Robert Ritter von Greim

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Robert Ritter von Greim
Robert Ritter von Greim
Luftwaffe ülemjuhataja
Ametiaeg
29. aprill 1945 – 8. mai 1945
Eelnev Hermann Göring
Järgnev Amet kaotati
Isikuandmed
Sünninimi Robert Greim
Sünniaeg 22. juuni 1892
Sünnikoht Bayreuth, Saksa keisririik
Surmaaeg 24. mai 1945
Surmakoht Salzburg, Lääne-Saksamaa
Elukutse sõjaväelane
Karjäär sõjaväes
Truudusvanded Flag of the German Empire.svg Saksa keisririik
Flag of Germany (1935–1945).svg Kolmas Reich
Teenistusaeg 1911-1918
1934-1945
Auaste Kindralfeldmarssal
Sõjad/lahingud

Esimene maailmasõda


Teine maailmasõda

Autasud Pour le Mérite
Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega
Max Josephi orden

Robert Ritter von Greim (sünninimega Robert Greim; 22. juuni 189224. mai 1945) oli Saksamaa sõjaväelane ja I maailmasõja lennuäss. 1945. aasta aprillis nimetas Adolf Hitler Luftwaffe ta (Saksa õhujõudude) ülemjuhatajaks pärast seda, kui Hermann Göring oli reetmise tõttu ametist vabastatud. Pärast Natsi-Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta mais, vangistati Greim. Ta tegi enesetapu Ameerika kontrolli all olevas vangilaagris 24. mail 1945.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Sündinud 22. juunil 1892. aastal Robert Greimima Bayreuthis, Baieri Kuningriigis, Saksa impeeriumis politseikapteni pojama. Greim oli sõjaväekadett 1906. aastast kuni 1911. aastani. Pärast ohvitseride koolituse lõpetamist lähetati ta 29. oktoobril 1912 Baieri 8. suurtükiväe rügemendi juurde ja ülendati leitnantiks (Leutnant) 25. oktoobril 1913.

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Kui esimene maailmasõda algas 1914. aasta augustis, juhtis ta patareid võitluses Lorraine'i lahingus ja Nancy, Epinali, Saint-Mihieli ja Camp des Romains'i ümbruses Prantsusmaal. Ta sai pataljoniatjutdandiks 19. märtsil 1915. aastal.

Lennuäss[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese Greimi poolt alla tulistatud lennuki jäänused 10. oktoobril 1915

10. augustil 1915 viidi Greim üle Saksamaa lennuteenistusse (Fliegertruppe). 10. oktoobril 1915, kui ta lendas FFA 3b-s kaheistmelises lennukis suurtükiväe vaatlejana, sai Greim oma esimese õhuvõidu: Farmani. Ta teenis FAA 204 lennates ka üle Somme'i. Pärast piloodiväljaõpet, liitus Greim üksusega FA 46b-ga 22. veebruaril 1917. Ta läks 1917. aasta aprillis üle Jagdstaffel 34-sse. 25. mail 1917 sai ta kirja õhuvõidu ning samal päeval sai ta Esimese klassi Raudristi. Greim sai ässaks 16. augustil 1917, kui ta laskis maha Sopwith 1 1/2 Strutteri. 16. oktoobriks jõudis tema võitude arv 7-ni. Tema edusammud toimusid kuni 1918. aasta veebruarini.

21. märtsil 1918 sai tema üheksanda võidu päevaks ülendamine Jagdgruppe 10 juhtivohvitseriks. 27. juunil 1918, kui Greim võitles Bristol Fighteriga, kaotas ta oma lennuki kaane. Kaas kahjustas tema ülemist tiibu, samuti vasakpoolset tugipuksi, kuid Greim suutis masina edukalt maandada. 7. augustiks 1918 juhtis ta Jagdgruppe 9-sat ja sai kirja oma 16. võidu. 23. augustil tegi ta koostööd Vizefeldwebel Johan Putziga selles, mis oli väidetavalt esimene edukas lennuki rünnak soomustatud masinatele. 27. septembril saavutas ta Jagdgruppe 9-ga lennates 25. õhuvõidu.

Ta naasis Jasta 34-sse 1918. aasta oktoobris. Jasta oli varustatud Richthofeni lendava tsirkusega, Jagdgeschwader 1-st. Selle aja jooksul tuli Greimi kolm viimast võitu, lennates lennukitega Albatros D.Vs, Fokker Triplanes ja Fokker D.VII. Sõja lõppedes oli tal 28. õhuvõitu ja talle anti 8. oktoobril Pour le Mérite, samuti Baieri Max Josephi rist (Militär-Max Joseph-Orden). Viimane auhind andis talle Rüütli tiitli (Ritter) ja andis talle võimaluse lisada nii see tiitel kui ka "von". Nii muutus tema nimi Robert Greim Robert Ritter von Greimiks.

Sõdade vaheline periood[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aastal oli Greim Baierisse tagasi läinud ja ühinenud taas oma rügemendiga (8. Baieri suurtükiväe rügemendiga) ja 10 kuud juhtis Münchenis lennupostijaama. Greim keskendus seejärel uuele karjäärile ja õnnestus Saksamaal läbda õiguseksamid. Kuid Chiang Kai-sheki valitsus pakkus talle tööd Hiinas Cantonis, et aidata ehitada Hiina õhujõude. Greim võttis pakkumise vastu ja sõitis perekonnaga Hiinasse, kus ta asutas lennukooli ja alustas õhujõudude arendamisega.

Saksamaale naastes liitus Greim natsiparteiga ja osales Õllekeldriputšis; kui veenev nats, "oli ta sõja lõpuni täielikult Hitleri vastu".

1933. aastal kutsus Hermann Göring Greimi Saksa õhujõudude ülesehitama ja 1934. aastal nimetati ta esimeseks hävituspilootidekooli juhiks, pärast seda, kui oli suletud salajane lennukool Lipetski lähedal Nõukogude Liidus. (Saksamaal oli keelatud 1919. aasta Versailles'i lepingu tingimuste kohaselt õhujõud, seetõttu tuli piloote välja õpetada salaja.)

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Von Greim vasakult teine Hitleri taga, 1945

1942. aasta lõpus oli tema ainus poeg Hubert Greim, 11./JG 2 hävituspiloot, Tuneesias kadunud. Ta lennuk lasti alla, kuid ta pääses välja ja veetis ülejäänud sõja Ameerika Ühendriikide vangilaagris.

Kui sõda algas, anti Greimile juhtida Luftflotte'i (õhulaevastik), mis osales Poola invasioonis, Norra lahingus, Inglismaa lahingus ja operatsioon Barbarossas. Tema suurimad taktikalised saavutused olid tema Luftflotte'i osalemine Kurski lahingus ja tema lennukite pommitamine Orelis operatsiooni Kutuzov ajal. Just selle lahingu pärast andis Adolf Hitler talle Raudristi rüütliristi tammelehtedega, mis tegi temast ühe kõige kõrgemalt autasustatud Saksa sõjaväeohvitseri.

Berliin, aprill 1945[muuda | muuda lähteteksti]

26. aprillil 1945, kui Nõukogude väed Berliini lahingu ajal Berliini piirasid, lendas Generaloberst Ritter von Greim Rechlinist Berliini koos oma armukese Hanna Reitschiga Hitleri korraldusel. Esialgu lendasid nad kesklinna Luftwaffe katsekeskuse lennuväljale. Kuna kabiinil oli ruumi ainult piloodile, lendas Reitsch lennuki sabas kuhu ta väikese avarii luugi kaudu ronis. Pärast Gatowi maandumist, muutsid nad suuna kantseleisse; nende Fieseler Storchit tabas aga õhutõrjetuli Grünewaldi kohal. Greim oli võimetu maanduma kuuli tõttu paremas jalas, kuid Reitsch suutis jõuda gaasipedaali ja juhtkangini, et maanduda Tiergarteni improviseeritud õhuribal Brandenburgi värava lähedal.

Hitler ülendas Greimi kindralist kindralfeldmarssaliks, tehes temast viimase Saksa ohvitseri, kes selle auastme saavutanud on. Seejärel nimetati Greim Luftwaffe ülemjuhatajaks Hermann Göringu asemele, kes vallandati reetmise tõttu ametist. Greimist sai seega teine ​​inimene, kes juhtis Saksa õhujõudusid Kolmanda Reichi ajal. Kuid sõja lõppedes Euroopas kestis tema ametiaeg Luftwaffe ülemjuhatajana vaid paar päeva.

28. aprillil käskis Hitler Ritter von Greimil Berliinist lahkuda ja koos Reitschi lennata Plöni, et reetmise eest vahistada Heinrich Himmler. Samal õhtul lahkusid need kaks Berliinist, lahkudes Tiergarteni lennuväljalt väikeses Arado Ar 96 lennukis. Nõukogude 3. šokiarmee sõdurid kartsid, et nad olid just näinud Hitleri põgenemist. Sõjajärgses intervjuus ütles Reitsch: "See oli kõige pimedam päev, mil me ei suutnud meie Führeri poolel surra. Me peaksime kõik põlvitama austuse ja palve ees Isamaa altari ees." Kui küsiti, mis oli "Isamaa altar", vastas ta: "Miks, Führeri punker Berliinis ...."

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

8. mail, samal päeval kui Saksamaa kapituleerus, langes Greim vangi. Tema esialgne avaldus tema vangistajatele oli teadaolevalt: "Ma olen Luftwaffe juht, kuid mul ei ole Luftwaffet." Greim tegi 24. mail Salzburgis enesetapu.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Scherzer, Veit (2007). Die Ritterkreuzträger 1939–1945 Die Inhaber des Ritterkreuzes des Eisernen Kreuzes 1939 von Heer, Luftwaffe, Kriegsmarine, Waffen-SS, Volkssturm sowie mit Deutschland verbündeter Streitkräfte nach den Unterlagen des Bundesarchives [The Knight's Cross Bearers 1939–1945 The Holders of the Knight's Cross of the Iron Cross 1939 by Army, Air Force, Navy, Waffen-SS, Volkssturm and Allied Forces with Germany According to the Documents of the Federal Archives] (German keeles). Jena, Germany: Scherzers Militaer-Verlag. ISBN 978-3-938845-17-2. 
  • Thomas, Franz (1997). Die Eichenlaubträger 1939–1945 Band 1: A–K [The Oak Leaves Bearers 1939–1945 Volume 1: A–K] (German keeles). Osnabrück, Germany: Biblio-Verlag. ISBN 978-3-7648-2299-6.