Kirdeväil

Allikas: Vikipeedia
Põhja-meretee
Põhja-meretee (punane) ja alternatiivne tee Suessi kanali kaudu (sinine)

Kirdeväil ehk Põhja-meretee (vene Северный морской путь ehk Севморпуть) on veetee Euroopast Kaug-Itta piki Euraasia põhjarannikut. Nimi tähistab väljumist Atlandi ookeanist selle kirdeosast.

Kirdeväil kulgeb läbi Põhja-Jäämeres (Barentsi, Kara, Laptevite, Ida-Siberi ja Tšuktši mere) ning Vaikse ookeani (Beringi ja Ohhoota mere).

Kirdeväil on piiratud Novaja Zemlja väinade ja Želanije neeme (Novaja Zemlja põhjatipp) meridiaaniga läänest ning Beringi väinas paralleeli 66°N ja meridiaaniga 168°58'37W idast.

Kirdeväila alternatiiviks on mereteed Suessi või Panama kanali kaudu. Kirdeväila pikkus Kara Väravast Providenija laheni, mis asub Beringi väinast pisut lõunas, on umbes 5600 km. Kaugus Peterburist Vladivostokini Kirdeväila kaudu on üle 14 000 km (Suessi kanali kaudu üle 23 000 km).

Kirdeväila kaudu teenindatakse Arktika ja Siberi suurimate jõgede sadamaid (kütuse, seadmete ja toiduvarude sissevedu ning puidu ja teiste loodusvarade väljavedu).

Ehkki väila lääneosa hoiab jäävabana Põhja-Atlandi hoovus, ei pruugi idaosa igal aastal jääkattest vabanedagi. Navigatsiooniperiood on lühike. Peamine takistus laevade liikumisele on jääkate. Kaasaegsed jäälõhkujad võimaldavad tänapäeval aastaringset laevasõitu.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesena püstitas hüpoteesi Kirdeväila praktilise kasutamise võimalikkusest 1525. aastal Vene diplomaat Dmitri Gerassimov, tuginedes pomooride 13. sajandi meresõitude tulemustele. Sellise ekspeditsiooni teoreetiliste aluste väljatöötamisega tegeles Mihhail Lomonossov, kes oma arvestused ja arutlused esitas töödes "Lühike kirjeldus erinevatest teedest põhjamerede kaudu ja võimaliku läbipääsu näitamine Siberi ookeanist Ida-Indiasse" ja "Lisandused põhjapoolse meresõidu kohta itta mööda Siberi ookeani" (17621764). Dmitri Mendelejev pühendas Kaug-Põhja hõivamisele 36 tööd. Ta töötas koos admirali Stepan Makaroviga välja jäälõhkuja "Jermak", mis valmis 1898.

Esimesena läbis Kirdeväila aastail 18781879 soomerootslane Adolf Erik Nordenskiöld kuunaril "Vega", kes poole tee peal talvitus. Ühe navigatsioonihooaja jooksul läbis Kirdeväila esimest korda 1932 Otto Schmidt (1891–1956) aurikul "Aleksandr Sibirjakov".

Juba 2. juulil 1918 eraldas Vladimir Lenin Nõukogude Venemaa valitsusjuhina miljon rubla Kirdeväila uurimise ekspeditsiooni korraldamiseks. Sama suurt tähelepanu osutas Kirdeväilale Aleksandr Koltšak, kelle korralduse alusel moodustati 23. aprillil 1919 Põhja-meretee komitee. Pärast valgete lüüasaamist Siberis võeti see komitee täies koosseisus üle Siberi revolutsioonilise komitee alluvusse.

Jäälõhkuja "Jamal" Põhja-mereteel

Kirdeväila läbimise esimesi samme käsitleti nii Nõukogude Liidus kui välismaal kangelastegudena ja ekspeditsioonilt naasnud polaaruurijaid ümbritseti umbes samasuguse imetluse ja austuse oreooliga nagu mõnikümmend aastat hiljem kosmonaute.

Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal uuriti Kirdeväila kõigi vahenditega: jäälõhkujate, tsiviil-, allvee- ja sõjalaevadega, lennukitega, ujuvate polaarjaamadega jne.

Tänapäeval on Kirdeväila peamised kasutajad lisaks Põhja-Jäämere äärsetele haldusüksustele "Norilski Nikel", "Gazprom", "Lukoil" ja "Rosšelf". Kui nõukogude aja lõpus veeti Kirdeväila mööda 6–8 miljonit tonni kaupu aastas, siis tänapäeval on see vähenenud 5–6 korda [1].

Globaalne soojenemine suurendaks märgatavalt Kirdeväila läbitavust, parandaks Põhja-Jäämere äärsete asulate ühendust muu maailmaga ning vähendaks transpordikulusid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Севморпуть станет платным