Eesti Aleksandrikooli liikumine
Eesti Aleksandrikooli liikumine (ka Aleksandrikooli liikumine) oli eestlaste ärkamisaja olulisemaid rahvaaktsioone, mille eesmärgiks oli rajada eestikeelne kõrgem õppeasutus, mille kursus vastaks ligilähedaselt kreiskooli omale.
Aleksandrikooli mõtte algatajaks olid kooliõpetajad Jaan Adamson ja Hans Wühner, kes leidsid, et eestlased pärisorjusest vabastanud keisri Aleksander I mälestust aitaks eestlaste seas kõige paremini jäädvustada temanimeline eestikeelne kõrgem õppeasutus. Aleksandrikooli asutamise mõte tekkis 1860. aastal Jaan Adamsonil kojusõidul Viljandist Paistus Mundsu talu nõmmel lähikonna taluperemeestega rääkides (teistes allikates viidatakse küll Holstre kandile). Sõltumata sellest, kus sündmus täpselt aset leidis, on kindel see, et Aleksandrikooli idee algatajad tegutsesid sel perioodil just Paistus: Pulleritsu koolmeister ja Paistu kiriku organist Jaan Adamson ja Paistu Kihelkonnakooli esimene juhataja Hans Wühner (hilisem Tarvastu köster).[1]
Mõte tekkis 1860. aastatel, kuid leidis suurema poolehoiu 1870. aastatel, pärast I üldlaulupidu. 6.–7. juulil 1870 moodustati Eesti Aleksandrikooli peakomitee, mis hakkas koordineerima linnades ja kihelkondades asuvaid abikomiteesid. Liikumise keskuseks kujunes Tartu ja selle juhiks, peakomitee presidendiks, sai Jakob Hurt.
Aleksandrikooli komiteede eesmärgiks oli kooli avamiseks raha kogumine, peakomitee pidi aga hea seisma selle eest, et seda kasutataks sihtotstarbeliselt. Peale selle tegeleti komiteedes ja eriti peakomitees aga ka eesti rahvusküsimuste arutamisega, peakomiteed on nimetatud ka eestlaste esimeseks parlamendiks. Liikumise kõrgajal, 1883. aastal oli üle Eesti moodustatud 139 ning väljaspool Eestit 7 abikomiteed.
Liikumises tekkis lõhe 1883. aastal, kui Johann Köler soovis võtta Aleksandrikooli Peakomiteelt 20 000 – 30 000 rubla laenu Krimmis ostetud mõisa eest tasumiseks. Selleks ajaks oli peakomitee käsutuses juba üle 80 000 rubla ning peakomitee otsustas raha laenata, kuid president Jakob Hurt kartis, et Köleri kätte antud raha enam tagasi ei saada, ning keeldus laenu andmast. Köleri pooldajad korraldasid seepeale Hurda tagandamise ja Köleri presidendiks valimise. Hurt keeldus aga presidendi kohalt lahkumast ning pöördus kaebusega Liivimaa kuberneri poole. Tüli lõppes sellega, et valitsus võttis Aleksandrikooli jaoks kogutud raha (enam kui 104 000 rubla) enda hoole alla, peakomitee ja abikomiteed aga saadeti laiali.
Aleksandrikooli liikumine on ületähtsustatud hilisema kirikuvaenuliku historiograafia poolt, vaikides täiesti maha rahva annetused uute kirikuhoonete ehitamiseks 19. sajandil. Nii annetati ainuüksi Tallinna Kaarli kiriku ehitamiseks kuni 1885. aastani 88 300 rubla[2]. Venekeelne Aleksandrikool suleti 1906. aastal, aga Tallinna Kaarli kirikus peetakse eestikeelseid jumalateenistusi tänapäevani.
1888. aastal avati Eesti Aleksandrikool Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas mitte eesti-, vaid venekeelsena. Võimud andsid järele vaid selles, et eesti keel oli koolis kohustuslik õppeaine. Rahvas hindas ka seda, et koolil oli põllumajanduslik kallak.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Hans Kruus, Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti, 1939.
- Mart Laar, Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tartu, 2005. ISBN 9985-858-43-3 (doktoritöö)
- Jaak-Adam Looveer. Paistu kroonika 1834 - 1944, ärkamisaja häll, 2021