Mine sisu juurde

Hermann Göring

Allikas: Vikipeedia
Hermann Göring 1932. aastal

Hermann Wilhelm Göring (12. jaanuar 1893 Rosenheim, Baierimaa – 15. oktoober 1946 Nürnberg) oli Saksamaa poliitik. Ta oli NSDAP juhtliige, sõjaväelane ja esimeses maailmasõjas lendur. Ta oli Saksamaa lennuväe Luftwaffe juht ja 10. aprillist 1933 kuni 24. aprillini 1945 Ida-Preisimaa peaminister.

Göring oli alates 1. septembrist 1939 Adolf Hitleri ametlik asendaja riigikantseleis kantsleri ametikohal.[1] Ta andis end koos pereliikmetega USA sõjaväe esindajatele vangi.

Nürnbergi tribunal mõistis Göringi poomissurma,[viide?] kuid päev enne kohtuotsuse täideviimist tegi ta oma kongis enesetapu, hammustades suus katki kaaliumtsüaniidikapsli.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Hermann Wilhelm Göring sündis Baierimaa juristi ja diplomaadi Heinrich Ernst Göringi ja tema teise abikaasa Franziska Tiefenbrunni pojana. Tema isa oli 1885. aastal Saksamaa Kagu-Aafrika koloniaalpiirkonna riigikomissar ja Hermann Göring kasvas isa teenistuse ajal Saksamaal Baieris. Ta käis Karlsruhe kadetikoolis ja Berliini sõjakoolis, mille lõpetas 1911. aastal eeskujulike tulemustega. 1912. aastal saadeti ta nooremleitnandina prints Wilhelmi jalaväepolku. Göring õppis Müncheni ülikoolis riigiteadusi ja ajalugu, teise allika kohaselt 1922–1923 majandust.[1]

Esimese maailmasõja ajal viidi Göring 1914. aasta oktoobris üle lennuväkke. Teenistust alustas ta lendurvaatlejana, hiljem töötas lendurina luurelennukil ja pommituslennukil. 1915. aastal hakkas ta lendama hävituslennukil. Ta tulistas õhulahingus alla ühe esimestest Suurbritannia firma Handly-Page'i ehitatud pommitajatest,[viide?] kuid sai ka ise seejärel puusa ja jalga haavata. Ta tunnistati üheks paremaks Saksa Keisririigi hävituslenduriks[viide?] ja määrati 1917. aasta mais 27. lennuväeeskadrilli komandöriks.

1918. aastaks oli ta õhulahingutes alla tulistanud 21 lennukit ja saanud selle eest keisrilt Pour le Mérite'i ordeni,[2] mida loeti Saksamaal kõrgeimaks sõjaliseks autasuks. Pärast Saksamaa eliitlennueskadrilli, nn Richthofeni lennuüksuste juhtide Manfred von Richthofeni ja Wilhelm Reinhardi langemist (vastavalt 21. aprillil ja 3. juulil 1918) määrati ta 7. juulil 1918 eskadrilli ülemaks.

Göring sõdis esimese maailmasõja ajal läänerindel. 1918. aastal aga aktiivne sõjategevus lõppes ja sõjavägi hakkas taganema. 1919. aastal läks Göring hauptmanina reservi.[1]

1920. aastal oli ta lennufirma Svenska Lufttrafik ülempiloot.[1]

Poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Adolf Hitleriga kohtus Göring esimest korda 1922. aasta novembris Münchenis Königsplatzil toimunud massimeeleavaldusel.

Kuna Göring pooldas sõjaliselt ja poliitiliselt tugevat Saksamaad ning häbenes alandavat Versailles' rahu, liitus ta samal aastal populaarsust koguva NSDAP-ga.[1]

Toetudes oma sõjaväelisele väljaõppele ja sõjakangelase oreoolile, hakkas ta arendama partei poolsõjaväelist organisatsiooni Sturmabteilung (SA) ja juhtis seda 1923. aasta riigipöördekatsel.[1]

Pärast 9. novembril 1923 toimunud ebaõnnestunud riigipöördekatset Münchenis, mille käigus Göring sai kaks kuulihaava kõhu piirkonda, põgenes ta haavatuna Austriasse.[1]

Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring end neli aastat Itaalias, Austrias ja Rootsis, teenides elatist Taanis ja Rootsis lennukiga vigur- ja huvilende tehes. Saksamaale läks ta tagasi 1926. aastal pärast vahistamiskäsu tühistamist,[1] teise allika kohaselt 1927. aasta sügisel mässust osavõtnutele antud amnestia alusel.

  • 1928. astus ta uuesti NSDAP-sse.[1]
  • 1928. aasta riigipäeva valimistel sai Göring 12 NSDAP kandidaadi seas Weimari vabariigi riigipäeva liikmeks.
  • 1930. aasta riigipäeva septembrivalimistel said NSDAP esindajad juba 107 saadikukohta, nende seas sai koha ka Göring.
  • 1931 sai ta SA-Gruppenführer'iks.[1]
  • 1932. aasta riigipäeva aprillivalimistel sai NSDAP 230 saadikukohta ja oli suurim partei riigipäeval. Göring valiti riigipäeva esimeheks, teise allika kohaselt oli ta 30. augustist 1932 kuni aastani 1945 selle president.[1]
  • 1932. aasta riigipäeva novembrivalimistel said NSDAP esindajad ainult 196 saadikukohta, kuid Göring jäi ikkagi riigipäeva esimeheks.
  • 30. jaanuarist kuni 5. maini 1933 oli ta portfellita riigiminister.[1]
  • 1933. aasta aprillis rajas ta luureameti (Forschungsamt) ja oli selle juht.[3]
  • 11. aprillist 1933 kuni 1945. aastani oli Göring Preisi peaminister.[1]
  • 1933–1934 oli ta ühtlasi Preisi siseminister ja Preisi politsei ülem, politseikindral, salapolitsei Gestapo ülem.[1]
  • 1933. aasta maist lennunduse riigiminister, Saksa lennuväe Luftwaffe loomisel (1933) selle juht.[1]
  • 1935 lennuväe kindral; 1935–1945 lennuväe ülemjuhataja; 1935 kindralooberst; 1938 kindralfeldmarssal; 1940 riigimarssal.[1]
  • 1937–1945 oli ta musta metallurgia riigiaktsiaseltsi Reichswerke Hermann Göring juht.[1]
  • 1938. aastast juudi küsimuse lahendamise volinik.
  • 1939–1945 riigikaitsenõukogu esimees, 1940–1945 sõjamajanduse juht; 1941–1945 idapiirkonna majandusstaabi ülem; 1934–1945 riigi peametsaülem ja esikütt.[1]

Göring oli ka Hitleri isiklik parteivolinik Berliinis. Alates 23. aprillist 1938 oli ta Hitleri asendaja kõigil ametikohtadel, kui "haigus või muud sündmused" peaksid füürerit tema ülesannete täitmisel takistama.[1]

  • 1. septembrist oli ta 1939 Adolf Hitleri ametlik asemik riigikantsleri kohal.
  • 25. aprillil 1945 tagandas Hitler ta kõigist ametitest ja käskis arreteerida.[4]

Hitleri 29. aprillil 1945 koostatud testamendi teise osa kohaselt heitnud füürer Hermann Göringi ja Heinrich Himmleri NSDAP-st välja. Saksa presidendiks ja Wehrmachti ülemjuhatajaks määras ta Karl Dönitzi.[5]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsis viibides abiellus ta 3. veebruaril 1923 paruness Carin von Kantzow'ga (sünninimega Carin Fock).[6] Naine sai tuberkuloosist nõrgestatuna oma ema matustele järgnenud päeval Stockholmis infarkti ja suri 1931. aasta oktoobris. Göring hindas oma surnud naise mälestust kõrgelt, sisustades oma Saksamaa kodus ühe saali kabelina, kus oli abikaasale pühendatud altar. Kui Carin Göringi haud langes Rootsis vandaalide ohvriks, lasi Göring naise põrmu Saksamaale toimetada ja matta Schorfheidesse selleks ehitatud mausoleumi.

1935. aastal abiellus Göring riigiteatri näitlejanna Emma Sonnemanniga.[7]

Kinnistud

[muuda | muuda lähteteksti]

Göringil oli Berghofi kinnistukompleksis oma maja. Teise maailmasõja lõpupoole pommitasid liitlased Berghofi kahel korral. 25. aprillil 1945 pommitasid ala Royal Air Force'i 375 pommituslennukit (valdavalt Avro Lancasterid), heites alla rohkem kui 1200 tonni pomme. Pommitamise teine laine muutis Berghofi, SS-barakkide, Martin Bormanni ja Göringi majad ning muud ehitised rusudeks.[8] Sellel hommikul olid oma kodudes nii Göring naise Emmy ja tütre Eddaga kui ka Martin Bormann oma naise ja üheksa lapsega. Kokku oli tol päeval kompleksis ligi 3000 inimest.

Tervis

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 9. novembril 1923 toimunud ebaõnnestunud riigipöördekatset Münchenis, mille käigus sai Göring kaks kuulihaava kõhu piirkonda, põgenes ta haavatuna Austriasse.[1] Saadud vigastuse tõttu tuli tal valude vaigistamiseks morfiini manustada. Austrias sai temast uimastisõltlane. Austriast läks ta edasi Rootsi.[1]

Göring oli ravil mitmes psühhiaatriahaiglas.[1]

Olles Saksamaal tagaotsitav, varjas Göring end neli aastat Itaalias, Austrias ja Rootsis ning teenis elatist Taanis. Väidetavalt tekkis tal just sel ajal puuduliku meditsiiniabi tõttu[viide?] morfiinisõltuvus ja sellest halvenenud ainevahetuse pärast ülekaal.[9]

Alates 1933. aastast sai Hermann Göringi arstiks Theodor Morell.[10][11]

Göringile Nürnbergi protsessil tehtud IQ-test andis tulemuseks 138.

Vangistus ja surm

[muuda | muuda lähteteksti]

USA sõjaväevõimud arreteerisid Göringi 8. mail 1945.[6] Riigimarssal Hermann Göring mõisteti peamiste sõjaroimarite protsessil Nürnbergi tribunali otsusega poomissurma. Ööl enne kohtuotsuse täideviimist, teiste allikate kohaselt tund enne poomisele viimist, hammustas ta suus katki kaaliumtsüaniidikapsli ja suri sekunditega. Göringist maha jäänud kirjas seisis: "Ma oleksin pikema jututa lasknud teil mind maha lasta! Aga Saksa riigimarssalit ei saa lihtsalt üles puua. Saksamaa pärast ei saa ma seda lubada. Pealegi pole mul moraalset õigust alluda oma vaenlaste õigusemõistmisele. Sellepärast valisin suure Hannibali suremisviisi." Siiani on teadmata, kust pärines riigimarssal Göringi kaaliumtsüaniidikapsel.[12][13]

Göring oleks pidanud olema 16. oktoobil 1946 esimene, kes üles puuakse, kuid tema surnukeha viidi hukkamissaali kõige lõpus, kui teised surmamõistetud olid surnud. Tunnistajatele pidi näitama, et Göring on tõesti surnud. Vangivalvurid olid tema pidžaama läbi leotanud, püüdes teda külma veega äratada. Tema nägu väljendas veel valu, mida mürgikapsel oli talle põhjustanud. Seejärel kaeti surnukeha kiiresti ja viidi saalist välja.[14]

2005. aastal väitis endine USA armee reamees Herbert Lee Stivers, kes teenis 1. jalaväediviisi 26. jalaväerügemendis – Nürnbergi protsessi auvahtkonnas –, et andis Göringile täitesulepeasse peidetud "ravimit", mille oli palunud tal vanglasse smugeldada noor saksa neiu Mona. Selgitades, miks ta võttis sõna alles 60 aastat hiljem, ütles Stivers, et tütar veenis teda avalikkuse ette tulema. Ta tahtnud asjad selgeks teha: ta arvanud, et pakub lihtsalt ravimit, ega teadnud enne Göringi enesetappu, mis oli kapsli sisu.

Göring teistest

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 Eberle ja Uhl (2006), lk 431.
  2. ↑ Delaforce (2010), lk 29.
  3. ↑ Delaforce (2010), lk 62.
  4. ↑ Eberle ja Uhl (2006), lk 431.
  5. ↑ Neumann ja Eberle (2013), lk 165.
  6. 1 2 Eberle ja Uhl (2006), lk 432.
  7. ↑ "Göringu esimese naise altar" – Päevaleht, 14.03.1935.
  8. ↑ Geoffrey R. Walden, "Hitler’s Berchtesgaden: A Guide to Third Reich Sites in the Berchtesgaden ...", Fonthill Media Limited, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 3. oktoobril 2017) inglise keeles.
  9. ↑ Delaforce (2010), lk 123.
  10. ↑ Neumann ja Eberle (2013), lk 56.
  11. ↑ Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009; ("Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", Tammerraamat, 2013).
  12. ↑ Julian Borger, "US guard tells how Nazi girlfriend duped him into helping Goering evade hangman", 8. veebruar 2005, veebiversioon (vaadatud 27. septembril 2017) inglise keeles.
  13. ↑ Dr Douglas Kelley; R. Harwood, "Nuremberg and other War Crimes Trials", 1978, veebiversioon (vaadatud 30. septembril 2017) inglise keeles.
  14. ↑ Rasch, Ebbe (2022). "Hukkamised Nürnbergis". Imeline Ajalugu (5/22 trükk). Tallinn: Äripäev. Lk 45.
  15. ↑ David Irving, "The Secret Diaries of Hitler's Doctor" (1983), lk 4. ISBN 0-02-558250-X, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles.
  16. Patrick Delaforce, "Hitler. Olulisi fakte", Koolibri 2007, lk 34.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", Tammerraamat, 2006.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Franz von Papen		 Preisimaa peaminister
10. aprill 1933 – 24. aprill 1945		 Järgnev
–
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hermann_Göring&oldid=7129360"