Wrangell

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on suguvõsast; linna kohta vaata artiklit Wrangell (linn), saare kohta Wrangelli saar ja mäe kohta Wrangelli mägi.

Wrangelli suguvõsa vapp

Wrangell (ka Wrangel) (vene keeles Врангель) on Varangu mõisa järgi nime saanud põlisaadlisuguvõsa. Wrangell on üks tuntumaid ja paljuharulisemaid baltisaksa suguvõsasid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu küsimus[muuda | muuda lähteteksti]

Wrangelli suguvõsa vana vapp

Wrangellide päritolu kohta on mitmeid versioone. 1887. aastal avaldatud suguvõsa ülevaates peeti võimalikuks esivanemaks XIII sajandil elanud dominus Tuki Wrangi, kes omas Eestimaal maavaldusi ja oli väidetavalt Taani linnusepealik Tallinnas.[1] Samuti on püstitatud hüpotees, et nad võisid olla kohalikku päritolu ehk eesti juurtega.[2] Siiski peetakse kõige tõenäolisemaks, et nende esiisaks oli Taani hindamisraamatus (1241) nimetatud dominus Eilardus (suri 1241).[3] Ta oli võimas Taani kuninga vasall, kellele kuulus Põhja-Eestis 206 adramaa suurune maavaldus,[4] sellest suuremad läänivaldused olid veel vaid Kyvelitel ja Lodedel.[5] Eilarduse omandi hulgas oli muuhulgas Haljala kihelkonnas asunud 32-adramaaline Varangu küla (Uvarangalæ).[6] Kuna see oli hiljem Wrangellidele kuulunud kogukäeõigusvaldus, mis oli nende nende käes 1402. aastani, on seda peetud tõendiks, et Eilardus on Wrangellide esiisa ja sai perekonnanime selle küla järgi. Lisatõendina on toodud asjaolu, et nime Eilardus kohtab Wrangellide suguvõsas hiljem sagedasti.[7] Omaette küsimusi on tekitanud Eilarduse päritolu. Teda on püütud seostada Eilhard von Obergiga (Hoberg), kes oli aastatel 1275−1279 Tallinna asehaldur. Paul Johansen lükkas selle versiooni ümber. Et Oberg oli veel 1263. aastal Taani kuninga foogt Roskildes, ei saanud ta Eestimaal viibida. Kuna nii Wrangelli kui ka Engdesi ja Löwenwoldede suguvõsa vapid on sisuliselt identsed, pidas Johansen võimalikuks, et Eilardus oli pärit Saksamaalt ja tema perekonnanimi võis olla algselt Löwenwolde.[8] Tal oli vend Robertus (frater domini Eilardi), kellest sai ilmselt Engdesi aadlisuguvõsa rajaja.[9]

Wrangellid XIII ja XIV sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Nime Wrangell kohtab ürikuis esimest korda 1277. aastal, mil mainitakse Riia peapiiskopi vasalli Hinricus de Wrangelit (hukkus lahingus leedulaste vastu 1279).[10] Ta võis olla Eilarduse poeg.[11] 1282. aastal on nimetatud Johannes de Wrangeelæ´d (suri pärast 1287), kes oli Taani vasall Roskildes.[12] 1287. aastal osales ta koos teiste vasallide ja Kärkna kloostri munkadega Virumaal Kunda rannikul madalikule jooksnud Hansa koge röövimises.[13] Alates XIV sajandi algusest on Wrangellide kohta teateid võrdlemisi arvukalt,[14] kuid nende täpset põlvnemisliini ei ole võimalik allikaliselt tõendada.[15] XIV sajandi keskpaiku hakkasid välja kujunema suguvõsa kolm pealiini: Roela-Kuremaa, Essu-Idavere ja Hõbeda-Andja. Esimene neist suri meesliinis välja 1737. aastal, teised kaks on tänini alles ja on jagunenud arvukateks harudeks.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Wrangellide sugupuu

Wrangelli suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eestimaa:
    • Varangu (Wrangelshof) (1613−1754)
Luke mõis. Wrangellide valdus 1624−1897
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Luke (Schloß Luhde) (1624−1897)
  • Novgorodi kubermang:
    • Ljatsjino (XIX sajandil)
  • Rügen:
    • Schloss Spycker (1649−1676)

Wrangeli suguvõsa harude vappe[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Baensch, Henry von. Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Nach Urkunden und Tagebüchern bearbeitet. Erste Hälfte. Berlin und Dresden: Wilhelm Baensch Verlagshandlung, 1887, lk 20jj, 77.
  2. Saare, Tiit. Eesti mõisnike vapid. Tallinn: Argo, 2006, lk 59.
  3. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XVI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2005, lk 376; Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 534.
  4. Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 775.
  5. Eesti ajalugu II. Keskaeg. Koost. Anti Selart. Tartu: Kirjastus Ilmamaa, 2012, lk 113.
  6. Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 647.
  7. Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 777.
  8. Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 777-778.
  9. Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 828.
  10. UB I, 449.
  11. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 534.
  12. UB I, 478.
  13. UB I, 519.
  14. Wrangell, Georges Baron von. Geschichte der Wrangel zur dänischen und Ordenszeit. Teil I. Urkunden. Dorpat: 1927, tabel I.
  15. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 535.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EAA, f. 1674, n. 2, s. 219 (Wrangelli suguvõsa genealoogia) [1].
  • EAA, f. 2057 (Perekond Wrangell) [2].
  • Baensch, Henry von. Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zwölfhundertfünfzig bis auf die Gegenwart. Nach Urkunden und Tagebüchern bearbeitet. Berlin und Dresden: Wilhelm Baensch Verlagshandlung, 1887. Erste Hälfte [3], Zweite Hälfte [4].
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 216-218, 485, 502.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. IX kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1936. Lk 1-46 [5] [6] [7] [8] [9] [10] [11] [12] [13] [14] [15] [16] [17].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 534-602 [18].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XVI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2005. Lk 375-383.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser. Bd XIX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1996.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser A. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1962. Lk 519-553.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser A. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1971. Lk 415-450.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Freiherrliche Häuser A. Bd XIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1982. Lk 462-494.
  • Grahv, Ahto. Tartu piiskopivasallide päritolu ja vapid. Diplomitöö. Tartu, 1992. Lk 63-66. Töö asub Tartu Ülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituudis.
  • Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933. Lk 926-928.
  • Wrangel, Robert Freiherr von. Die Familie Wrangel 1887-1908. Görlitz: Gedruckt bei C. A. Starke, 1909.
  • Wrangell, Georges Baron von. Geschichte der Wrangel zur dänischen und Ordenszeit. Teil I. Urkunden. Dorpat: 1927.

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]