Hermann Göring

Allikas: Vikipeedia
Hermann Göring 1932. aastal

Hermann Wilhelm Göring (12. jaanuar 1893 Rosenheim Baierimaa – 15. oktoober 1946 Nürnberg) oli Saksamaa poliitik ja sõjaväelane, Saksamaa lennuväe Luftwaffe juht ning Ida-Preisimaa peaminister 10. aprillist 1933 kuni 24. aprillini 1945. Mõisteti Nürnbergi tribunali poolt surma, kuid enne kohtuotsuse täideviimist tegi enesetapu.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Hermann Wilhelm Göring sündis Baierimaa juristi ja diplomaadi Heinrich Ernst Göringi ja tema teise abikaasa Franziska Tiefenbrunni pojana. Isa oli 1885. aastal Saksa Kagu-Aafrika piirkonna kindralkuberner ja Hermann Göring kasvas isa teenistuse ajal Saksamaal Baieris. Ta lõpetas Karlsruhe kadetikooli ja Berliini sõjakooli ühena parimatest ning saadeti 1912. aastal prints Wilhelmi jalaväepolku nooremleitnandi auastmes.

1914. aasta oktoobris viidi üle lennuväkke. Alustas teenistust lennukil vaatlejana, hiljem luurelennuki ja pommituslennuki piloodina. 1915. aastal sai ta hävituslennuki piloodiks. Tulistas õhulahingus alla ühe esimestest Suurbritannia raskepommitajatest Handly-Page'i, kuid sai ka ise seejärel tabamuse ning puusa ja jalga haavata. Ta tunnistati üheks paremaks Saksa Keisririigi hävituslenduriks[viide?] ja määrati 1917. aasta mais 27. lennuväeeskadrilli juhiks. 1918. aastaks oli tema teenistuskirjas 21 võitu õhulahingutes ja keisrilt saadud orden "Teenete eest", mida loeti Saksamaal kõrgeimaks sõjaliseks autasuks. Pärast Saksamaa eliitlennueskadrilli ehk nn Richthofeni eskadrilli juhtide Manfred von Richthofeni ja Wilhelm Reinhardi hukkumist (vastavalt 21. aprillil ja 3. juulil 1918) määrati ta 7. juulil 1918 eskadrilli juhiks. Göring sõdis Esimese maailmasõja ajal Läänerindel. Samal ajal aga aktiivne sõjategevus lõppes ja sõjavägi hakkas taganema.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Olles sõjaliselt ja poliitiliselt tugeva Saksamaa pooldaja ning Saksamaad alandava Versailles' rahu vastane, liitus ta populaarsust koguva NSDAPga. Toetudes oma sõjaväelisele väljaõppele ja sõjakangelase oreoolile, hakkas ta arendama partei poolsõjaväelist organisatsiooni Sturmabteilungit (SA), mille juhiks sai jaanuaris 1923. Pärast 9. novembril 1923 toiminud ebaõnnestunud riigipöördekatset Münchenis, mille käigus sai kaks kuulihaava kõhu piirkonda, põgenes Saksamaalt.

Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring neli aastat end Itaalias, Austrias ja Rootsis, elatudes Taanis ja Rootsis lennuki vigur- ja lõbusõite tehes. Väidetavalt tekkis just sel ajal tal meditsiiniabi puudumise tõttu morfiinisõltuvus ja puudulikust ainevahetusest põhjustatud pidev ülekaal. Saksamaale läks ta tagasi 1927. aasta sügisel mässust osavõtnutele antud amnestia alusel.

  • 1928. aasta Riigipäeva valimistel sai Göring 12 NSDAP kandidaadi seas Riigipäeva saadikuks.
  • 1930. aasta Riigipäeva septembrivalimistel said NSDAP esindajad juba 107 saadikukohta, nende seas ka Göring.
  • 1932. aasta Riigipäeva aprillivalimistel said NSDAP esindajad juba 230 saadikukohta ja see oli suurim partei Riigipäeval, Hermann Göring valiti Riigipäeva esimeheks.
  • 1932. aasta Riigipäeva novembrivalimistel said NSDAP esindajad ainult 196 saadikukohta, kuid Göring jäi ikkagi Riigipäeva esimeheks.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsis viibides abiellus ta paruness Carin von Kantzow'ga (sünninimega Carin Fock), kes tuberkuloosist nõrgestatuna sai oma ema matustele järgnenud päeval Stockholmis infarkti ning suri 1931. aasta oktoobris. Göring hindas oma lahkunud naise mälestust kõrgelt, sisustades ühe saali oma Saksamaa kodus kabelina, kus oli abikaasale pühendatud altar. Kui Carin Göringi haud langes Rootsis vandaalide ohvriks, lasi Göring tuua naise põrmu Saksamaale ja matta Schorfheidesse selleks ehitatud mausoleumi (vaata Carinhall).

1935. aastal abiellus Göring riigiteatri näitlejanna Emma Sonnemanniga.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Göringu esimese naise altar - Päevaleht, 14.03.1935

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Franz von Papen
Preisimaa peaminister
10. aprill 193324. aprill 1945
Järgnev: