Eestimaa kubermanguvalitsus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eestimaa kubermanguvalitsus oli aastail 17221917 Põhja-Eestis Eestimaa kubermangus tegutsenud Venemaa keisririigi haldusasutus, mille juht oli kuberner.

Toompea loss. Ca 1880–1890, enne Aleksander Nevski katedraali ehitamist

Pärast 1773. aastat asus Eestimaa kubermanguvalitsus aastatel 17671773 ümber ehitatud Toompea lossis.

Eestimaa kuberneri ametikoht loodi senati 3. juuli 1783. aasta ukaasiga seoses 7. novembri 1775. aasta kubermanguseaduse laiendamisega Eestimaa kubermangule.

Senati 3. detsembri 1783 ukaasiga asutati Tallinna asehalduskond, mille kõrgemaks administratiivasutuseks sai Tallinna Asehalduskonna Valitsus eesotsas kuberneriga. Kuberner vastutas kõigi kohalike asutuste tegevuse eest, talle allusid ka kohalik sõjavägi ja politsei.

1796. aasta ukaasiga likvideeriti Tallinna asehalduskond, kuid säilis kubermanguvalitsus eesotsas Eestimaa tsiviilkuberneriga. Kuni 1802. aastani allus kuberner Venemaa Keisririigi Senatile ja alates 1802. aastast Venemaa Keisririigi Siseministeeriumile. Samal ajal loodi kuberneri juurde asjaajamise koordineerimiseks kuberneri kantselei. Kuberneri võim laienes kõigile kohalikele asutustele.

Kubermanguvalitsuse juht oli kuberner, kuberner oli ka järgmiste kubermangu komiteede ja komisjonide esimees:

Juhid ja organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kuberner
    • 2 nõunikku kubermanguvalitsuses;
  • Kohtupalat
  • Kroonupalat (в казенной палате):
    • asekuberner (вице-губернатор), 3 nõunikku, kubermangu kassapidaja (губернский казначей) ja 2 assessorit;
  • kubermangu prokurör
  • heakorraprikaas (приказ общественного призрения, Благочиния Управа) oli aastast 1782 kubermangulinnades asunud ja mõningaid haldus- ja kohtuvõimu otsuseid ellu viinud korrakaitseüksus. See korraldas linnas heakorra ja kaubandusega seotud küsimusi.
  • kubermangu maamõõtja ja arhitekt
  • linnades oli ette nähtud komandandi ametikoht, komandandi puudumisel täitis neid ülesandeid (городничий).

Algselt polnud kuberneri kantseleil oma isikkoosseisu ega struktuuriüksusi, välja arvatud kuberneri juures olev eriline sekretär ja paar kantseleiametnikku, kelle ülesandeks oli salajase kirjavahetuse pidamine. 1794. aastal moodustati viimastest iseseisev „salajane osa”.

1852. aasta ukaasiga kinnitati kuberneri kantselei koosseis – kaks lauaülemat kahe abilisega, neli kirjutajat ja kaks ametnikku erilisteks vajadusteks.

1865. aastal kuberneri kantselei koosseisu muudeti. Loodi järgmised struktuuriüksused:

  • aruande- (1852–1917) ja palvekirjade lauad (1868–1885), mis 1886. aastal nimetati ümber korraldavaks;
  • salajane (1868–1915),
  • linnade (1877–1917) ja
  • toiduainelauad (1846–1869);
  • passiekspeditsioon moodustati 1863. aastal ja muudeti 1873. aastal lauaks.

Peale laudade olid kantselei juures järgmised ajutised ja alalised komisjonid ja komiteed:

  • Eestimaa Kubermangu Rõugepanemise Komitee (1852–1883);
  • Kubermangu Rahvatervise komitee (1865–1871);
  • Eestimaa Varustuskomisjon (1824–1843);
  • Tallinna Ümbruse Teede Korrastamise Komisjon (1852–1855);
  • Kambi ja Raasiku Mõisate Komisjon (1849–1851).

Maakondades[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna maakond, Paldiski maakond, Haapsalu maakond, Paide maakond, Rakvere maakond

  • maakonnakohus
    • kohtunik ja 2 kaasistujat, sekretär ja kantselitöötajad;
  • maakonnakassa (уездное казначейство)
    • maakonna kassapidaja
  • maakonna maamõõtja
  • maakonnaarst
  • maakonnaapteeker (abiarst)[2].

Venemaa Ajutine Valitsus võttis 4. märtsil 1917 vastu otsuse tagandada ametist kubernerid ja panna ametisse Eestimaa kubermangukomissari. 5. märtsil 1917 nimetati Eestimaa kubermangukomissariks Tallinna linnapea Jaan Poska.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]