Mine sisu juurde

Hermann Göring

Allikas: Vikipeedia
Hermann Göring 1932. aastal

Hermann Wilhelm Göring (12. jaanuar 1893 Rosenheim Baierimaa – 15. oktoober 1946 Nürnberg) oli Saksamaa poliitik NSDAP juhtliige, sõjaväelane ja esimese maailmasõja lenduräss, Saksamaa lennuväe Luftwaffe juht ning Ida-Preisimaa peaminister 10. aprillist 1933 kuni 24. aprillini 1945.

Ta oli alates 1. septembrist 1939 Adolf Hitleri ametlik asendaja riigikantseleis kantsleri ametikohal.[1] Ta andis end koos pereliikmetega USA sõjaväe esindajatele vangi.

Nürnbergi tribunal mõistis Göringi poomissurma[viide?], kuid päev enne kohtuotsuse täideviimist, tegi ta oma vangikambris enesetapu, hammustades suus katki kaaliumtsüaniidikapsli.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Hermann Wilhelm Göring sündis Baierimaa juristi ja diplomaadi Heinrich Ernst Göringi ja tema teise abikaasa Franziska Tiefenbrunni pojana. Isa oli 1885. aastal Saksa Kagu-Aafrika piirkonna kindralkuberner ja Hermann Göring kasvas isa teenistuse ajal Saksamaal Baieris. Ta lõpetas Karlsruhe kadetikooli ja Berliini sõjakooli ühena parimatest ning saadeti 1912. aastal prints Wilhelmi jalaväepolku nooremleitnandi auastmes. Göring õppis Müncheni ülikoolis riigiteadusi ja ajalugu, teise allika kohaselt 1922–1923 majandust.[1]

1914. aasta oktoobris viidi Göring üle lennuväkke. Teenistust alustas ta lendurvaatlejana, hiljem lendurina luurelennukil ja pommituslennukil. 1915. aastal hakkas ta lendama hävituslennukil. Tulistas õhulahingus alla ühe esimestest Suurbritannia firma Handly-Page'i ehitatud pommitajatest [viide?], kuid sai ka ise seejärel haavata puusa ja jalga. Ta tunnistati üheks paremaks Saksa Keisririigi hävituslenduriks[viide?] ja määrati 1917. aasta mais 27. lennuväeeskadrilli komandöriks.

1918. aastaks oli tema teenistuskirjas 21 õhulahingutes alla tulistatud lennukit ja selle eest keisrilt saadud orden "Teenete eest",[2] mida loeti Saksamaal kõrgeimaks sõjaliseks autasuks. Pärast Saksamaa eliitlennueskadrilli Freiherr von Richthofeni[1] ehk nn Richthofeni lennuüksuste juhtide Manfred von Richthofeni ja Wilhelm Reinhardi lahingus langemist (vastavalt 21. aprillil ja 3. juulil 1918) määrati ta 7. juulil 1918 eskadrilli ülemaks. 1919 läks ta reservi hauptmanina.[1]

Göring sõdis Esimese maailmasõja ajal Läänerindel. Samal ajal aga aktiivne sõjategevus lõppes ja sõjavägi hakkas taganema.

1920. aastal oli ta lennufirma Svenska Lufttrafik ülempiloot.[1]

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Adolf Hitleriga kohtus ta esimest korda 1922. aasta novembris Königsplatzil toimunud massimeeleavaldusel.

Olles sõjaliselt ja poliitiliselt tugeva Saksamaa pooldaja ning Saksamaad alandava Versailles' rahu vastane, liitus ta populaarsust koguva NSDAP-ga 1922. aastal.[1]

Toetudes oma sõjaväelisele väljaõppele ja sõjakangelase oreoolile, hakkas ta arendama partei poolsõjaväelist organisatsiooni, teise allika kohaselt rünnakrühma[1] Sturmabteilung (SA) ja juhtis seda 1923. aasta riigipöördekatsel.[1]

1933. aasta aprillis rajas Göring luureameti Forschungsamt ja oli selle juht.[3]

Õllekeldriputš

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Õllekeldriputš

Erich Ludendorff vabastanud öösel Gustav von Kahri (29. november 1862 Weißenburg, Baieri – 30. juuni 1934 Dachau koonduslaager) ja Baieri armee komandöri Otto von Lossowi (15. jaanuar 1868 – 25. november 1938). Järgmisel päeval viinud Hitler, Erich Ludendorff, Ernst Röhm ja Göring 2000 poolehoidjat Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid. Tapluses sai Göring haavata ja Hitler nihestas kukkudes õlga.[4]

Pärast 9. novembril 1923 toiminud ebaõnnestunud riigipöördekatset Münchenis, mille käigus sai kaks kuulihaava kõhu piirkonda, põgenes haavatuna Austriasse.[1]

Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring neli aastat end Itaalias, Austrias ja Rootsis, elatudes Taanis ja Rootsis lennuki vigur- ja huvilende tehes. Väidetavalt tekkis just sel ajal tal puuduliku meditsiiniabi tõttu morfiinisõltuvus ja organismi puudulikust ainevahetusest põhjustatud pidev ülekaal. Saksamaale läks ta tagasi 1926, pärast vahistamiskäsu tühistamist,[1] teise allika kohaselt 1927. aasta sügisel mässust osavõtnutele antud amnestia alusel.

  • 1928. astus uuesti NSDAP-sse.[1]
  • 1928. aasta Riigipäeva valimistel sai Göring 12 NSDAP kandidaadi seas Weimari vabariigi Riigipäeva liikmeks.
  • 1930. aasta Riigipäeva septembrivalimistel said NSDAP esindajad juba 107 saadikukohta, nende seas ka Göring.
  • 1931 SA-Gruppenführer.[1]
  • 1932. aasta Riigipäeva aprillivalimistel said NSDAP esindajad juba 230 saadikukohta ja see oli suurim partei Riigipäeval, Hermann Göring valiti Riigipäeva esimeheks, teise allika kohaselt oli ta 30. augustist 1932 kuni 1945 selle president.[1]
  • 1932. aasta Riigipäeva novembrivalimistel said NSDAP esindajad ainult 196 saadikukohta, kuid Göring jäi ikkagi Riigipäeva esimeheks.
  • 30. jaanuarist 1933 kuni 5. maini 1933 portfellita riigiminister.[1]
  • 11. aprillist 1933 kuni 1945. aastani Preisi peaminister.[1]
  • 1933–1934 ühtlasi Preisi siseminister ja Preisi politsei ülem, politseikindral, salapolitsei Gestapo ülem[1]
  • maist 1933 lennunduse riigiminister, Saksa lennuväe loomine.[1]
  • 1935 lennuväe kindral; 1935–1945 lennuväe ülemjuhataja; 1935 kindralooberst; 1938 kindralfeldmarssal; 1940 riigimarssal.[1]
  • 1937–1945 musta metallurgia riigiaktsiaseltsi Hermann Göring RAS juht.[1]
  • 1938. aastast juudi küsimuse lahendamise volinik.
  • 1939–1945 riigikaitsenõukogu esimees, 1940–1945 sõjamajanduse juht; 1941–1945 Ida majandusstaabi ülem; 1934–1945 riigi peametsaülem ja esikütt.[1]

Göring oli ka Hitleri isiklik parteivolinik Berliinis. 23. aprill 1938 Hitleri asendaja kõigil ametikohtadel juhtudel mil "haigus või muud sündmused" peaksid füürerit tema ülesannetel täitmisel takistama.[1]

  • 1. septembrist 1939 alates Adolf Hitleri ametlik asemik riigikantsleri kohale.
  • 25. aprillist 1945 tagandas Hitler ta kõigist ametitest ja käskis arreteerida.[5]

Hitleri testamendi teise osa kohaselt (29. aprill 1945) heitnud "füürer" Hermann Göringi ja Heinrich Himmleri NSDAP-st välja. Saksa presidendiks ja Wehrmacht i ülemjuhatajaks määras "füürer" Karl Dönitzi.[6]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsis viibides[7] abiellus ta 3. veebruaril 1923 paruness Carin von Kantzowiga (sünninimega Carin Fock). Naine sai tuberkuloosist nõrgestatuna oma ema matustele järgnenud päeval Stockholmis infarkti ning suri 1931. aasta oktoobris. Göring hindas oma surnud naise mälestust kõrgelt, sisustades ühe saali oma Saksamaa kodus kabelina, kus oli abikaasale pühendatud altar. Kui Carin Göringi haud langes Rootsis vandaalide ohvriks, lasi Göring naise põrmu Saksamaale toimetada ja matta Schorfheidesse selleks ehitatud mausoleumi.

1935. aastal abiellus Göring riigiteatri näitleja Emma Sonnemanniga.[8]

Kinnistud

[muuda | muuda lähteteksti]

Göringil oli Berghofi kinnistukompleksil oma maja. Teise maailmasõja lõpupoole pommitasid liitlased Berghofi kahel korral. 25. aprillil 1945 pommitasid ala "Royal Air Force'i 375 pommituslennukit (valdavalt Avro Lancasterid), heites alla rohkem kui 1200 tonni pomme. Pommitamise teine laine muutis Berghofi, SS-barakkide, Bormanni ja Göringi majad ja muud ehitised rusudeks..[9] Sellel hommikul olid kodus nii Göring, tema naine Emmy kui tütar Edda ja oma kodus Martin Bormann oma naise ja 9 lapsega – kokku oli kompleksis tol päeval ligi 3000 inimest.

Tervis

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 9. novembril 1923 toiminud ebaõnnestunud riigipöördekatset Münchenis, mille käigus sai ta kaks kuulihaava kõhu piirkonda, põgenes haavatuna Austriasse.[1]

Saadud vigastuse tõttu tuli tal valude vaigistamiseks morfiini manustada. Austrias sai temast uimastisõltlane. Austriast läks ta edasi Rootsi.[1]

Görng oli ravil mitmes psühhiaatriahaiglas.[1]

  • Nürnbergi protsessil tehtud IQ-test andis tema IQ tulemuseks 138.

Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring end neli aastat Itaalias, Austrias ja Rootsis, elatudes Taanis ja väidetavalt tekkis just sel ajal tal puuduliku meditsiiniabi tõttu[viide?] morfiinisõltuvus ja organismi puudulikust ainevahetusest põhjustatud pidev ülekaal[viide?].

Tekkinud morfiinisõltuvus aitas kaasa tema kehakaalu suurenemisele.[10]

Alates 1933. aastast sai Theodor Morellist Hermann Göringi arst.[11][12]

Vangistus ja surm

[muuda | muuda lähteteksti]

USA sõjaväevõimud arreteerisid Göringi 8. mail 1945, temast sai saksa sõjavang.[7] Riigimarssal Hermann Göring mõisteti peamiste sõjaroimarite protsessil Nürnbergi tribunali otsusega poomissurma. Ööl enne kohtuotsuse täideviimist, teiste allikate kohaselt tund enne poomisele viimist, hammustas ta suus oleva kaaliumtsüaniidikapsli katki ning suri sekunditega. Göringi mahajäetud kirjas seisis: "Ma oleksin pikema jututa lasknud teil mind maha lasta! Aga Saksa riigimarssalit ei saa lihtsalt üles puua. Saksamaa pärast ei saa ma seda lubada. Pealegi pole mul moraalset õigust alluda oma vaenlaste õigusemõistmisele. Sellepärast ma valisin suure Hannibali suremisviisi." Siiani on teadmata, kust pärines riigimarssal Göringi kaaliumtsüaniidikapsel.[13][14]

Göring oleks pidanud olema 16. oktoobril 1946. aastal esimene, kes surmamõistetutest üles poodi. Kuid tema surnukeha viidi hukkamissaali kõige lõpus, kui teised süüdimõistetud olid surnud. Tunnistajatele pidi näitama, et Göring on tõesti surnud. Vangivalvurid olid tema pidžaama läbi leotanud, püüdes teda külma veega äratada. Tema nägu väljendas veel valu, mida mürgikapsel oli talle põhjustanud. Surnukeha kaeti siis kiiresti ning viidi saalist välja.[15]

Göring teistest

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 Eberle ja Uhl (2006), lk 431.
  2. ↑ Delaforce (2010), lk 29.
  3. ↑ Delaforce (2010), lk 62.
  4. ↑ "Hitler. Olulisi fakte" Patrick Delaforce, Koolibri 2007 lk 34.
  5. ↑ (Eberle ja Uhl 2006_431)
  6. ↑ (Neumann ja Eberle (2013), lk 165.
  7. ↑ 7,0 7,1 Eberle ja Uhl (2006), lk 432.
  8. ↑ Göringu esimese naise altar – Päevaleht, 14.03.1935
  9. ↑ Geoffrey R. Walden, Hitler’s Berchtesgaden: A Guide to Third Reich Sites in the Berchtesgaden ..., Fonthill Media Limited, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 3. oktoobril 2017) inglise keeles
  10. ↑ Delaforce, 123:2010.
  11. ↑ Neumann ja Eberle, 56:2013.
  12. ↑ Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009; ("Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013)
  13. ↑ Julian Borger, US guard tells how Nazi girlfriend duped him into helping Goering evade hangman, 8. veebruar 2005, veebiversioon (vaadatud 27. septembril 2017) inglise keeles
  14. ↑ Dr Douglas Kelley; R. Harwood, Nuremberg and other War Crimes Trials, 1978, veebiversioon (vaadatud 30. septembril 2017) inglise keeles
  15. ↑ Rasch, Ebbe (2022). "Hukkamised Nürnbergis". Imeline Ajalugu (5/22 trükk). Tallinn: Äripäev. Lk 45.
  16. ↑ David Irving,"The Secret Diaries of Hitler's Doctor" lk 4,(1983) ISBN 0-02-558250-X, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", Tammerraamat, 2006.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Franz von Papen 		Preisimaa peaminister
10. aprill 1933 – 24. aprill 1945 		Järgnev
–
Nazi Germany Coat of Arms


Adolf Hitler (Kantsler & Führer, NSDAP) | Franz von Papen (parteitu) | Konstantin von Neurath (parteitu → NSDAP) | Joachim von Ribbentrop (NSDAP) | Wilhelm Frick (NSDAP) | Heinrich Himmler (NSDAP) | Johann Ludwig Schwerin von Krosigk (parteitu) | Alfred Hugenberg (DNVP) | Kurt Schmitt (NSDAP) | Hjalmar Schacht (parteitu) | Hermann Göring (NSDAP) | Walther Funk (NSDAP) | Franz Seldte (DVP → NSDAP) | Franz Gürtner (DNVP) | Franz Schlegelberger (NSDAP) | Otto Georg Thierack (NSDAP) | Werner von Blomberg (parteitu) | Wilhelm Keitel (parteitu) | Freiherr von Eltz-Rübenach (parteitu) | Julius Heinrich Dorpmüller (NSDAP) | Wilhelm Ohnesorge (NSDAP) | Richard Walther Darré (NSDAP) | Herbert Backe (NSDAP) | Joseph Goebbels (NSDAP) | Bernhard Rust (NSDAP) | Fritz Todt (NSDAP) | Albert Speer (NSDAP) | Alfred Rosenberg (NSDAP) | Hanns Kerrl (NSDAP) | Hermann Muhs (NSDAP) | Otto Meißner (parteitu) | Hans Lammers (NSDAP) | Martin Bormann (NSDAP) | Karl Hermann Frank (NSDAP) Rudolf Heß* (NSDAP) | Ernst Röhm** (NSDAP)
* Lendas mais 1941 Inglismaale ning vangistati seal.
** Hukati 1934.
NSDAP - Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei

Kindralfeldmarssalid
Suuradmiralid
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hermann_Göring&oldid=6734761"