Eesti talupojapulm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti talupojapulm oli rituaali ja meelelahutust ühendav pärimuslik abielusõlmimispidustus.[1]

Eesti talupojapulmal oli palju ühisjooni soome-ugri ja Euroopa rahvaste pulmakommetega.

Pulma pidamine[muuda | muuda lähteteksti]

17.18. sajandil kehtestati Eesti alal eeskirjad talupojapulmade pidamiseks: piirati nende kestust 3-päevani (varem nädal või enam); pandi kitsendused külaliste arvu, söögi ja joogi koguse suhtes; määrati kingituste iseloomu ja hulka. Kuni 19. sajandini peeti pulmi harilikult sügisel või sügistalvel kolm nädalat pärast kosjasid.[2] Pulmi peeti noorel kuul. Pulmade algusaeg on olnud erinev: varem oli alguspäevaks neljapäev (lõpp pühapäeval), uuemal ajal esmaspäeval või pühapäeval. [3] Pulmad toimusid enamasti nii mõrsja kui ka peiu kodus, neid nimetati kahe otsaga pulmadeks. Mõnikord kestsid pulmad neljandalgi päeval eraldi kummaski pulmamajas. Vaesematel aegadel ja uuemal ajal oli pulmapidu ainult peiukodus, need olid ühe otsaga pulmad.

Vanad eesti pulmad ei olnud seotud kirikurituaaliga, vaid toimusid paar päeva kuni mitu nädalat peale laulatust, kus pruutpaar käis vaid tunnistajatega. Alles 19. sajandi II poolel kujunes tavaks käia esimese pulmapäeva hommikul laulatusel kogu pulmarahva saatel.[2]

Pulmarituaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Pulmad toimusid järgmiselt (rituaalide aeg ja järgnevus võis paikkonniti varieeruda): 1) pulmaliste kogunemine (saajarahvas peiukoju, vakarahvas pruudikoju) esimese pulmapäeva hommikul või eelmisel õhtul; 2) saajarahva sõit ja saabumine pruudikoju esimesel päeval (saajapäeval); 3) pruudi nõudmine ja otsimine; 4) pruudi lahkumine vanematekodust esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise hommikupoolel; 5) pulmasõit; 6) pruudi vastuvõtmine peiukodus; 7) uue kodu tutvustamine; 8) vakarahva saabumine peiukoju teisel päeval (vakapäeval) koos veimekirstuga; 9) vakarahvas nõuab näha pruuti (pruudi otsimine, ebamõrsja); 10) tanutamine, põlletamine, põlle lappimine; 11) nooriku tantsitamine; 12) noorpaari rituaalne magamaviimine; 13) veimede jagamine kolmandal pulmapäeval (hõimupäeval); 14) rahakorjamine (põranda pühkimine, lauapühkimine jne.); 15) vakarahva lahkumine.[2]

Pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt, nad olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasid kommetel n-ö toimuda.[3]

Tegevus pulmas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti pulmad olid nn laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõiki lõike neid seletades või kommenteerides. Vana regilaul on elavana säilinudki kõige kauem pulmades (Setumaal ja Kihnus tänapäevalgi).[3] Ühestki pulmast ei puudunud kummagi poole oma pulmalaulikud (kaasitajad) ja pillimees. Kaasitajate võistulaulmisel laideti harilikult vastapoolt ja kiideti omi. Pulmas toimus võistlus saajarahva ja vakarahva vahel, vahel ka kutsutud ja kutsumata külaliste vahel.[4] Rohkesti pulmades ka mängiti (pulmanaljad) ja tantsiti.[1] Tantsumuusikat mängiti varem torupilliga, 19. sajandil viiuli ja lõõtspilliga. Vanad pulmakombed kaotasid uuemal ajal oma rituaalse tähenduse, lihtsustusid ja muutusid lõbustusteks.[2]

Perekonnaga pulmalised võtsid pulma minnes kaasa söögi-joogikraami (vt pulmakott). Pulmatoidud olid lihtsad ja traditsioonilised, jookideks olid õlu (peamiselt) ja pulmaviin.[4]

Nüüdisajal püütakse pulmapidu sageli sisustada vanade kommete ja pulmanaljadega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 149
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Eesti rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 222
  3. 3,0 3,1 3,2 Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 314
  4. 4,0 4,1 Ülo Tedre. Pulmasõnastik II