Mine sisu juurde

Martin Bormann

Allikas: Vikipeedia
Martin Bormann (1934)

Martin Ludwig Bormann (17. juuni 1900 Halberstadt – 2. mai 1945 Berliin) oli natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa partei- ja riigitegelane.

Ta oli NSDAP kantselei juhataja riigiministri staatuses ning Adolf Hitleri erasekretär ja tähtis usaldusalune.

Pärast seda, kui ta põgenes mai algul 1945 vana riigikantselei aia all asunud Führerbunkerist, loeti teda teadmata kadunuks. Nürnbergi protsessil oli ta tagaselja süüdistatav. 1. oktoobril 1946 mõisteti ta kolmest süüdistuspunktist kahes süüdi ning mõisteti surma poomise läbi.[1] Kohus kuulutas ta 1954. aastal surnuks.[2]

Aastakümneid levisid kuuldused, nagu oleks Bormannil õnnestunud välismaale põgeneda. Reichsjugendführer Artur Axmanni ja tema adjutandi Günter Weltzini andmetel sooritasid Bormann ja Ludwig Stumpfegger Berliini Lehrter Bahnhofi lähedal Invalidenstraßel enesetapu. Mõlemad surnukehad leiti 1972. aastal ehitustööde käigus ning nende identiteet tehti 1998. aastal DNA analüüsi abil ühemõtteliselt kindlaks.

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Martin Bormanni vanemad olid postiametnik Theodor Bormann (1862–1903) ja Antonie Bormann. Isa esimene abikaasa Louise Grobler suri 1898. aastal 30-aastaselt, jättes maha nende kaks last. Theodor Bormann abiellus samal aastal oma töökaaslase 35-aastase tütre Antonie Bernhardine Mennongiga. Neil sündis lühikeste vahedega kolm poega, kellest täiskasvanuikka jõudsid Martin (1900–1945) ja Albert Bormann (2. september 1902 Halberstadt – 8. aprill 1989 München);[3] 1901. aastal sündinud poeg suri imikuna. 1903. aastal suri isa ootamatult, olles äsja saanud 41-aastaseks.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Bormann jättis gümnaasiumi pooleli ja asus Mecklenburgis tööle sulasena.

Esimese maailmasõja lõpus, 1918. aasta juunis, mobiliseeriti ta 2. Tüüringi välisuurtükiväerügementi nr 55, kuid lahingutes ta ei osalenud.[4] Ta teenis 1919. aastani.[5]

Pärast sõda lõpetas ta ühes mõisas põllumajanduskursused ja astus juutluse ülemvõimu vastasesse liitu (Verband gegen die Überhebung des Judentums). Aastatel 1922–1923 oli ta Saksa Rahva Vabaduspartei (DVFP) liige.[3] Sealne mõisnik majutas Roßbachi vabakorpuse liikmeid ja ka Bormann astus selle üksuse liikmeks. Vabakorpuse liikmena osales ta põrandaaluses paremradikaalses tegevuses ja 1924. aastal süüdistati teda omakohtumõrvas (Fememord). Koos hilisema SS-Obersturmbannführer'i ja Auschwitz-Birkenau koonduslaagri komandandi Rudolf Hößiga pidi ta vastutama Parchimis toimunud mõrva eest, mille ohvriks langes rahvakooliõpetaja Walter Kadow (1900–1923). Kohtuprotsessi ajal kaebas Bormann selle üle, et teda nimetati kohtuaktides evangeelseks kristlaseks. Enda sõnul ei uskunud ta tookord millessegi. Bormannile mõisteti 1924. aastal üks aasta vabadusekaotust.[6] Höß mõisteti kümneks aastaks vangi, kuid pääses 1928. aastal amnestiaga ennetähtaegselt vabadusse.

1925. aastal asutas Bormann organisatsiooni Frontbann ('rinderügement').[3]

Aastal 1927 astus ta NSDAP-sse (liikmepileti number 60508).[7] Seal oli ta lühikest aega Weimaris Gauleiter Fritz Sauckeli autojuht. Seejärel oli ta partei Tüüringi piirkonna vanem ja ärijuht.[3] Aastal 1928 võttis ta üle Sturmabteilungi kindlustuse ja hiljem kujundas sellest Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei abikassa. Aastal 1928 jõudis ta kõrgema SA juhi staapi ja 1930. aastal NSDAP üleriigilisse juhatusse.[3] Aastal 1931 sai temast SA-Standartenführer.[3]

Bormann (ees, paremalt esimene) NSDAP 10. kongressil (Reichsparteitag) Nürnbergis (1938)

Oktoobris 1933 nimetati Bormann üheks NSDAP 18 Reichsleiter'ist (tema ülesanne oli sidepidamine Heßi ja Hitleri vahel) ja novembris riigipäeva liikmeks (kuni 1945. aastani). Juulist 1933 kuni maini 1941 oli Bormann ka füüreri asetäitja Rudolf Heßi isiklik sekretär ja staabiülem. Nendel ametikohtadel püüdis Bormann end asendamatuks teha.

Adolf Hitler nimetas Bormanni oma vara haldajaks. Bormann suurendas seda näiteks litsentsimaksudega, mis saadi Hitleri raamatult "Mein Kampf" ja selle kujutiselt postmarkidel. Peale selle oli Hitleril isiklik juurdepääs Bormanni ja teiste asutatud fondile Adolf-Hitler-Spende der deutschen Wirtschaft.

1937. aastast liikus Bormann SA-st SS-i (nr 278267), sai Gruppenführer'iks ning 1938. aastast oli ta Hitleri isiklikus staabis.[3]

Pärast Heßi lendu Inglismaale sai Bormann 1941. aasta 12. mail parteikantselei juhatajaks.[8]

12. aprillist 1943 oli ta füüreri sekretär,[9] 1944. aastast portfellita riigiminister.

1. mail 1945 püüdis Bormann koos teiste füüreri punkris viibinud meeste, Ludwig Stumpfeggeri, Hitlerjugendi juhi Artur Axmanni ja Hitleri isikliku piloodi Hans Bauriga läbi ägedate lahingute Berliinist välja tungida.[3] Weidendammeri sillal lõikasid vaenlase väed rühma läbi, Bormann ja Stumpfegger panid jooksu. Järgnenud mürsuplahvatusest pääsesid mõlemad eluga, kuid alistumise asemel otsustasid nad alla neelata tsüaniidikapsli.[10]

Bormanni on kahtlustatud selles, et ta oli Nõukogude Liidu spioon, kes edastas ülisalajast ja olulist informatsiooni Moskvale.[11]

Kui Eva Braun ja Hitler 28. aprilli hilisõhtul punkris abiellusid, siis olid selle tunnistajateks Goebbels ja Bormann.[12]

Berghofis käis Hitleri toetuste maksmine Evale ja majapidamiskulude tasumine Martin Bormanni kaudu.[13]

Kinnisvara

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Berghof (Obersalzberg)

Bormann vastutas Berghofi kinnistukompleksi väljaehitamise eest Hitleri residentsiks.[3]

Bormann juhtis Hitleri Kehlsteini maja ja teemaja (Kotkapesa) ehitustöid Kehlsteini mäe tipus 1800 meetri kõrgusel. Kehlsteini maja oli NSDAP kingitus Hitlerile tema 50. sünnipäevaks, selle maksumus oli ligi 38 miljonit marka. Autotee Kehlsteinile läks maksma 13 miljonit marka.[14]

Bormannil oli siin ka oma maja. Teise maailmasõja lõpupoole pommitati Berghofi kahel korral. 25. aprillil 1945 pommitasid ala Royal Air Force'i 375 pommitajat (valdavalt Avro Lancasterid), visates alla rohkem kui 1200 tonni lennukipomme. Teine pommirünnak muutis Berghofi, SS-barakkide, Bormanni ja Hermann Göringi majad jm ehitised rusudeks.[15]. Sel hommikul olid kodudes nii Martin Bormann koos oma naise ja üheksa lapsega kui ka Göring koos abikaasa Emmy ja tütar Eddaga. Kokku oli tol päeval kompleksis ligi 3000 inimest.

Muud

[muuda | muuda lähteteksti]

Bormanni hüüdnimi oli Mephistopheles.[16]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

2. septembril 1929 abiellus Bormann parteikohtuniku, erumajor Walter Buchi vanima tütre Gerda Buchiga (sündinud 23. oktoobril 1909 Konstanzis). Abielu sõlmimise tunnistajateks olid Adolf Hitler ja Rudolf Heß.

Gerda ja Martin Bormann said aastatel 1930–1943 üheksa last.[3] Teine laps suri varsti pärast sündi.[3]. Peale selle oli Gerdal vähemalt üks nurisünnitus. Esimene laps sai Hitleri auks nimeks Adolf Martin.

Bormanni lapsed olid

  • Adolf Martin Bormann (14. aprill 1930 – 11. märts 2013)
  • Ilse Bormann (9. juuli 1931 – 1958); tema kaksikõde Ehrengard suri vahetult pärast sündi. Kuna Ilse sai nime oma ristiema Ilse Heßi järgi, muudeti tema nimi Eikeks pärast seda, kui Rudolf Heß 1941. aastal Suurbritanniasse põgenes.
  • Irmgard Bormann (sündis 25. juulil 1933)
  • Rudolf Gerhard Bormann (sündis 31. augustil 1934)
  • Heinrich Hugo Bormann (sündis 13. juunil 1936)
  • Eva Ute Bormann (sündis 4. augustil 1938)
  • Gerda Bormann (sündis 23. oktoober 1940)
  • Fritz Hartmut Bormann (sündis 4. märtsil 1942)
  • Volker Bormann (18. september 1943 – 1946)

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Nürnberger Prozesse: Angeklagte und Urteil, br.de
  2. ↑ Henrik Eberle, Matthias Uhl. "Hitleri toimik", Tammerraamat, Tallinn, 2006, lk 400.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Hernik Eberle, Matthias Uhl. "Hitleri toimik", Tammerraamat, Tallinn, 2006, lk 399.
  4. ↑ Baldur von Schirach. "Die Pioniere des Dritten Reiches", Zentralstelle für den deutschen Freiheitskampf 1933, lk 23.
  5. ↑ Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik", Tammerraamat, Tallinn, 2006, lk 399.
  6. ↑ Martin Bormann (1900–1945?), Jewish Virtual Library.
  7. ↑ Hitlers braune Eminenz volker-koop.de.
  8. ↑ Martin Bormann Spartacus Educational.
  9. ↑ Henrik Eberle, Matthias Uhl. "Hitleri toimik", Tammerraamat, Tallinn, 2006, lk 400.
  10. ↑ David Irving. What really happened to Martin Bormann?, veebiversioon (vaadatud 3. oktoobril 2017) inglise keeles.
  11. ↑ Reinhard Gehlen (tlk), David Irving (1971). "The Service – The Memoirs of General Reinhard Gehlen", New York, World Publishing, lk 87–88.
  12. ↑ Ulrike Leutheusser. "Hitler ja naised", Huma, Tallinn, 2003, lk 30.
  13. ↑ Patrick Delaforce. "Hitler. Olulisi fakte", Koolibri, Tallinn, 2010, lk 48.
  14. ↑ Henrik Eberle, Matthias Uhl. "Hitleri toimik", Tammerraamat, Tallinn, 2006, lk 32.
  15. ↑ Geoffrey R. Walden. Hitler’s Berchtesgaden: A Guide to Third Reich Sites in the Berchtesgaden ..., Fonthill Media Limited, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 3. oktoobril 2017) inglise keeles.
  16. ↑ Patrick Delaforce. "Hitler. Olulisi fakte", Koolibri, Tallinn, 2010, lk 122.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", Tammerraamat, 2006
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Martin_Bormann&oldid=7159597"