Oleg Penkovski

Allikas: Vikipeedia

Oleg Penkovski (13. aprill 191916. mai 1963) oli NSV Liidu sõjaväelane, Nõukogude Liidu sõjaväeluure luuraja ja Suurbritannia (SIS) ning Ameerika Ühendriikide luure (CIA) topeltagent.

Oleg Penkovski oli pärit sõjaväelaste perekonnast, tema isa oli Venemaa Keiserliku Armee ohvitser, kes Venemaa kodusõjas valgekaartlikes vägedes nõukogude vägede vastu ning hukati 1919. aastal nõukogude võimu poolt, tema onu Valentin Antonovitš aga oli Punaarmees kõrgetel ametikohtadel, oli 1960. aastail Valgevene sõjaväeringkonna juhataja, armeekindral.

Sõjaväeteenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oleg Penkovski alustas teenistust nõukogude Punaarmees 1937. aastal. Osales 1939. aastal Poola okupeerimises Punaarmee poolt ja Talvesõjas Soomega ning Suures Isamaasõjas. Autasustati II Maailmasõja ajal 5 ordeniga: 2 Punatähe ordenit, Aleksandr Nevski orden, Isamaasõja ordeni I järgu, Punatähe ordeni ning 8 medaliga.

Pärast Teise maailmasõja lõppu ning teenistust suunati Penkovski õppima nõukogude sõjaväeluure kõrgemasse õppeasutusse Frunze-nimelisse Sõjaväe-akadeemiasse ja pärast üldsõjaväelise akadeemia lõpetamist kohe Sõjalis-Diplomaatilisse Akadeemiasse 1949. aastal, mille lõpetas 1953. aastal. 1950. aastal anti Penkovskile 31-aastaselt polkovniku auaste.

Õpingute ajal abiellus ta Moskva sõjaväeringkonna Poliitvalitsuse ülema kindralmajor Dmitri Gapanovitši tütrega ning tänu tekkinud tutvusele äia suhtlusringkonnas omandas head suhted NSV Liidu Kaitseministeeriumi Raketi- ja Suurtükiväevalitsuse ülema Sergei Varentsoviga.

Tegevus nõukogude sõjaväeluures[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Sõjalis-Diplomaatilise Akadeemia lõpetamist suunati Penkovski sõjaväeatašee "kattevarju" all abiks NSV Liidu saatkonda Türgis, Ankaras, kus teenis aastatel 1955–1956, täites NSV Liidu sõjaväeluure residendi vanemabi ülesandeid Türgis.

Pärast teenistusaasta lõppemist Moskvasse naastes valmistus 1957. aastal Oleg Penkovski uueks lähetuseks sõjaväeatašeena Indiasse, kuid avastati tema isa osalus Vene kodusõjas võitluses nõukogude võimu vastu ja Oleg Penkovski vallandati GRU-st.

1959. aastal võeti Oleg Penkovski tänu sidemetele nõukogude sõjaväe kõrgemates ringkondades (NSVL KS Luurepeavalitsuse ülem Ivan Serov ja NSVL KM Raketi- ja Suurtükiväevalitsuse ülem suurtükiväemarssal Sergei Varentsov) taas GRU-sse, 3. valitsuse (Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Suurbritannia piirkond) vanemohvitserina, teadus-tehnilise luure liinis, kasutades NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Teadusuuringute Koordinatsiooni Riikliku Komitee Välisosakonna ülema asetäitja "kattevarju" all.

1961. aastal otsis ta omal initsiatiivil kontakti Briti luurega läbi NSV Liitu äriasjus külastanud Briti ärimehe Greville M. Wynne'i.

Augustiks 1962 oli Penkovski edastanud üle 5 000 fotot riiklikku saladust sisaldavatest materjalidest, mis kajastasid NSV Liidu sõjalist, poliitilist ja majanduslikku olukorda.

Penkovski vahistati 22. oktoobril 1962. aastal NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee poolt riigireetmise süüdistusega ning pärast kohtupidamist hukati 1963. aastal.

1965. aastal avaldati Ameerika Ühendriikides justkui Penkovskist järelejäänud märkmete alusel koostatud raamat "The Penkovsky Papers".

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]