Teine buuri sõda

Allikas: Vikipeedia
Teine buuri sõda
Osa Buuri sõdadest
Boers at Spion Kop, 1900 - Project Gutenberg eText 16462.jpg
Buuri sõdurid Spionkopis
Toimumisaeg 11. oktoober 1899 – 31. mai 1902
(2 aastat, 7 kuud, 2 nädalat ja 6 päeva)
Toimumiskoht Tänapäeva Lõuna-Aafrika vabariigi ja Svaasimaa alad
Tulemus Briti Impeeriumi võit[1][2]
Territoriaalsed
muudatused
Britid said kontrolli Transvaali ja Oranje Vaba Riigi üle.
Osalised
Flag of the United Kingdom.svg Briti Impeerium
Flag of the Orange Free State.svg Oranje Vaba Riik

Flag of Transvaal.svg Lõuna-Aafrika Vabariik
Voortrekker flag.svg Kapimaa buurid

Väejuhid või liidrid
Flag of the United Kingdom.svg Lord Salisbury

Flag of the United Kingdom.svg Joseph Chamberlain
Flag of the United Kingdom.svg Lord Milner
Flag of the United Kingdom.svg Lord Roberts
Flag of the United Kingdom.svg Sir Redvers Buller
Flag of the United Kingdom.svg Lord Kitchener

Flag of Transvaal.svg Paul Kruger

Flag of Transvaal.svg Louis Botha
Flag of Transvaal.svg Schalk W. Burger
Flag of Transvaal.svg Koos de la Rey
Flag of Transvaal.svg Piet Cronjé (vangistatud)
Flag of Transvaal.svg Piet Joubert
Flag of the Orange Free State.svg Martinus Theunis Steyn
Flag of the Orange Free State.svg Christiaan de Wet

Jõudude suurus
Briti regulaarjõud:

347 000
Koloniaaljõud:
103 000 - 153 000[3]

Transvaal: 25 000
Oranje: 15 000
Välisvabatahtlikud ja Kapimaa buurid
Kaotused
Sõjaväelised kaotused:

22 000 hukkunut (7882 lahingus ja 14 210 haiguste tagajärjel)
934 kadunut
22 828 haavatut[4][5]

Sõjaväelised kaotused:

6000 hukkunut[6] 24 000 vangi küüditati
Tsiviilkaotused:
27 927 buuri ja 20 000 neegrit hukkus vangilaagrites (kokku koondati vangilaagritesse 115 000 inimest)

Teine buuri sõda oli Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi koloniaalsõda buuride vabariikide Transvaali (Lõuna-Aafrika Vabariik) ja Oranje vastu 18991902.

Sõja põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Oranje teemandi- ja Transvaalis 19. sajandi lõpus avastatud suurtesse kullaleiukohtadesse saabusid Euroopast seiklejad (kullakaevurid), kes otsisid kerget rikastumist. Tekkis uus suurlinn Johannesburg, mis hirmutas buure migrantide poolt kaasa toodud pahedega (joomingud, kaklused, tapmised, prostitutsioon). Inglise keelt kõnelevad sisserändajad nõudsid poliitilisi õigusi, mis oleks neile andnud õiguse osaleda riikliku poliitika määramisel, kuid ei tahtnud võtta endale kodanikukohustusi – eriti sõjaväeteenistuse kohustust. Sellega tahtsid nad olla buuridega võrreldes tegelikult privilegeeritud seisundis. 1899. aastal oli selliseid sisserändajaid juba umbes 200 000 (neist 159 000 inglast, 15 000 sakslast). Buure oli samal ajal umbes 270 000.

Sõja algus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Transvaali president Paul Kruger keeldus sinna asunud rohkearvulistele inglise asunikele (uitlander`eile) kodanikuõigusi andmast, hakkas Suurbritannia toetama inglise päritolu sisserändajate poliitilisi nõudmisi ning surve avaldamiseks hakkas ka 1899. aasta sügisel Buuri vabariikide piirile väge koondama. Ettekäändeks toodi inglise sisserändajate õiguste kaitse vajadus. Nähes sõja paratamatust, võtsid buurid sama aasta sügisel ette ennetava rünnaku. Nii algas Inglise-Buuri sõda, mis köitis maailma avaliku arvamuse tähelepanu sellega, et väikesed buuri vabariigid suutsid pikka aega osutada vastupanu võimsale Briti impeeriumile.

1899. ja 1900. aasta[muuda | muuda lähteteksti]

Buurid olid edukad kuni 1900. aasta veebruarini. Nad tungisid Briti kolooniate Kapimaa ja Natali alale, piirasid ümber Ladysmithi, Mafekingi ja Kimberley ning lõid Briti väge mitmes lahingus. Lätist, Soomest ja Poolast sõitis vabatahtlikke Lõuna-Aafrikasse, et toetada buure Suurbritannia vastu[viide?]. Siiski kaldus ülekaal üha rohkem võimsa koloniaalriigi poole. Kui inglastel oli sõja algul vägesid 23 500 meest, siis sõja lõpuks toodi kohale 400 000-meheline armee parimate väejuhtide juhtimisel. Buurid suutsid kõiki jõude mobiliseerides panna lõpuks välja kuni 45 000 meest. 27. veebruaril 1900 saavutasid inglased Paardebergi juures pöördelise võidu, hõivasid 13. märtsil 1900 Oranje pealinna Bloemfonteini ja 5. juunil 1900 Transvaali pealinna Pretoria.

Geriljasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1900. aasta märtsis oli buuridele selge, et ei ole võimalik kaitsta maad vallutajate sissetungi eest. Sõjanõukogu otsustas üle minna partisanisõjale. Buurid lootsid, et teised Euroopa riigid toetavad nende võitlust inglastega. Selles osales umbes 20 000 meest. Hästi maastikku tundvad buurid tegid inglastele hirmsat kahju, tunda andis aga laskemoona puudus. Inglased põletasid buuride farmid ja hävitasid karjad. Loodi koonduslaagrid, kuhu paigutati suurem osa tsiviilelanikkonnast. Üle 20 000 lapse suri seal nälga. Kõik meessoost buurid, kes sattusid inglaste kätte vangi, saadeti St. Helena või Tseiloni saarele.

Sõja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Mais 1902 olid buuride juhid sunnitud sõlmima rahulepingu, millega need vabariigid arvati Briti impeeriumi koosseisu. Buuride kaotusele aitas kaasa nende puudulik strateegia. Nad lasksid küll maha iga inglase, kes tuli nende lähedale, kuid nad ei osanud löödud vaenlast taga ajada ja talle kallale tungida. Ka ei olnud nende vägedel sõjalist distsipliini. Kui nõudsid seda kodused asjad, põllutöö või mõni muu asi, läksid nad omavoliliselt koju ja tulid siis jälle tagasi sõjaväkke, kui lubas aeg.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Buuridele anti siiski õigus oma emakeele – afrikaani keele – kasutamiseks koolis ja kohtus. Mõjutatuna hirmust kohaliku elanikkonna ees, leidsid kolonisaatorid peatselt ühise keele. 1909. aastal toimus inglaste ja buuride ühiskonverents. 1910. aastal loodi Lõuna-Aafrika Liit, mis sai dominiooni õigused.

Buuri sõda oli Inglismaale palju maksma läinud ja kahjustanud ta autoriteeti maailma avalikkuse silmis. Näiteks 1899. aastal Colenso juures toimunud lahingus lõid 3000 buuri 15 000-mehelist inglise väge. Buuridest langes kõigest 31 meest, inglastest aga 899. Iga surmatud buuri peale kulus inglastel 5000 lasku, kuna buuridel kulus ühe inglase surmamiseks 600 lasku.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Enamik vabatahtlikke tuli Madalmaadest, Saksamaalt ja Rootsi-Norrast. Väiksem hulk tuli Iirimaalt, Austraaliast, Itaaliast, Kongressi-Poolast, Prantsusmaalt, Belgiast, Taanist, Venemaalt ja Ameerika Ühendriikidest.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Robert Grattan, "The Entente in World War I: a case study in strategy formulation in an alliance", Journal of Management History 15.2 2009 lk 147-158
  2. AP Haydon, "South Australia's first war", Australian Historical Studies 11 42 (1964)
  3. [South African War (British-South African history) – Encyclopedia Britannica]. Britannica.com (1902-05-31). Kasutatud 23. juulil 2013.
  4. "Caring for the soldiers health". Nash's war manual]. Eveleigh Nash. 1914. lk. 309.
  5. "The Commissariat – The Red Cross – The Hague Court". Europe at war. Doubleday, Page & Company. 1914. lk. 183 (n198).
  6. "Case Name: Anglo-Boer: Britain's Vietnam (1899-1902)". American University of Washington D.C Trade Environment projects. Kasutatud 21. juulil 2016.