1556–1561. Tallinn: Olion, 1995 ja 2006
  2. Herbert Ligi, Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul (1558-1561). Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1961. Lk-d 295–317.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Ülestõusust teatakse eeskätt tänu lühikirjeldusele kahes kroonikas (teised sama perioodi kroonikud, näiteks Dionysius Fabricius, seda ei maini):

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]