Hoyningen-Huene

Allikas: Vikipeedia
Hoyningen-Huenede suguvõsavapp

Hoyningen genannt Huene (ka Huene või Hüne, Huegenen gen. Huene, parun Hoiningen gen. Hüene, parun Huene-Hoyningen; parun Hoynigen-Huene ; vene Гюне (Гине), Гюгенен-Гуне, Гойнинген-Гюне, Гюне-Гойнинген) on baltisaksa põline aadlisuguvõsa. [1]

Suguvõsa oli immatrikuleeritud Kuramaa (Nr.25), 1746 Eestimaa (Nr.216), 1785 Saaremaa (Nr.43) ja 1818 Liivimaa (Nr.320) rüütelkonna aadlimatriklisse.[2]

Suguvõsa üks liin algab Karl Friedrich von Huenest, kes 6. veebruaril 1729 võeti Eesti rüütelkonna liikmeks ja kes pärineb Kuramaa hertsog Wilhelmi õuemarssalist Marten von Hüenegenist. Neile kuulus mitu mõisa Saaremaal. Teine liin algab Lehtse mõisa ostnud Otto Eberhard von Huenest (1730–1788), kelle poola sõjaväelasest isale kuulusid mitmed mõisad Leedus ja Mazbērstele (Klein-Bersteln) Bauska lähedal Kuramaal.[3].

3. aprillil 1862 sai suguvõsa senati ukaasiga (Nr. 2823) Vene tunnustuse parunitiitlile (vabahärratiitlile)[4] ja 12. augustil 1863 sama tunnustuse ka Preisimaal, Preisi kindralleitnant Wilhelm von Hoiningen (1790–1858) järglastele.

Mõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremad mõisad: Lehtse (Järvamaa 13 560 ha); Orjaku (Läänemaa, 12 830 ha); Eidapere (Pärnumaa, 7554 ha).

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Preisimaa haru[muuda | muuda lähteteksti]

Hesseni haru[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2 Estland, Bd. 3, Görlitz, 1930, lk.120–136, Par. lk. 16
  • Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft, Görlitz, 1935, lk.155–164, Par. lk.673–674
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 3 Kurland, Bd. 1, Görlitz, 1939, lk.577–611
  • Genealogisches Handbuch des Adels, Bd. 16 / Freiherrliche Häuser B, Bd. II; Starke, 1957 / 39 / 78 / 110
  • Anselm von Hoiningen: Stammtafeln der Freiherrlichen Familie von Hoiningen/Hoyningen gen. Huene / zusammengest. durch Anselm Aug. Freiherr von Hoiningen gen. Huene., Boppard, 1900 Bibliokirje URRAMis

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]