Eestimaa kubermanguvalitsus

Eestimaa kubermanguvalitsus

Toompea loss, u 1880–1890, enne Aleksander Nevski katedraali ehitamist
Asutatud	1722
Tegevuse lõpetanud	1917
Peakorter	Tallinn
Asukoht	Toompea loss
Tegevuspiirkond	Eestimaa kubermang
Eestimaa kuberner	vt. kubernerid asekubernerid tsiviilkubernerid
Peaorgan	Valitsev Senat Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner Siseministeerium
Allorganisatsioonid	kuberneri kantselei Eestimaa kubermanguvalitsuse arstivalitsus Eestimaa kubermanguvalitsuse ehitusosakond jt.
vt. ka Eestimaa rüütelkond

Eestimaa kubermanguvalitsus oli Põhja-Eestis Eestimaa kubermangus tegutsenud Rootsi kuninga ja Venemaa keisririigi haldusasutus, mille juht oli Eestimaa kuberner.

 Pikemalt artiklites Eestimaa kuberner ja Eestimaa kindralkuberner

Rootsi valitsusaeg

Rootsi valitsusajal asusid Toompea Väikeses linnuses Toompeal Rootsi kuningavõimu esindav provintsivalitsus (hiljem kuberneri kantselei) ja teised riiklikud asutused. Kuberner oli kõrgeimaks kohapealseks ametnikuks, keda määras ametisse ja vabastas kuningas. Vastavalt 1634. aasta Rootsi valitsemiskorraldusele oli kuberneri ametiaeg kolm aastat. Eestimaa kindralkuberneri nimetust kuberneri võimaliku aunimetusena formaalselt vabatahtlikult riigi koosseisu tulnud Eestimaa hertsogkonnas hakati ilmselt kasutama alates 7. jaanuarist 1673. Rootsi kuberneride ja kindralkuberneride tegevus lõppes Eestimaa liitmisel Moskva tsaaririigiga 1710. aastal.

Venemaa keisririigi valitsusaeg

Pärast 1773. aastat asus Venemaa keisririigi Eestimaa kubermanguvalitsus aastatel 1767–1773 ümber ehitatud Toompea lossis.

Eestimaa kuberneri ametikoht loodi senati 3. juuli 1783. aasta ukaasiga seoses 7. novembri 1775. aasta kubermanguseaduse laiendamisega Eestimaa kubermangule.

Senati 3. detsembri 1783 ukaasiga asutati Tallinna asehalduskond, mille kõrgemaks administratiivasutuseks sai Tallinna Asehalduskonna Valitsus eesotsas kuberneriga. Kuberner vastutas kõigi kohalike asutuste tegevuse eest, talle allusid ka kohalik sõjavägi ja politsei.

1796. aasta ukaasiga likvideeriti Tallinna asehalduskond, kuid säilis kubermanguvalitsus eesotsas Eestimaa tsiviilkuberneriga. Kuni 1802. aastani allus kuberner Venemaa Keisririigi Senatile ja alates 1802. aastast Venemaa Keisririigi Siseministeeriumile. Samal ajal loodi kuberneri juurde asjaajamise koordineerimiseks kuberneri kantselei. Kuberneri võim laienes kõigile kohalikele asutustele.

Kubermanguvalitsuse juht oli kuberner, kuberner oli ka järgmiste kubermangu komiteede ja komisjonide esimees:

• talurahvaasjade komisjon (1893–1917) (по делам крестьянского управления): talurahvaasjade komissar Erast Hiatsintov (−1905), komissar Karl von Brevern (1905–1906)
• linnaasjade komisjon (1877–1917);
• vabrikute ja mäeasjanduse komisjon (1894–1917) – Eestimaa kubermangu wabrikuasjade ja mäetööstuse kommisjon;
• väeteenistuse komisjon (1874–1917) (по делам воинской повинности );
• metsakaitse komitee (1888–1917).

Juhid ja organisatsioon

• Eestimaa kuberner

Kubermanguvalitsuse kantselei

• 2 nõunikku kubermanguvalitsuse kantseleis, Eestimaa rüütelkonna esindajat (tavaliselt maanõunikud), keda nimetati kubermangunõunikeks;

Algselt polnud kuberneri kantseleil oma isikkoosseisu ega struktuuriüksusi, välja arvatud kuberneri juures olev eriline Eestimaa kubermanguvalitsuse sekretär ja paar kantseleiametnikku, kelle ülesandeks oli salajase kirjavahetuse pidamine. 1794. aastal moodustati viimastest iseseisev „salajane osa”. 1852. aastal laiendati Balti kubermangudele 1845. aasta kubermangu asutuste seadust. Likvideeriti saksa ja vene ekspeditsioonid ja asemele loodi osakonnad, mis jagunesid laudadeks. 1852. aasta ukaasiga kinnitati kuberneri kantselei koosseis – kaks lauaülemat kahe abilisega, neli kirjutajat ja kaks ametnikku erilisteks vajadusteks. 1865. aastal kuberneri kantselei koosseisu muudeti ja loodi järgmised struktuuriüksused: aruande- (1852–1917) ja palvekirjade lauad (1868–1885), mis 1886. aastal nimetati ümber korraldavaks lauaks; salajane (1868–1915), linnade (1877–1917) ja toiduainelauad (1846–1869); passiekspeditsioon moodustati 1863. aastal ja muudeti 1873. aastal lauaks. Peale laudade olid kantselei juures järgmised ajutised ja alalised komisjonid ja komiteed: Eestimaa Kubermangu Rõugepanemise Komitee (1852–1883); Eestimaa Kubermangu Rahvatervise Komitee (1865–1871); Eestimaa Varustuskomisjon (1824–1843); Tallinna Ümbruse Teede Korrastamise Komisjon (1852–1855); Kambi ja Raasiku Mõisate Komisjon (1849–1851).

Eestimaa kubermanguvalitsus

• Kohtupalat, mida juhtis esimees, keda abistasid 2 nõunikku, 4 assessorit;
• Kroonupalat (казенная палата), kubermangu renteide keskasutus, mida juhtis asekuberner, ja abistas 3 nõunikku, kubermangu kassapidaja (губернский казначей) ja 2 assessorit;
• Eestimaa kubermanguprokurör
• Üldhoolekandekolleegium
• Eestimaa kubermanguinsener
• Eestimaa kubermangu maamõõtja: Salomon Severin Dobermann , Georg Gustav Stroch, alates 1851 kt ja 1862–1877 Johann Heinrich Schmidt (1804–1881)),
• Eestimaa kubermanguarhitekt: Johann Schultz (1730–1795), Johann David Bantelmann (1769–1833), Johann Otto Schellbach (1786/1787–1844), 1784–1788 Johann Caspar Mohr (1746–1788), 1859–1884 Christoph August Gabler (1820–1884), 1884–1907 Erwin Bernhard (1852–1914)
• linnades oli ette nähtud garnisoni komandandi ametikoht, komandandi puudumisel täitis neid ülesandeid korrakaitsel politseiülem.
• Eestimaa kubermangu väeteenistuskomisjon moodustati sõjaväekohustuse täitmiseks 1874. aasta, üldise sõjaväekohustuse seadusega. Maakonna tasandil moodustati maakonna väeteenistuskomisjon. Kubermangu väeteenistuskomisjon allus 1900. aastani Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi maaosakonnale (земский отдел), seejärel siseministeeriumi koosseisus olevale väeteenistusvalitsusele. Kubermangu väeteenistuskomisjoni esimees oli Eestimaa kuberner; liikmed: Eestimaa rüütelkonna peamees, viitsekuberner, Venemaa Keisririigi keskvõimu poolt määratud ametnik väeteenistuskomisjoni alalise liikme õigustes, talurahvaasjade komisjoni liige, kubermanguprokurör või tema asetäitja (pärast 1889. a kohtureformi Tallinna ringkonnakohtu prokurör), sõjaväeringkonna ülema poolt määratud sõjaväe esindaja; kaks arsti, üks tsiviil- ja teine sõjaväeametkonnast. Väeteenistuskomisjoni ülesanded olid: üldine järelevalve ja kontroll noorsõdurite võtmiste läbiviimise ja sõjaväekohustuse alla kuuluvate isikute üle; noorsõdurite iga-aastase kubermangunormi jaotamine jaoskondade vahel; noorsõdurite meditsiiniline läbivaatus ettenähtud juhtumitel; maakondlike väeteenistuskomisjonide aruannete ning kaebuste läbivaatamine; aruande koostamine iga-aastase noorsõdurite võtmise kohta sise- ja sõjaministeeriumi jaoks.

Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone

Põhjasõja järel seisis kindlus tühjana, kuni Katariina II ajal 1767–1773 rekonstrueeriti selle idatiib Eestimaa kubermanguvalitsuse esindushooneks (Toompea loss kitsamas tähenduses; arhitekt Jenast pärit Johann Schultz). Hoone rajati kindluse idaossa, selle ehitamisel lammutati osa ringmüüri koos Stür den Kerli torniga ning Riigisaalihoone teine korrus (peakorrus), tasandati ka lossi ees asunud vallikraavid. Kubermanguvalitsuse peakorrusel asusid ka kubermanguvalitsus ja kuberneri eluruumid. Peakorruse ruumid moodustavad põhja-lõunasuunalise anfilaadi Lossi platsi ääres. Kubermanguvalitsuse hoone meenutas elegantset aadlipaleed.

Eestimaa kubermanguvalitsuse tarbeks rajati lammutatud idamüüri vundamendile uus hoone. Ruumi tegemiseks ning ehitusmaterjalide hankimiseks lammutati kastelli idamüüri lõik, Väikese kindluse peavärav, kagutorn Stür den Kerl ja Riigisaalihoone. Ühtlasi täideti kaitsekraav Väikese kindluse ja Toompea eeslinnuse vahel. Hilisbarokne paleelik fassaad on üldjoontes säilinud praeguseni.

Plaanilahenduses domineerib põhikorrusel läbi hoone ulatuv Valge saal, millele avanevad väljakupoolsel küljel kummagi tiiva ruumide anfilaadid ja hoovi pool dubleeriv koridor. Algne vara-uusklassitsistlik sisekujundus hävines 1930. aastate ümberehitustes.

Ümberkujundus jätkus ka 19. ja 20. sajandil. 1808. aastal ehitati hoone parem tiib ja 1898. aastal ehitati kubermanguvalitsuse hoone põhjaossa kubermanguarhiivi hoone ning kaks juurdeehitust treppide jaoks, Konvendihoonesse viidi üle Eestimaa kubermanguvangla, mis põletati 1917. aastal märtsirevolutsiooni käigus maha. Lossis asusid Eestimaa kubermanguvangla kontor, linna- ja talurahva asjade kubermangu komisjonide ning kuberneri kantselei ametiruumid. Teised lossis asuvad ametiasutused pääsesid rüüstamisest ja põletamisest.

1900. aastaks ehitati kubermanguvalitsuse vastu haljasalale Aleksander Nevski katedraal. 1920–1922 lammutati konvendihoone ja selle kohale ehitati Riigikogu hoone.

Maakondades

Pärast Balti provintside vallutamist Moskva tsaaririigi poolt kinnitas Peeter I 1710 Liivimaa rüütelkonna ja 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused ning pärast Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord, millega säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks jäi luterlus ning asjaajamiskeeleks jäi saksa keel. Vene keisrivõimu kõrgemaks esindajaks kubermangus sai Venemaa keisri määratud kuberner või kindralkuberner, kelle asetäitjaks oli kohalikust Eestimaa rüütelkonna aadlike omavalitsusest Eestimaa asekuberner.

Eestimaa kubermangus kreiside omavalitsusorganid moodustati alles 1917. aasta Venemaa Ajutise Valitsuse poolt 1917 vastu võetud otsusega “kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”, millega maakondades tuli valida 7–15-liikmelised maakonnanõukogud, mis valiti valdade valijameeste poolt. Enne seda oli kreisis haldusasutuseks, SM PD Politseivalitsuse kreiside politseivalitsused, mida juhtis kreisi politseiülem ehk kreisülem. Kreisi ehk maakonnaülema nimetas ametisse kubermangu kuberner. Politseivalitsuse juht oli kõrgeim Venemaa Keisririigi riigivõimu esindaja kohapeal, kellele allusid otseselt maakonnaülema vanemabi ja jaoskondade ülemad, maakonnaülema nooremabid.

 Pikemalt artiklites Harju kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis ja Rakvere kreis

• Kreisikohus, Harju-Järva kreisikohus, Virumaa kreisikohus, Läänemaa kreisikohus
• kreiside politseivalitsused, Tallinna Linna Politseivalitsus, Tallinna kreisi, Rakvere kreisi, Paide kreisi, Haapsalu kreisi politseivalitsus
• kreisirenteid (уездное казначейство)
• kreisi maamõõtja, nt Viru kreisi maamõõtja Johann Frey
• kreisiarst (Harju, Järva, Viru, Läänemaa kreisiarst), arst ja kirurg abilistega ja kreisi- ehk maakonnalinnades tegutses ka linnaarst (Tallinna, Paide, Rakvere, Haapsalu linnaarst). Neile lisandusid eraviisil praktiseerivad arstid ja garnisonimeedikud.
• kreisiapteeker (abiarst)
• Kreisi sanitaarkomitee
• Kreisi vanglakomitee
• Kreisides Talurahvaasjade komissarile alluvad kreisikomissarid. Eesti alal oli iga maakonna jaoskondade kohta kuni kolm komissari.
• Kreisi väeteenistuskomisjon. Sõjaväekohustuse täitmiseks, üldise sõjaväekohustuse seadusega 1874. aastast, moodustati seniste maakondlike nekrutikomisjonide asemele maakonna tasandil ette nähtud asutus, Maakonna väeteenistuskomisjon. Väeteenistuskomisjonid võisid omakorda jaguneda jaoskondadeks, mille kaupa toimusid iga-aastased noorsõdurite võtmised. Harju- ja Läänemaal oli 4; Tartu-, Võru-, Pärnu-, Viru- ja Viljandimaal 3, Järvamaal 2, Saaremaal 1 jaoskond. Väeteenistuskomisjoni, mida juhtis maakonna ehk kreisi sõjaväeülem ja mis allus Eestimaa kubermangu väeteenistuskomisjonile, ülesanded olid: sõjaväekohuslaste ja noorsõdurite väkkekutsumise nimekirjade koostamine ja kontroll; iga-aastase noorsõdurite võtmise läbiviimine; iga kutsealuse õiguste kindlaksmääramine sõjaväekohustuse täitmisel ja otsustamine, kes kuidas sõjaväekohustust täidab; noorsõdurite meditsiiniline läbivaatamine nii võtmise ajal kui edaspidi ja kutsealuste väeteenistussobilikkuse kindlaksmääramine; noorsõdurite võtmise aruande esitamine kubermangu väeteenistuskomisjonile; sõjaväelaste perekondade toetamine.

Venemaa Ajutine Valitsus võttis 4. märtsil 1917 vastu otsuse tagandada ametist kubernerid ja panna ametisse Eestimaa kubermangukomissari. 5. märtsil 1917 nimetati Eestimaa kubermangukomissariks Tallinna linnapea Jaan Poska.

 Pikemalt artiklis Autonoomne Eestimaa kubermang, Eestimaa kubermangukomissar, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu

Kirjandus

• Revalscher Kalender auf das Jahr 1865 nebst Adressbuch für Estland. s. 43 Die Gouverments-Regierung... Reval, 1864. Digitaliseeritult BSB: seite 55 (saksa keeles)
• Die Gouvernements-Regierung: Jahr 1872 s. 47. Reval, 1871; Jahr 1873 s. 47. Reval, 1872; Jahr 1880 s. 44. Reval, 1879; ADAs
• Die Gouvernements-Regierung: Jahr 1881 s. 46. Reval, 1880; Jahr 1882 s. 46. Reval, 1881; Jahr 1883 s. 46. Reval, 1882;
• Die Gouvernements-Regierung: Jahr 1891 s. 39. Reval, 1890; 1894 s. 41. Reval: Lindfors' Erben, 1893; 1895 s. 45. Reval: Lindfors Erben, 1894; Jahr 1896 s. 51. Reval: Lindfors Erben, 1895; Jahr 1897 s. 52. Reval: Lindfors Erben, 1896; Jahr 1898 s. 52. Reval: Mickwitz, 1898; Jahr 1899 s. 52. Reval: Mickwitz, 1899; Jahr 1900 s. 54. Reval: Mickwitz, 1899;
• Die Gouvernements-Regierung: Jahr 1901 s. 59. Reval: Mickwitz, 1900; Jahr 1902 s. 59, Lindfors Erben, 1901; Jahr 1903 s. 60, Lindfors' Erben, 1902; Jahr 1904 s. 60, Lindfors' Erben, 1903; Jahr 1905 s. 60, Revalsche Zeitung Buchdruckerei, 1904; Jahr 1906 s. 64. Revalsche Zeitung Buchdruckerei, 1905; Jahr 1907 s. 65. Revalsche Zeitung Buchdruckerei, 1906; Jahr 1908 s. 67. Revalsche Zeitung Buchdruckerei, 1907; Jahr 1909 s. 69. Revalsche Zeitung Buchdruckerei, 1908; Jahr 1910 s. 71. Revalsche Zeitung Buchdruckerei
• Die Gouvernements-Regierung: Revalscher protestantischer Kalender für das Jahr 1911... s. 79. Revalsche Zeitung Buchdruckerei, 1910; Jahr 1912 s. 77. Revalsche Zeitung Buchdruckerei, 1911; Jahr 1913 s. 81. Revalsche Zeitung Buchdruckerei; Jahr 1914 s. 81. Revalsche Zeitung Buchdruckerei; Jahr 1915 s. 85. Reval: Mickwitz, 1914;
• Адрес-календарь Эстляндской губернии. Ревель, Эстляндский губернский статистический комитет. Адрес-календарь на 1893 год, Учрежденiя Эстляндсной губернiй, стр. 1 , 1893; Личный состав гражданская духовнаго и военнаго въдомствъ Эстляндскоий губернiи 1896, стр. 3, 1896; Правительственный, сословныя и общественный учрежденiя, 1909 год стр. 3, 1909; 1910 год; Губeрнcкiя и уъздныя учрежденiя и должностная лица 1911 год стр. 33; 1912 год; 1913 год стр. 33; 1914 год стр. 33; 1915 год стр. 33 (vene keeles)
• Адресная книжка Эстляндской губернии, Типографiя Эстляндского Губернского Правленiя. Адресная книжка на 1899-1900 год, стр. 3. Ревель: Типографiя Ю. Г. Грессель 1899; 1901 год стр. 3; 1903 год стр. 3; 1905 год стр. 1; 1906 год стр. 1; 1908 год стр. 1;

Välislingid

• Справочная книжка Эстляндской губернии 1890