Valgu mõis

Valgu mõis (saksa keeles Walck) oli rüütlimõis Märjamaa kihelkonnas Läänemaal.^[1] Nüüdisajal jääb mõis Rapla maakonda Märjamaa valda.^[1] Tänapäeval tegutseb mõisa peahoones Valgu põhikool.

Ajalugu

Mõisat on esmamainitud 1284. aastal.^[1], 14. sajandi lõpul kuulus Valgu Saaremaa Läänemaa stifti Läänemaa stiftifoogti Wilhelm Kniprodele ja tema tütar Gerdrutile, kes oli siis abiellunud Heinrich Fahrenbachiga. 15. sajandi algul (1419) kuulus Valgu maavaldus Gerdruti pojale Wilhelm Fahrensbachile. Mõis kuulus pärast Wilhelmi surma (suri pärast 1443. aastat) tema poegadele Dietrichile, Wilhelmile, Heinrichile ja Hansule. Seejärel jäi Valgu mõis Dietrich Fahrensbachile ja tema poegadele Wolmarile, Jürgenile, Dietrichile, Johannile, Reinholdile ja Winrich Heinrichile. Seejärel (1529, 1560) oli Valgu mõisa omanik Winrich Fahrensbach. Põhjamaade seitsmeaastane sõja ajal redutseeriti Fahrensbachidelt ning Valgu mõis kuulus Koluvere linnuselääni. 1591. aastal läänistas Rootsi kuningas Johan III Valgu mõisa Arend Heinrich Fahrensbachile (surn. 1615). Arendt Heinrich Fahrensbachi pärijad olid tütred - Gertrudi, kes abiellus Jürgen Wrangelliga (surn. 1621) ja Margarethe (surn. enne 1655), kes oli abiellunud Otto Lodega (surn. 1657) ja mõis oli kahe tütre vahel poolitatud. 1649. aastal aga oli mõisavaldamine jagatud Otto Lode ja Jürgen Wrangelli poja Hermanni (surn. 1651) vahel. 1678. aastal müüsid Hermann Wrangelli pojad, Otto Lode pojale Arend Johann Lodele, oma poole Valgu mõisast^[2].

Abielu teel Arend Johann von Lode (maetud 1692) pärija, poja Fabian Johann von Lode, tütar ja pärijanna Margaretha Elisabethiga 1722. aastal sai mõisavaldajaks Gotthard Wilhelm vabahärra Budberg (surn. 1749). 1741. aastal omandas mõis Hans Georg von Budberg ja 1768. aastal Gotthard Wilhelm von Budberg, kes müüs 1768 Valgu mõisa major Peter Otto von Staalile (surn. 1800).

1809. aastal loovutas assessor Heinrich August Wilhelm von Huene, Valgu mõisa Eestimaa tsiviilkuberner Bernhard von Uexküllile, kellele 1821. aastal kinnistati mõis pärusomandiks. Salanõunik, vabahärra Berend Johann von Uexkülli (surn. 1827) pärijaks ja Haimre, Valgu, Nurme, Jädivere ja Matsalu mõisate pärijatevahelise kokkuleppe alusel eluaegseks kasutajaks jäi, tema lesk Elisabeth von Uexküll (sünd krahvinna Sivers). 1846. aastal loobus ta talle eluaegseks kasutamiseks määratud mõisatest poegade kasuks ning Nurtu ja Valgu mõisad sai kreisikohtunik Karl von Uexküll. Karl Eduard von Uexkülli (1804–1871) surma järel, kuna tal puudusid otsesed pärijad, päris tema venna Jakob Johann Karli poeg Otto Karl Friedrich von Uexküll (1821–1891).

1887. aastal omandas mõisa Theodor von Pilar von Pilchau (1858–1916)^[3].

Mõis riigistati 1919. aasta maareformiga.

Mõisaansambel

Mõisa kahekorruseline klassitsistlik peahoone ehitati 1820. aastal.^[1] Pärast 1905. aasta peahoone põlemist hoone taastati, ent ilma portikuseta.^[1]

Viited

1 2 3 4 5 Valgu mõis Eesti mõisaportaalis (vaadatud 30.10.2015)
↑ Liivi Aarma, Küla ajaloo uurimisest Taani hindamisraamatust rootsi aja lõpuni 7. Valgu, Raplamaa Sõnumid, nr. 37, 13. september 2017
↑ Valgu mõis (Märjamaa khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

Kirjandus

Liivi Aarma, Küla ajaloo uurimisest Taani hindamisraamatust rootsi aja lõpuni 7. Valgu, Raplamaa Sõnumid, nr. 37, 13. september 2017

Välislingid

Valgu mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
Valgu mõis Eesti mõisaportaalis
Valgu mõis (Märjamaa khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

[mõisaportaal,_2015-1] 1 2 3 4 5 Valgu mõis Eesti mõisaportaalis (vaadatud 30.10.2015)

[2] Liivi Aarma, Küla ajaloo uurimisest Taani hindamisraamatust rootsi aja lõpuni 7. Valgu, Raplamaa Sõnumid, nr. 37, 13. september 2017

[3] Valgu mõis (Märjamaa khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

[1]

[2]

[3]