Gerd von Rundstedt

Foto 1932. aastast

Foto 1940. aastast

Karl Rudolf Gerd von Rundstedt (12. detsember 1875 Aschersleben – 24. veebruar 1953) oli Saksamaa sõjaväelane. Teise maailmasõja ajal 1940 sai ta kindralfeldmarssaliks.

Rundstedt oli teise maailmasõja ajal üks juhtivaid Saksamaa ohvitsere, üks kogenumaid ja võimekamaid Saksamaa väejuhte. Kogu sõja vältel juhatas ta mitmel rindel väegruppe. Aastatel 1940–1945 juhatas ta mitu korda läänerinde ülemjuhatust (Oberbefehlshaber West).

Pärast sõda süüdistati teda sõjakuritegudes. Halva tervise tõttu jäi tema menetlus pooleli.

Elulugu

Väljaõpe ja sõjaeelne karjäär

Gerd von Rundstedt sündis 12. septembril 1875. aastal Ascherslebenis Halberstadti lähedal Saksi-Anhaltis aristokraatlikus Preisi sõjaväelase perekonnas. Tema isa oli Preisi armee kindralmajor, kes samuti kandis nime Gerd von Rundstedt. Gerd oli oma isa esimene poeg; tal oli kolm venda.

Gerdil oli kunsti-, muusika ja eriti näitlemisannet.

1886. aastal astus ta gümnaasiumi. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1891 astus Gerd von Rundstedt Preisi armeesse. Ta läbis Oraniensteini kadetikorpuses ja Groß-Lichterfeldes sõjakoolis Preußische Hauptkadettenanstalt ohvitseride koolituse.

22. märtsil 1892 alustas Rundstedt lipnikuna teenistust Kasselis 3. Kurhesseni jalaväerügemendis nr 83 (83. kuninglik Preisi jalaväerügement). 17. juunil 1893 sai temast pärast pooleaastast kohustuslikku ettevalmistavat teenistust Preisi jalaväe leitnant. Ratsaväkke ega jalaväekaardiväkke ei olnud tal majanduslikel põhjustel võimalik astuda. 1. oktoobril 1896 sai ta pataljoniadjutandiks, 22. märtsil 1900 rügemendiadjutandiks.

12. septembril 1902 ülendati ta ülemleitnandiks. 1. oktoobril 1902 võeti ta vastu sõjaväeakadeemiasse, kuhu võeti 160 õppurit aastas, kellest kolmveerand praagiti eksamite käigus välja. 24. märtsil 1907 ülendati ta kapteniks. Pärast akadeemia lõpetamist 1907 komandeeriti ta 1. aprillist katseajaga suurde kindralstaapi (Großer Generalstab) ning 1909 võeti ta kaptenina sinna lõplikult üle. 1. oktoobril 1910 sai ta 11. korpuse staabiohvitseriks. 13. septembrist 1912 anti talle esimest korda väeosa juhtida: see oli Kolmari jalaväerügemendi 171 üks kompanii.

Esimene maailmasõda

Esimeses maailmasõjas teenis Rundstedt kindralstaabiohvitserina Türgis ja Belgias. Varsti pärast sõja algust ülendati ta majoriks. Ta tegeles planeerimise ja logistikaga.

Esimese maailmasõja alguses võitles ta Belgias 22. reservdiviisi koosseisus, hiljem määrati Belgia sõjaväekuberneri staabi koosseisu. Järgnevalt määrati ta Idarindel võitleva 86. jalaväediviisi staabiülemaks. Edasine teenistus viis ta Karpaatides võitleva XXV reservkorpuse operatiivohvitseri kohale, hiljem määrati ta Läänemere rannikul asuva LII korpuse staabiülemaks ning sõja lõpus teenis Rundstedt läänerindel võitleva XV korpuse staabiülema kohal.

Sõdadevaheline aeg

Pärast keisririigi lõppu võeti Rundstedt 1919 üle Reichswehri ning ta teenis mitmel komandöri ja staabiülema ametikohal, näiteks 18. jalaväerügemendi staabiülemana ja 2. ratsaväediviisi komandörina.

Aastal 1920 sai ta ooberstleitnandina 3. ratsaväediviisi staabiülemaks Weimariks. Aastal 1923 ülendati ta ooberstiks. Aastast 1925 oli ta jalaväerügemendi 18 komandör Münsteris. Aastal 1927 ülendati ta kindralmajoriks. Aastast 1928 juhtis Rundstedt 2. ratsaväediviisi Breslaus. Aastal 1929 ülendati ta kindralleitnandiks. Aastal 1932 ülendati Rundstedt jalaväekindraliks ning samal ajal määrati Reichswehri tippu Gruppenkommando 1 ülemjuhatajaks Berliinis. Ta määrati 1933 Berliini ümbruses paiknenud III sõjaväeringkonna (Wehrkreis III) ülemaks kindralstaabis. Sellele ametikohale jäi ta ka siis, kui Reichswehr reorganiseeriti Wehrmachtiks.

Kui Adolf Hitler kuulutas välja sõjaseisukorra, tahtis Rundstedt oma ameti maha panna, kuid ta veendi ümber. Koostöös von Leebiga blokeeris Rundstedt 1935. aastal Hitleri katse nimetada Saksa armee ülemjuhatajaks natsimeelse Walther von Reichenau. 1. märtsil 1938 ülendati ta Blombergi-Fritschi afääri käigus kindralooberstiks.

Sudeedimaa okupeerimisel oktoobris 1938 juhatas ta väegruppi. Ta lükkas tagasi kavandatava Jäänuk-Tšehhi okupeerimise ning Hitleri poolt avalikult propageeritud muude idapoolsete alade vallutamise, sest tema meelest ei olnud Wehrmacht veel sõjaks valmis. Protesteerides Müncheni kokkulepete rikkumise ja Tšehhoslovakkiasse sissetungimise vastu, läks Rundstedt 31. oktoobril 1938. aastal omal soovil erru.

Teine maailmasõda

Poola ründamine

Kindralid Gerd von Rundstedt (saluteerimas) ja Johannes Blaskowitz võtavad 2. oktoobril 1939 Varssavis ooperiteatriesisel väljakul paraadi vastu. Erich Borcherti foto

Suvel 1939 Poola kampaania ettevalmistamise ajal vastas Rundstedt kutsele naasta tegevteenistusse, mille ta sai seetõttu, et tal oli väejuhatuses eestkostjaid ning tema juhivõimeid hinnati. Temast sai kõige vanem Wehrmachti sõjaväelane teises maailmasõjas. Teda hakati kutsuma viimaseks vanaks preislaseks.

Poola kampaania käigus juhatas ta väegruppi Süd. Oma 886 000 sõduriga marssis ta 1. septembril 1939 Sileesiast ja Slovakkiast Poolasse sisse ning saavutas koos väegrupp Nordiga kuu aja jooksul Poola vägede üle täieliku võidu. Ta sai selle eest 30. septembril Rüütliristi.

Ta möödus Poola vägedest lõunatiival, takistades nende taganemist üle Wisła. Juba 9. septembriks olid Rundstedti juhitud väed Poola pealinna Varssavi suurelt jaolt ümber piiratud. Kui esimesed rünnakud tihedalt hoonestatud alale jäid edutuks, laskis ta Luftwaffel ja suurtükiväel linna 19 päeva pommitati, kuni linna viimased kaitsjad 28. septembril kapituleerusid ja Rundstedti väed marssisid linna sisse. Selle pommitamise käigus hukkus umbes 26 000 tsiviilisikut. Suur osa kesklinnast purustati.

Ta oli lühikest aega okupeeritud Poola sõjaväekomandant.

Läänekampaania

Pärast Poola kapituleerimist ja enne kavandatavat sissetungi Lääne-Euroopasse (Läänekampaania) määrati ta väegrupi A ülemaks (tema väed nimetati ümber). Väegrupp paigutati Saksamaa läänepiirile. See väegrupp etendas peaosa Belgia vallutamisel ning Prantsusmaa armee purustamisel.

Pärast kaheksat kuud ilma suurema lahingutegevuseta nn Kummalises sõjas ründas Wehrmacht 10. mail 1940 pärast Mansteini plaani Hollandit, Belgiat ja Põhja-Prantsusmaad ("Fall Gelb"). Plaan nägi ette Prantsuse ja Belgia sõjaväelaste üllatamist, tungides üle läbitamatuks peetud ja seetõttu nõrgalt kaitstud Ardennide La Manche'i äärde ning piirata liitlaste väed Belgias ümber. See õnnestus Rundstedti vägedel kahe nädalaga. Rundstedt andis seejärel pärast Saksamaa kindralite vahelisi tülisid kuulsa "peatumiskäsu", mis võimaldas liitlastel Operatsiooni Dynamo käigus evakueerida umbes 370 000 sõdurit Dunkerque'ist Suurbritanniasse. Hiljem moodustasid need väed liitlaste sissetungiarmee tuumiku.

Von Rundstedt (vasakul) 1940 Prantsusmaal koos Maximilian von Weichsiga

Seejärel vallutasid Saksamaa väed lühikese ajaga Prantsusmaa põhjaosa ("Fall Rot"), kuni Prantsusmaa valitsus 17. juunil taotles relvarahu. Kiiret võitu ülistas Saksa propaganda uue, revolutsioonilise "välksõja" taktika läbimurdena. Nende edusammude eest 19. juulil 1940 ülendati Rundstedt ja veel 11 ohvitseri välimarssaliks (kindralfeldmarssaliks; kõrgeim sõjaväeline auaste). 10. oktoobrist 1940 oli Rundstedt Lääne-Euroopas asuvate Saksa vägede ülemjuhatajaks (Oberbefehlshaber West).

Rundstedt oli kavandatud järgneva Suurbritannia vallutamise ("Merelõvi plaan") ülemjuhatajaks. Kui aga Saksamaa kaotas õhulahingu Inglismaa pärast, lükati seda plaani mitu korda edasi ning lõpuks loobuti sellest. 1. aprillil 1941 Rundstedt vabastati oma ametikohalt, et saata ta Idarindele. Tema asemele määrati Erwin von Witzleben.

Sõda Nõukogude Liiduga

Operatsiooni Barbarossa eel määrati Rundstedt väegrupi Süd ülemjuhatajaks. Tal oli ette nähtud vallutada Ukraina ja Kaukaasia.

Vaatamata sellele, et Rundstedt operatsiooni avalikult kritiseeris ning kahtles selle edukuses, juhtis ta väegruppi edukalt, purustades Nõukogude 6. ja 12. armee Umani lähedal ning koostöös Bocki väegrupiga Mitte Kiievi lähedal Nõukogude 5., 21. Armee, 26. ja 37. Armee.

Talve lähenedes hakkas Rundstedt üha valjemalt rääkima oma muredest seoses Saksamaa rinde hõredusega. Tema hoiatusi ei võetud kuulda. Volgani ja Kaspia mereni jõuda oli vastase ülekaalu tõttu lootusetu. Saksamaa vägede kagutiiva rünnak takerdus Krimmis, sest tuli pidada ka Umani katlalahing ja teine katlalahing – Kiievi lahing. Kuigi Hitler nõudis taganemise vältimist, kavandas Rundstedt pärast Rostovi vallutamist oma logistiliselt ja füüsiliselt kurnatud vägede taktikalist taganemist.

12. oktoobril varustas ta "Reichenau käsu" järgmise saatekirjaga: "Lisas annan ma teadmiseks 6. armee ülemjuhataja käsu 10. oktoobrist 1941 "Vägede käitumine idaaladel", mille sisuga ma kuulutan end täiesti nõus olevaks.
Ma panen kaalumiseks jagada sealses käsuvaldkohas mõttekaid, kohalikele oludele kohandatud juhtnööre, kui see ei ole juba toimunud. Arvestades eelseisvat talvitumist ja väheseid jõude tagalaaladel ei ole veel sageli leiduv muretus ja pehmus pärast päris võitlust talutav." Sellele dokumendile toetudes süüdistati teda hiljem sõjakuriteos.

Novembri alguses tabas Rundstedti südameatakk, mille põhjuseks on arvatud kurnatust. Vaatamata sellele keeldus ta tagasi astumast ning paar nädalat hiljem ütles ta Hitlerile näkku oma arvamuse olukorrast Idarindel.

3. detsembril tõmbas Rundstedt Hitleri käsu vastaselt taktikalistel kaalutlustel oma väegrupi Rostovist tagasi.

Mõne päeva pärast vabastati Rundstedt koos teiste 1941. aasta talvekriisi ajal Hitleriga eri meelt olnud kindralitega oma ametikohalt (väegrupi ülema kohalt). Runstedt asendati Reichenauga.

Kaitselahingud Prantsusmaal

Mõni kuu pärast väegrupi ülema kohalt taganemist sai ta erinevalt kolleegidest 15. märtsil 1942 uue ametikoha: ta sai läänerinde ülemjuhatajaks (Oberbefehlshaber West) peakorteriga Pariisis ning ühtlasi väegrupi B ülemaks. Selles ametis lõi ta augustis 1942 edukalt tagasi Briti operatsiooni Jubilee Dieppe'i all. Briti sõjavangid andis ta rahvusvahelise õiguse vastaselt üle Gestapole.

Põhiliselt Põhja- ja Edela-Aafrikas paiknevate läänevägede eesotsas jäi talle pärast Hitleri välksõdade juhtimist ainult kaitseülesanne. Koos ehitusväe Organisation Todtiga pidi ta Wehrmachti juhtkonna poolt juba oodatava liitlaste sissetungi tõrjumiseks organiseerida Atlandivalli üles- ja väljaehitamist Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Rundstedt ei teinud endake Saksamaa kaitsemeetmete eduväljavaadete suhtes illusioone ning arvestas juba kuid enne liitlaste sissetungi algust nende vägede eduga uue konflikti puhul Prantsusmaa pinnal. Tema taktikalised plaanimängud seadsid sihiks dessantvägede hävitamise pärast edukat maabumist raskete soomusüksustega; välimarssal Erwin Rommel seevastu saavutas Hitleri toetuse oma plaanile jätkata Atlandivalli väljaehitamist. Too aga pidas sissetungile vastu vaid ühe päeva ning teda võib pidada valearvestuseks, sest näiteks Maginot' liini ja raskelt kindlustatud linna Sevastopoli saatus oli näidanud, et jäik kaitse materiaalse ülekaalu vastu (eriti õhus) on kasutu.

Kui 6. juunil 1944 liitlaste väed Normandia dessantoperatsiooni raames Normandias maabusid, olid Rundstedti reageerimisvõimalused väga piiratud, sest mobiilseid peareserve kontsentreeritud vastulöögiks Pariisi piirkonnas tohtis kasutada ainult Hitleri otsesel loal, see aga saadi liiga hilja, et edukat vastulööki läbi viia. Siiski pidasid kindral Eisenhower ja feldmarssal Montgomery kõige ohtlikumaks vastaseks just Rundstedti, mitte kindralfeldmarssal Rommelit, nagu tavaliselt väidetakse.

Kui liitlaste sillapea likvideerimine vastase suure materiaalse ja isikulise ülekaalu tõttu ning õhuruumi puuduva kontrollimise tõttu ebaõnnestus, ei näinud Rundstedt enam pöörde võimalust. Pärast avameelset kriitikat ülemjuhatuse aadressil kõneluses OKW ülema kindralfeldmarssali Wilhelm Keiteliga ("... sõda lõpetada, te idioodid!") vahetas Hitler ta 2. juulil 1944 läänerinde ülemjuhataja ametikohal välja kindralfeldmarssal Hans Günther von Klugega, millest olukord läänerindel ei paranenud.

Paar päeva hiljem saadeti Rundstedt erru, samas autasustati teda Rüütliristi tammelehtedega.

Aukohtu eesistuja

Pärast 20. juuli ebaõnnestunud atentaati Hitlerile oli Rundstedt koos Guderiani ja Wilhelm Keiteliga 21. juulist 1944 Saksa Riigi Aukohtu eesistujaks. Selle ametikoha võttis Rundstedt vastu oma karjääri huvides.

Sellel ametikohal heitis ta natsionaalsotsialistliku režiimi ülesandel armeest välja end atentaadiga kompromiteerinud sõjaväelasi, nii et kohtumõistmine nende üle ei olnud enam Riigisõjakohtu pädevuses, vaid see toimus Rahvakohtu näidisprotsessidel Roland Freisleri eesistumisel.

Tagasitulek läänerindele

Pärast Günther von Kluge enesetappu (vahepeal oli tema ametikohal Walter Model), juba 3. septembril 1944, ennistati Rundstedt läänerinde ülemjuhatajaks (Oberbefehlshaber West) natuke aega enne liitlaste operatsiooni Market Garden algust. Sellel ametikohal juhatas Rundstedt Koblenzist Saksa vägede tormakat taganemist Belgiasse ja Alsace-Lorraine'i. Temal ja väegrupi B ülemjuhatajal kindralfeldmarssal Walter Modelil õnnestus sakslaste viimane võit Arnheimis liitlaste langevarjurjäägrite üksuste üle, kes tahtsid operatsiooniga Market Garden Hollandit vallutada.

Kui liitlaste edasitungi aeglustumise tõttu Saksa vägede olukord läänerindel lühiajaliselt stabiliseerus, juhtis Rundstedt Hitleri käsul detsembris 1944 Saksamaa viimast suurpealetungi teises maailmasõjas. 250 000 sõduri ja 600 tanki pealetung Ardennidele (Ardennide operatsioon) nurjus aga juba algfaasis ning viis Saksamaa viimaste väereservide ärakulutamisele ning Saksamaa läänerinde vägede olulisele kahanemisele. Rundstedt oli pooldanud pigem väikest pealetungi, kuid polnud suutnud oma seisukohta läbi suruda ning viis liiga suureks paisutatud operatsiooni Hitleri plaani kohaselt läbi. Pärast seda uuesti alanud liitlaste pealetungi ning tema varustusprobleemide tõttu nõrgestatud järelejäänud vägede järgnevat hävitamist ei saanud läänerinde ülemjuhataja enam takistada, sest pealetungil oli kantud liiga suuri kaotusi.

Veebruaris 1945 autasustati Rundstedti Rüütliristi mõõkadega.

Kui USA väed olid Remageni silla juures edukalt Reini ületanud, saatis Hitler 69-aastase kindralfeldmarssal Rundstedti 11. märtsil tema erimeelsuste tõttu OKW-ga Ardennide pealetungi taktika asjus uuesti erru ning asendas ta kindralfeldmarssal Albert Kesselringiga.

Vangistus ja süüdistus

Gerd von Rundstedt Nürnbergis

Mais 1945 arreteerisid USA väed Rundstedti Bad Tölzis ning ta anti üle Briti sõjavangistusse. Suurbritannias süüdistati teda sõjakuritegudes. Muu hulgas pandi talle süüks massimõrva okupeeritud Nõukogude territooriumil. Seda põhjendati nn Reichenau käsuga, mille andis Rundstedtile allunud välimarssal Walter von Reichenaule. Selles käsus kutsutakse varjamatult üles "juudi alainimsuse" hävitamisele. On tõendatud, et Rundstedt oli selle käsuga tuttav, kiitis selle heaks ning kuulutas, et on sellega täiesti nõus.

Rundstedti halva tervise ja kõrge ea tõttu jäi ta süüdi mõistmata, kuid ta jäi sõjavangistusse. Tema südamehaigus ajendas britte teda 5. mail 1949 vangist vabastama, sest välimarssalid Walther von Brauchitsch, Werner von Blomberg, Wolfram von Richthofen ja Ernst Busch olid juba vangistuses surnud ning kardeti, et tema surm vangistuses võib viia Suurbritannia-vastastele väljaastumistele Saksamaal; Lääne-Saksamaas nähti nüüd liitlast.

Surm

Pärast vabanemist asus Rundstedt elama Celle lähedale Alam-Saksis.

Kindralfeldmarssal v. Rundstedt suri 1953 Hannoveris südameataki tõttu. Ta maeti Hannover-Stöckeni kalmistule.

Sõjaväelised autasud

• Raudrist (1914), II ja I klass
• Königlicher Hausorden von Hohenzollern (1917), Rüütlirist mõõkadega
• Preisi Krooniorden, IV klass
• Punase Kotka orden, IV klass
• Albrechti orden, Rüütlirist mõõkadega, I klass
• Sõjaliste Teenete orden (Baieri), IV klass mõõkadega, 9. august 1915
• Saksi Alberti orden, I klass, mõõkadega
• Raudne Poolkuu
• Ehrenkreuz für Frontkämpfer
• Medaille zur Erinnerung an den 1. Oktober 1938
• Schwarzburgi aurist, III klass
• Lippe sõjateenete rist
• Waldecki teeneterist
• Türgi sõjamedal
• Aurist (1934)
• Wehrmachti teenetemärk, IV kuni I klass
• Spange zum Eisernen Kreuz II ja I klass (1939)
• Itaalia Krooni orden (1938), suurrist
• Rumeenia Ordinul Mihai Viteazul, III klass (1941), II klass (1941) ja I klass (1942)
• kuus korda mainitud Wehrmachtberichtis
• Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega
  • Rüütlirist 30. septembril 1939
  • tammelehed 1. juulil 1944
  • mõõgad 18. veebruaril 1945

Ülendused

• lipnik – 22. märts 1892
• leitnant – 1. jaanuar 1899
• ülemleitnant – 1. oktoober 1902
• kapten – 22. märts 1909
• major – 28. november 1914
• ooberstleitnant – 1. oktoober 1920
• ooberst – 1. veebruar 1923
• kindralmajor – 1. november 1927
• kindralleitnant – 1. märts 1929
• jalaväekindral – 1. oktoober 1932
• kindralooberst – 1. märts 1938
• kindralfeldmarssal – 19. juuli, 1940

Isiklikku

Gerd von Rundstedt abiellus 22. jaanuaril 1902 erumajori tütre Luise Bila von Götziga (suri 1952). Neil sündis poeg Hans Gerd von Rundstedt (1903–1948).

Vaata ka

• Rundstedt

Kirjandus

• B. H. Liddell Hart. The German Generals Talk, William and Morrow 1948, ptk 7.
• Günther Blumentritt. Von Rundstedt: The Soldier and the Man, 1952
• Earl Ziemke. Gerd Von Rundstedt. – Correlli Barnet (toim). Hitler's Generals, Grove Weidenfeld 1989. Google'i raamat
• Charles Messenger. The last Prussian. A biography of field marshal Gerd von Rundstedt, Brassey's 1991, ISBN 0-08-036707-0
• Detlef Vogel. Generalfeldmarschall Gerd von Rundstedt. – Gerd R. Ueberschär (koostaja). Hitlers militärische Elite. Von den Anfängen des Regimes bis Kriegsbeginn, kd 1, Primus Verlag 1998, ISBN 3-89678-083-2, lk 223-233
• Stephen Bungay. The Most Dangerous Enemy: A History of the Battle of Britain, Aurum Press 2000, ISBN 1-85410-721-6 (kõvad kaaned), ISBN 1-85410-801-8 (pehmed kaaned 2002).
• Rudolf Günter Huber. Gerd von Rundstedt. Sein Leben und Wirken im Spannungsfeld gesellschaftlicher Einflüsse und persönlicher Standortbestimmung, Peter Lang Verlag 2004, ISBN 3-631-51933-8
• Michael Schadewitz. Zwischen Ritterkreuz und Galgen. Skorzenys Geheimunternehmen Greif in Hitlers Ardennenoffensive 1944/45, Helios-Verlag 2007, ISBN 978-3-938208-48-9

Välislingid

• Sissekanne saidil dhm.de
• Earl Ziemke. Gerd Von Rundstedt. – Correlli Barnet (toim). Hitler's Generals, Grove Weidenfeld 1989. Google'i raamat

Artikli kirjutamisel on kasutatud saksa-, bulgaaria-, ja ingliskeelset Vikipeediat seisuga 30. detsember 2008.