Jaanus Vaiksoo

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jaanus Vaiksoo 2. juunil 2013 esinemas kirjandusfestivalil HeadRead Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis
Jaanus Vaiksoo Pokumaal 9. septembril 2004

Jaanus Vaiksoo (sündinud 5. jaanuaril 1967 Paides) on eesti kirjandusteadlane, õpetaja ja lastekirjanik.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1985. aastal Tallinna 32. Keskkooli ja 1990. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keel ja kirjanduse eriala cum laude. Täiendanud end Greifswaldi (DAAD-stipendium, 1992-93), Viini (Herderi-stipendium, 1995-96) ja Tampere ülikoolis (1997-98) kirjandusteaduse alal. Kaitses 1994. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis magistritööd "August Gailiti romaani "Toomas Nipernaadi" lugemismudelid" ja avaldas 1995. aastal selle töö alusel kirjutatud teose "Gailit ja Nipernaadi". Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2005. Akadeemiliselt on ta korporatsioon Sakala liige.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1991–2000 oli J. Vaiksoo Tallinna ülikooli eesti kirjanduse õppetooli õppejõud ja tegeles eesti kirjanduse ajaloo ja retseptsiooni uurimisega. 2000–2005 oli ta Rocca al Mare Kooli humanitaarainete õppetooli juhataja ja emakeeleõpetaja, 2012–15 samas koolis kultuuri õppetooli juhataja. Töötanud 2008–2012 ajakirja Keel ja Kirjandus kirjandusteaduse toimetajana. Aastast 2015 ajakirja Eesti Jahimees peatoimetaja.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandusteadus[muuda | muuda lähteteksti]

Mika Keränen, Jaanus Vaiksoo ja Peeter Helme Kirjanike Liidu üldkogul Tartus 23. märtsil 2012

Tema valdkond kirjandusteadlasena on 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole eesti kirjandus. Peale selle tunneb ta huvi kirjandusteooria (nt hermeneutika, retseptsiooniteooria) ja saksakeelse kirjanduse vastu.

Vaiksoo on avaldanud rohkelt kirjandusteaduslikku publitsistikat, sh mahukaid järelsõnu eesti romaanidele ("Toomas Nipernaadi", "Põrgupõhja uus Vanapagan", "Mäeküla piimamees") ja germanofiilina saksakeelsete kirjanike (näiteks Ernst Jandl) loomingut populariseerivaid ülevaateid.

  • "Gailit ja Nipernaadi" (1995)

Lastekirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2000. aastast, mil ilmus Vaiksoo esimene lasteraamat "Neli hommikut ja üks õhtu", on ta avaldanud lastele üle kahekümne jutu- ja luuleraamatu ning kuulub tänapäeva eesti olulisemate lastekirjanike hulka. Tema lasteloomingule on omane seikluslikkus, huumor ja looduslähedane elukujutus.

  • "Neli hommikut ja üks õhtu" (2000)
  • "Soovaimu lood" (2003)
  • "Kellassepaproua" (2003, luuletused)
  • "Jaagupi esimene koolisügis" (2005)
  • "Lumemöll" (2005)
  • "Nukuraamat (2005, koos Mai Seinaga)
  • "Onu Heino eksis ära" (2007, luuletused)
  • "Nõiutud pulmarong" (2007)
  • "Eesti lipu värviraamat" (2008)
  • "Saladuslikud seiklused Toompeal" (2010)
  • "Onu Heino väike pere" (2011, luuletused)
  • "Supipotikarneval" (2012)
  • "Jõulutaadi ootel" (2012)
  • "Teeme teatrit!" (2012)
  • "Lugu lõhnavast leivast" (2012)
  • "Kolm sügist" (2017, luuletused)
  • "Laul Eestimaast" (2017)
  • "Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist" (2018)
  • "King nr 39" (2019)
  • "King nr 40" (2020)

Lisaks lasteraamatutele on Jaanus Vaiksoo kirjutanud aabitsa (koos Sirje Toomlaga), stsenaariumi ETV lastesaatele „Saame kokku Tomi juures” 2006–2011 (koos Wimbergiga) ja telefilmile „Jaagupi jõulud“ (2005) ning libreto Estonia poistekoori seiklusooperile „Kastanid tulest“ (2017). Mitmeid Jaanus Vaiksoo luuletusi on viisistanud Andres Lemba. 2019. aasta üldlaulupeol kõlas nende ühisloominguna laul „Vanaisa“ poiste- ja meeskooride esituses. Avaldanud humoristliku epigrammikogu "Loode-Eesti regionaalhaigla elulood" (2018, kunstnik Jüri Mildeberg).

Tõlkeid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on eesti keelde tõlkinud mh Leo Perutzi romaanid "Turlupin" ja "Rootsi ratsanik" ning Ernst Jandli luuletusi (ilmunud ajakirjades Vikerkaar 1999, nr 5–6, ja Looming 2002, nr 11).

  • "Turlupin" (Leo Perutz, 1998)
  • "Rootsi ratsanik" (Leo Perutz, 2002)
  • "Lugu väikesest mutist, kes tahtis teada, kes lasi talle pähe" (Werner Holzwarth, 2007, lastele)

Kogumikud, antoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte" (Ajakirjade Kirjastus, 2005)
  • "Suur valmiraamat" (Avita, 2006)
  • "Suurtelt väikestele" (Ajakirjade kirjastus, 2006, luuletused)

Koostaja[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Visnapuu armastusest" (Tänapäev, 2003, luulevalimik)

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]