Oranje Willem

Allikas: Vikipeedia
Oranje Willem. Adriaen Key maal (umbes 1575)

Oranje Willem, ka Willem Vaikija (24. aprill 1533 Dillenburgi linnus10. juuli 1584 Delft) oli Oranje vürst ning Nassau hertsog, Katzenelnbogeni, Viandeni ja Dietzi krahv.

Ta oli Madalmaade kodanliku revolutsiooni üks juhte. Alates 1560. aastate algusest oli ta katoliikliku Hispaania-vastase liikumise juht. Ta korraldas sõjakäike Hispaania esindaja Alba hertsogi vastu (1568, 1572). Ta kuulutati 1572 ülestõusnud Madalmaade põhjaprovintside (Hollandi, Zeelandi ja Utrechti) asehalduriks ehk riigihoidjaks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Willem sündis Nassau-Dillenburgi krahvi Willemi ja tema teise naise Juliana von Stolberg-Wernigerode vanima lapsena. Isa esimesest abielust Walburga van Egmontiga oli sündinud kaks tütart, kellest vanem (nagu Walburgagi) oli Willemi sündimise ajaks juba surnud. Teisest abielust sündis Willemile veel 11 õde-venda, kellest kõik peale vanuselt teise lapse, õe Hermanna said täiskasvanuks.

Oranje vürst ning Madalmaade provintside: Hollandi, Zeelandi, Utrechti ja Geire riigihoidja oli esialgu Willemi onupoeg René van Chalon, kuid 1544 langes ta 25-aastasena Lõuna-Prantsusmaal St. Dizier' piiramisel, Karl V väejuhina (piiramine lõppes võidukalt kuu aega pärast René langemist). René oli abielus, kuid lapsi tal polnud ning nii päris Willem tema tiitlid ja valdused. Karl V lubas sellel juhtuda tingimusel, et Willem saab katoliikliku hariduse ja tema on Willemi valduste regent, kuni Willem täisealiseks saab.

Madalmaade kodanlik revolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Madalmaade kodanlik revolutsioon, Madalmaad, Utrechti unioon
Next.svg Pikemalt artiklis Hollandi Vabariik ehk Ühendatud Provintside Vabariik, pikemalt Seitsme Madalmaa (Provintsi) Ühendatud Vabariik

Oranje Willem oli Madalmaade kodanliku revolutsiooni üks juhte. 1555. aastatest oli aga levinud Madalamaades reformatsiooni tulemusel, kalvinism. 1561. aastal toimunud rahvarahutustele vastasid Hispaania võimud vägivallaga. Reformatsiooni Põhja-Madalmaades toetasid ka katoliikliku Hispaania ülemvõimuga rahulolematud aadlikud, milles juhtivat osa aga reformatsioonis etendasid Oranje Willem, krahv Egmont ja krahv Hoorn.

1565. aastal sõlmiti opositsiooniliste aadlike liit ning 1566. aastal esitati manifest, milles nõuti Madalmaade vabaduse taastamist, protestantide vastaste seaduse pehmendamist, generaalstaatide kokku kutsumist.

1567. aastal saabus Hispaania karistusvägedega madalmaadesse hertsog Alba ning kehtestas terrorirežiimi, saades ka Madalmaade asevalitsejaks. Oranje Willem korraldas sõjakäike Hispaania Madalmaade asehalduri (1567–1573) 3. Alba hertsogi, Fernando Álvarez de Toledo vastu (1568, 1572).

Pärast Madalmaadel toimunud Felipe II vastast Madalmaade ülestõusu, eraldus Madalmaade põhjaosa lõunaosast, 1579 moodustasid Madalmaade põhjapoolsed protestantlikud Seitseteist provintsi Utrechti uniooni, milles lubasid üksteist toetada sõjategevuses katoliku Hispaania vastu. Seda lepingut peetakse ka tänapäevase Hollandi riigi asutamiseks. 22. juulil 1581 leppisid kõik Utrechti liidu provintsid kokku Hollandi iseseisvusdeklaratsiooni teksti, mille formaalsed allkirjastasid Hollandi generaalstaadid 16. juulil 1581 Antwerpenis ning kuulutas 26. juulil 1581 välja iseseisvuse ja Hollandi Vabariigi.

Oranje Willemi tapmiskoht. Kuuliauke seinas säilitatakse tänapäevani.

Willem sai surma Hispaania agendi käe läbi. Katoliiklik prantslane Balthasar Gérard toetas Hispaania ja Portugali kuningas Felipe II-t ja arvas, et Willem on usutaganeja. 10. juulil 1584 laskis ta Willemi tema kodus maha. 14. juulil piinati Gérard pärast süüdimõistmist kohtus surnuks.

Willem arvatakse olevat esimene riigipea, kes tapeti tulirelvaga, ehkki juba 1570 lasti maha Šotimaa regent James Stewart.

Louise de Coligny kasvatas üles nii oma poja kui kõik Charlotte'i lapsed, kellest vanim oli isa surma ajal 8-aastane.

Isiklikku ja järglased[muuda | muuda lähteteksti]

6. juunil 1551 abiellus Willem Anna van Egmontiga. Abielust sündis kolm last. Vanim tütar suri teisel eluaastal. Keskmine laps, Oranje Filips Willem, viidi 13-aastaselt Hispaaniasse pooleldi pantvangi, ta kasvatati üles katoliiklasena ja pärast Willemi surma päris ta Oranje vürsti tiitli. Noorim tütar kandis Oranje Maria nime nagu tema väikelapsena surnud vanem õdegi ja abiellus Hollandi kindralleitnandi Philipp von Hohenlohe-Neuensteiniga. Anna van Egmontil ei olnud lapselapsi ja ta suri 35-aastasena 24. märtsil 1558.

25. augustil 1561 abiellus Willem teist korda, nimelt 16-aastase Saksimaa Annaga. Neile sündis 5 last, kellest vanim poeg ja vanim tütar surid pisikesena. Neljandana sündinud lapsest ja vanimast suureks saanud pojast Oranje Mauritsast sai Hollandi, Zeelandi, Utrechti, Gueldersi, Overijsseli ja Groningeni riigihoidja. Vanim tütar Nassau Anna suri 25-aastaselt oma esimesel sünnitusel. Noorim tütar Nassau Emilia abiellus Portugali endise kuninga Antonio abieluvälise poja Portugali Manueliga ja tema kaudu kestab Saksimaa Anna sugu tänapäevani.

22. augustil 1571 sündis Annale kuues laps, tütar Christine. Willem ei tunnistanud seda enda omaks ja väitis, et lapse isa on Anna jurist Jan Rubens, kes hiljem sai kunstniku Peter Paul Rubensi isaks. Mõnda aega istus Rubens selle eest vangiski. Samal 1571. aastal laskis Willem end Annast lahutada ja Anna oli kuni surmani 1577 üksikvangistuses.

24. juunil 1575 abiellus Willem Charlotte de Bourbon-Montpensier'ga, kes oli umbes 28 või 29 aastat vana. Charlotte oli isa soovil (nagu tema õedki) kloostris nunnana üles kasvatatud ja juba 12-aastaselt vastu oma tahtmist abtissiks pühitsetud, kuid südames pidas ta kalvinismi. 1572 šokeeris ta oma peret ja Prantsuse kuninglikku õukonda, kui põgenes kloostrist Pfalzi, kust vanemad teda kätte ei saanud. Willemi abieludest oli see ainus armastusabielu ja ainus õnnelik abielu. See muutis Willemi tema alamate silmis populaarsemaks. Abielust sündis 6 tütart, kes kõik said täiskasvanuteks. Neist ühest sai nunn, aga ülejäänud abiellusid ja nende kõigi järeltulev sugu püsib tänapäevani. Charlotte suri pool aastat pärast oma viimase lapse sündi ja kaks kuud pärast Willemile tehtud esimest atentaati, milles Willem raskelt vigastada sai, kuid naise hoolitsuse tõttu ikkagi paranes.

24. aprillil 1583 abiellus Willem viimast korda, 27-aastase Louise de Colignyga, kelle isa Gaspard II de Coligny oli Prantsusmaa hugenottide juht. Abielust sündis üks laps, Oranje Frederik Hendrik, 29. jaanuaril 1584. Tema oli Willemi lastest ainus, kellel oli järglasi. Frederik Hendrikust põlvneb kogu Hollandi kuningasugu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]