Hermann Göring

Allikas: Vikipeedia
Hermann Göring 1932. aastal

Hermann Wilhelm Göring (12. jaanuar 1893 Rosenheim Baierimaa – 15. oktoober 1946 Nürnberg /tegi enesetapu/) oli Saksamaa poliitik, sõjaväelane ja lendur, Saksamaa lennuväe Luftwaffe juht ning Ida-Preisimaa peaminister 10. aprillist 1933 kuni 24. aprillini 1945. Alates 1. septembrist 1939 Adolf Hitleri ametlik asemik riigikantsleri kohale[1]. Langes ameeriklaste kätte vangi (Ameerika sõjavangid)

Mõisteti Nürnbergi tribunali poolt poomissurma[viide?], kuid tegi enne kohtuotsuse täideviimist enesetapu, hammustades suus katki kaaliumtsüaniidkapsli.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Hermann Wilhelm Göring sündis Baierimaa juristi ja diplomaadi Heinrich Ernst Göringi ja tema teise abikaasa Franziska Tiefenbrunni pojana. Isa oli 1885. aastal Saksa Kagu-Aafrika piirkonna kindralkuberner ja Hermann Göring kasvas isa teenistuse ajal Saksamaal Baieris. Ta lõpetas Karlsruhe kadetikooli (kadett) ja Berliini sõjakooli ühena parimatest ning saadeti 1912. aastal prints Wilhelmi jalaväepolku nooremleitnandi auastmes. Göring õppis Müncheni ülikoolis riigiteadusi ja ajalugu, teise allika kohaselt 1922–1923 majandust.[1]

1914. aasta oktoobris viidi üle lennuväkke. Teenistust alustas õhuvaatlejana, hiljem luurelennuki ja pommituslennuki piloodina. 1915. aastal sai ta hävituslennuki piloodiks. Tulistas õhulahingus alla ühe esimestest Suurbritannia firma Handly-Page'i toodetud raskepommitajatest [viide?], kuid sai ka ise seejärel tabamuse ning puusa ja jalga haavata. Ta tunnistati üheks paremaks Saksa Keisririigi hävituslenduriks[viide?] ja määrati 1917. aasta mais 27. lennuväeeskadrilli juhiks.

1918. aastaks oli tema teenistuskirjas 21 võitu õhulahingutes ja keisrilt saadud orden "Teenete eest"[2], mida loeti Saksamaal kõrgeimaks sõjaliseks autasuks. Pärast Saksamaa eliitlennueskadrilli "Freiherr von Richthofen" 'i[1] ehk nn Richthofeni hävitajaeskaadri juhtide Manfred von Richthofeni ja Wilhelm Reinhardi hukkumist (vastavalt 21. aprillil ja 3. juulil 1918) määrati ta 7. juulil 1918 eskadrilli ülemaks. 1919 reservi hauptmanina.[1]

Göring sõdis Esimese maailmasõja ajal Läänerindel. Samal ajal aga aktiivne sõjategevus lõppes ja sõjavägi hakkas taganema.

1920 lennufirma Svenska Lufttrafik juhtpiloot.[1]

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Adolf Hitleriga kohtus ta esmakordselt 1922. aasta novembris Königsplatzil toimunud massimeeleavaldusel.

Olles sõjaliselt ja poliitiliselt tugeva Saksamaa pooldaja ning Saksamaad alandava Versailles' rahu vastane, liitus ta populaarsust koguva NSDAPga 1922. aastal.[1]

Toetudes oma sõjaväelisele väljaõppele ja sõjakangelase oreoolile, hakkas ta arendama partei poolsõjaväelist organisatsiooni, teise allika kohaselt rünnaksalka [1] Sturmabteilung(SA) ja juhtis seda 1923. aasta putšikatsel.[1]

1933. aasta aprillis rajas Göring liiniluure Forschungsamt 'i ja oli selle juhiks.[3]

Õllekeldriputš[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Õllekeldriputš.

Erich Ludendorff vabastanud öösel Gustav von Kahri (29. november 1862 Weißenburg, Baieri- 30. juuni 1934 Dachau koonduslaager) ja Baieri armee komandöri Otto von Lossowi (15. jaanuar 1868 – 25. november 1938). Järmisel päeval viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 poolehoidjat Müncheni Odeonsplatzile. Siin astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid. Tapluses sai Göring haavata ja Hitler nihestas kukkudes õlga.[4]

Pärast 9. novembril 1923 toiminud ebaõnnestunud riigipöördekatset Münchenis, mille käigus sai kaks kuulihaava kõhu piirkonda, põgenes haavatuna Austriasse.[1]

Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring neli aastat end Itaalias, Austrias ja Rootsis, elatudes Taanis ja Rootsis lennuki vigur- ja lõbusõite tehes. Väidetavalt tekkis just sel ajal tal meditsiiniabi puudumise tõttu morfiinisõltuvus ja puudulikust ainevahetusest põhjustatud pidev ülekaal. Saksamaale läks ta tagasi 1926, peale vahistamiskäsu tühistamist,[1] teise allika kohaselt 1927. aasta sügisel mässust osavõtnutele antud amnestia alusel.

Göring oli ka Hitleri isiklik parteivolinik Berliinis. 23. aprill 1938 Hitleri asendaja kõigil ametikohtadel juhtudel mil "haigus või muud sündmused" peaksid füürerit tema ülesannetel täitmisel takistama.[1]

Hitleri testamendi teise osa kohaselt (29. aprill 1945) heitnud "füürer" Hermann Göringi ja Heinrich Himmleri NSDAP-st välja. Saksa presidendiks ja Wehrmacht i ülemjuhatajaks määras "füürer" Karl Dönitzi.[6]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsis viibides [7] abiellus ta paruness Carin von Kantzow'ga (sünninimega Carin Fock) (3. veebruaril 1923), kes tuberkuloosist nõrgestatuna sai oma ema matustele järgnenud päeval Stockholmis infarkti ning suri 1931. aasta oktoobris. Göring hindas oma lahkunud naise mälestust kõrgelt, sisustades ühe saali oma Saksamaa kodus kabelina, kus oli abikaasale pühendatud altar. Kui Carin Göringi haud langes Rootsis vandaalide ohvriks, lasi Göring tuua naise põrmu Saksamaale ja matta Schorfheidesse selleks ehitatud mausoleumi.

1935. aastal abiellus Göring riigiteatri näitlejanna Emma Sonnemanniga.[8]

Kinnistud[muuda | muuda lähteteksti]

Göringil oli Berghofi kinnistukompleksil oma maja. Teise Maailmasõja lõpupoole pommitati Berghofi kahel korral. 25. aprillil 1945 pommitasid ala "Royal Air Force' i 375 pommitajat (valdavalt Avro Lancasterid), väljutades rohkem kui 1200 tonni lennukipomme. Teine pommitusrünne muutis Berghofi, SS-barakkide, Bormanni ja Göringi majad jmt ehitised rusudeks.[9]. Sellel hommikul olid kodus nii Göring, tema naine Emmy kui tütar Edda ja oma kodus Martin Bormann oma naise ja 9 lapsega – kokku oli kompleksis tol päeval ligi 3000 inimest.

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 9. novembril 1923 toiminud ebaõnnestunud riigipöördekatset Münchenis, mille käigus sai kaks kuulihaava kõhu piirkonda, põgenes haavatuna Austriasse.[1]

Saadud vigastuse tõttu tuli tal valude vaigistamiseks morfiini manustada. Seal sai temast ravimisõltlane. Austriast läks ta edasi Rootsi.[1]

Görng oli ravil mitmes psühhiaatriahaiglas.[1]

  • Nürnbergi protsessil läbi viidud IQ-test andis tema IQ tulemuseks 138.

Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring neli aastat end Itaalias, Austrias ja Rootsis, elatudes Taanis ja väidetavalt tekkis just sel ajal tal meditsiiniabi puudumise tõttu[viide?] morfiinisõltuvus ja puudulikust ainevahetusest põhjustatud pidev ülekaal[viide?].

Tekkinud morfiinisõltuvuse toimed tema organismi, aitaid kaasa tema kehakaalu tõusule.[10]

Alates 1933. aastast sai Theodor Morellist Hermann Göringi arst.[11][12]

Vangistus ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika sõjaväevõimud arreteerisid Göringi 8. mail 1945. Temast sai ameeriklaste sõjavang.[13] Riigimarssal Hermann Göring mõisteti peamiste sõjaroimarite protsessil Nürnbergi tribunali otsusega poomissurma. Ööl enne kohtuotsuse täideviimist, teiste allikate kohaselt tund enne poomisele viimist, hammustas ta suus katki kaaliumtsüaniidikapsli ja suri sekunditega. Mahajäetud kirjas seisis: "Ma oleksin pikema jututa lasknud teil mind maha lasta! Aga Saksa riigimarssalit ei ole võimalik üles puua. Saksamaa pärast ei saa ma seda lubada. Pealegi pole mul moraalset kohustust alluda oma vaenlaste õigusemõistmisele. Sellepärast ma valisin suure Hannibali suremisviisi." Siiani on teadmata, kust pärines Riigimarssal Göringi kaaliumtsüaniidikapsel.[14][15]

Göring teistest[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 Eberle ja Uhl (2006), lk 431.
  2. Delaforce (2010), lk 29.
  3. Delaforce (2010), lk 62.
  4. "Hitler. Olulisi fakte" Patrick Delaforce, Koolibri 2007 lk 34.
  5. (Eberle ja Uhl 2006_431)
  6. (Neumann ja Eberle (2013), lk 165.
  7. Eberle ja Uhl (2006), lk 432.
  8. Göringu esimese naise altar – Päevaleht, 14.03.1935
  9. Geoffrey R. Walden, Hitler’s Berchtesgaden: A Guide to Third Reich Sites in the Berchtesgaden ..., Fonthill Media Limited, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 3. oktoobril 2017) inglise keeles
  10. Delaforce, 123:2010.
  11. Neumann ja Eberle, 56:2013.
  12. Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009; ("Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013)
  13. Eberle ja Uhl (2006), lk 432.
  14. Julian Borger, US guard tells how Nazi girlfriend duped him into helping Goering evade hangman, 8. veebruar 2005, veebiversioon (vaadatud 27. septembril 2017) inglise keeles
  15. Dr Douglas Kelley; R. Harwood, Nuremberg and other War Crimes Trials, 1978, veebiversioon (vaadatud 30. septembril 2017) inglise keeles
  16. David Irving,"The Secret Diaries of Hitler's Doctor" lk 4,(1983) ISBN 0-02-558250-X, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", Tammerraamat, 2006.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Franz von Papen
Preisimaa peaminister
10. aprill 193324. aprill 1945
Järgnev: