Eesti talupojapulm

Eesti talupojapulm oli rituaali ja meelelahutust ühendav pärimuslik abielusõlmimispidustus.

Pulmi peeti tavaliselt mardipäeva ja jõulude vahelisel ajal, sest siis olid tööd tehtud ja oldi kõige jõukamal järjel.

Pulmakombed on Eestis paikkonniti erinevad, aga neid kõiki ühendab laulmine ja just regilaulude laulmine. Enamasti peeti vanu eesti pulmi alguses pruudi kodus ja pärast peigmehe kodus.

Kuna pulmad kestsid pikalt, siis pulmalised võtsid kaasa oma toidukoti ehk pulmakoti, mille põhitoiduks oli leib. Pulmasöögid erinesid paigati, aga vanaks pulmatoiduks oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Peale leiva ja liha viidi ka näiteks Lõuna-Eestis kohupiima ja Võrumaal sõiru. Joogiks toodi õlut.

Mõrsja ja peig olid pulmade formaalsed peategelased. Tõeline peategelane oli isamees, kes peigmehele naise välja kauples, ja kaasanaine. Lisaks neile olid peiupoisid, kes pidid pruuti valvama ja pruuttüdrukud. Pruudivend pidi pulmanalju ja -mänge korraldama ning pruuti varastama.

Eesti talupojapulmal oli palju ühisjooni teiste Euroopa rahvaste pulmakommetega.

Nüüdisajal püütakse pulmapidu sageli sisustada vanade kommete ja pulmanaljadega.

Pulmade eelmäng ehk kosjad

Kuulamine ehk esimesed viinad

Kosjad olid mitmeastmelised ja algasid nn kuulamisega. Kuulueit ehk vanem naisterahvas käis neljapäeva õhtul külas kuulamas, kas kosilast oodatakse. Kuulueit viis tavaliselt pererahvale kuuluviina. Täis pudeli tagasi andmine tähendas seda, et kosilast ei soovitud. Kõrvale panemine tähendas järelemõtlemist. Vastu võtmine oli märgiks, et kosilane võis tulla. Esimesi järelpärimisi nimetati sellepärast ka esimesteks viinadeks.

Mitmel pool oli kombeks ka kosjapulga viimine. Kaunistati pulk ära ja viidi pruudi koju. Pulk visati põrandale ja kui see üles võeti, siis oli asi korras.

Suured viinad

Pärast kuulamist järgnes järgmine etapp – suured viinad. Kosja mindi tavaliselt neljapäeva õhtul hilissügisel või talvel ning vaadati ka kuu seisu – oodati noort kuud. Kui aeg oli käes, siis isamees ja peigmees läksid kosja. Isamees rääkis kosjajuttu, ning peigmees pidi olema vait. Kosja pidi minema hobuse, hiljem juba vankri või saaniga. Kaasas pidid olema kosjakingid ja kosjaviin, viimast tembiti magusaks nii mee kui ka suhkruga.

Kosjajutt pidi olema metafoorne. Esineti kui teekäijad, kes ajavad taga kaduma läinud lindu või looma (nt vasikas, teder, põder, nirk jne). Kõige sagedamini oli ära kaotatud kana ja sealt tuleneb ka kodukana mõiste. Kui anti luba kaotsiläinud looma otsida, siis olid kosjad vastu võetud. Mõrsja otsiti üles või valiti teiste seast välja. Kosjaviina maitsmine oli lõplikuks kosjade vastu võtmise tõendiks. Üheskoos söödi nii leiba, liha, piima ja kindlasti keedetud kanamune.

Pärast sööki oli kombeks jagada kosjakinke: pruudile kingiti tavaliselt rätik, põll või nuga, hilisemal ajal sõrmus ning kosilasele kingiti kindad või vöö. Pruudi isale maksti aga kihlaraha ja määrati kindlaks, mida mõrsjale kaasavaraks antakse.

Kihlumine

Kosjade järgmiseks etapiks oli kihlumine ehk siis käik kirikuõpetaja juurde. Kui tavaliselt olid kosjad neljapäeval, siis järgmine päev juba käidi abiellumiseks luba küsimas ja laupäeval mindi õpetaja juurde. Pärast lugemist vahetati õpetaja juures lihtsad hõbesõrmused. Pruut kinkis isamehele kindad ja siis pidutseti õhtuni.

Pärast kosja ja enne pulma

Juba lapsest peale hakati valmistama pulmade jaoks sokke, kindaid, vööpaelu, sukki ja muid riideesemeid, mida kingiti pulmalistele. Lõuna- ja Lääne-Eestis nimetatakse neid veimedeks või veemedeks, Põhja-Eestis ja saartel aga annid või anded. Vana kombe kohaselt tulid külatüdrukud neljapäeva ja pühapäeva õhtuti kokku ühiselt näputööd tegema ja pruuti aitama

Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei olnud kindlaks määratud. Kõige vähem kestis see 3 nädalat, sest vähemalt kolmel pühapäeval pidi pruutpaari kirikus maha hõikama.

Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Seda tehti kolm korda, sest ühekordse kutsumise peale ei tuldud. Kutsuti ainult sugulasi ja lähedasi. Teised ehk tuttavad ja naabrid tulid pulma kontvõõrastena.

Laulatus ei olnud pulmadega tugevalt seotud. See ei käinud siis pulmakommete hulka. Kirikusse tuli väga vähe rahvast.

Pulma pidamine

17.–18. sajandil kehtestati Eesti alal eeskirjad talupojapulmade pidamiseks: piirati nende kestust 3-päevani (varem nädal või enam); pandi kitsendused külaliste arvu, söögi ja joogi koguse suhtes; määrati kingituste iseloomu ja hulka. Kuni 19. sajandini peeti pulmi harilikult sügisel või sügistalvel kolm nädalat pärast kosjasid. Pulmi peeti noorel kuul. Pulmade algusaeg on olnud erinev: varem oli alguspäevaks neljapäev (lõpp pühapäeval), uuemal ajal esmaspäeval või pühapäeval. Pulmad toimusid enamasti nii mõrsja kui ka peiu kodus, neid nimetati kahe otsaga pulmadeks. Mõnikord kestsid pulmad neljandalgi päeval eraldi kummaski pulmamajas. Vaesematel aegadel ja uuemal ajal oli pulmapidu ainult peiukodus, need olid ühe otsaga pulmad.

Vanad eesti pulmad ei olnud seotud kirikurituaaliga, vaid toimusid paar päeva kuni mitu nädalat peale laulatust, kus pruutpaar käis vaid tunnistajatega. Alles 19. sajandi II poolel kujunes tavaks käia esimese pulmapäeva hommikul laulatusel kogu pulmarahva saatel.

Pulmarituaalid

Pulmad toimusid järgmiselt (rituaalide aeg ja järgnevus võis paikkonniti varieeruda):

1. pulmaliste kogunemine (saajarahvas peiukoju, vakarahvas pruudikoju) esimese pulmapäeva hommikul või eelmisel õhtul;
2. saajarahva sõit ja saabumine pruudikoju esimesel päeval (saajapäeval);
3. pruudi nõudmine ja otsimine;
4. pruudi lahkumine vanematekodust esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise hommikupoolel;
5. pulmasõit;
6. pruudi vastuvõtmine peiukodus;
7. uue kodu tutvustamine;
8. vakarahva saabumine peiukoju teisel päeval (vakapäeval) koos veimekirstuga;
9. vakarahvas nõuab näha pruuti (pruudi otsimine, ebamõrsja);
10. tanutamine, põlletamine, põlle lappimine;
11. nooriku tantsitamine;
12. noorpaari rituaalne magamaviimine;
13. veimede jagamine kolmandal pulmapäeval (hõimupäeval);
14. rahakorjamine (põranda pühkimine, lauapühkimine jne.);
15. vakarahva lahkumine.

Pulmakommetele oli iseloomulik noorte abiellujate passiivsus. Nad ei osalenud milleski aktiivselt, nad olid küll ühe või teise kombelõigu keskmes, kuid lasid kommetel n-ö toimuda.

Tegevus pulmas

Eesti pulmad olid nn laulupulmad: laul saatis kombetalituse kõiki lõike neid seletades või kommenteerides. Vana regilaul on elavana säilinudki kõige kauem pulmades (Setumaal ja Kihnus tänapäevalgi). Ühestki pulmast ei puudunud kummagi poole oma pulmalaulikud (kaasitajad) ja pillimees. Kaasitajate võistulaulmisel laideti harilikult vastapoolt ja kiideti omi. Pulmas toimus võistlus saajarahva ja vakarahva vahel, vahel ka kutsutud ja kutsumata külaliste vahel. Rohkesti pulmades ka mängiti (pulmanaljad) ja tantsiti. Tantsumuusikat mängiti varem torupilliga, 19. sajandil viiuli ja lõõtspilliga. Vanad pulmakombed kaotasid uuemal ajal oma rituaalse tähenduse, lihtsustusid ja muutusid lõbustusteks.

Perekonnaga pulmalised võtsid pulma minnes kaasa söögi-joogikraami (vt pulmakott). Pulmatoidud olid lihtsad ja traditsioonilised, jookideks olid õlu (peamiselt) ja pulmaviin.

Pulmad mõrsja kodus

Pulmahommikul valmistuti saajarongi ehk peigmehepoolsete pulmaliste saabumiseks. Esimeses vankris oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis ülejäänud saajarahvas ning nende ees ratsutasid peiupoisid. Vahepeal oli teel ka tõkkeid ja siis pidi pulmapassi näitama ehk viina või õlut andma.

Järgnevalt algas pulmade lauluderohkemaid järke ehk siis toimus saaja sissesõitmine. Teisel pool suletud väravat olid pruudipoolsed pulmalised ehk vakarahvas. Sissesõidu saamiseks näidati passi ehk anti viina või maksti luna. Lunaks heideti kilisevat-kolisevat täis rahakott, kus oli ainult paar kopikat, aga välja nägi suur ja uhke. Vastastikku lauldi -[[]] küsiti kes nad on, mida otsivad ja miks hiljaks jäädi jne.

Esimena astus tuppa peiupoiss ja ukse kohale lõi pulmamõõgaga risti, mis pidi tooma õnne ja eemale hoidma kurja. Istuti lauda, kuid ei hakatud kohe sööma, vaid taheti pruuti näha, kes tavaliselt pesitses mõnes kõrvalruumis, aidas või saunas. Mõrsja nõudmises võib välja tuua kolm põhivarianti.

1. Mõrsja nõudmine ja väljatoomine – saajarahvas keeldus söömast, nõuti pruuti. Vastastikune laulmine lõppes mõrsja väljatoomisega. Selline komme on tuttav Põhja-Eesti rannikualal, Lääne-Eestis ja Saaremaal.
2. Mõrsja mõistatamine – mõrsja ja tema kaaslased olid vaiba või linaga kaetud ning saaja esindaja pidi ta teiste seast ära tundma ja välja tooma. See on tuntud Kesk- ja Lääne-Eestis.
3. Peidetud mõrsja otsimine – mõrsja peideti kõrvalhoonesse ja saaja esindaja pidi ta välja otsima. See komme on tuttav Põhja-Eestis.

Sellele järgnes mõrsja piiramine, mis tähendas seda, et peigmees, isamees ja peiupoiss tegid kolm ringi ümber mõrsja hoides pea kohal ristatud mõõku. See pidi kaitsma kurja eest ja tagama õnne. Alles siis võis hakata sööma.

Mõrsja pidi kodust sama päeva õhtul või järgmise päeva hommikul lahkuma. Enne ärasõitu toimus veel mõrsja lunastamine. Kui pruut-peig tõusid, siis pulmasaajad pidid mõrsja istumisalusele panema raha. See oli mõrsja emale tasuks tütre kasvatamise eest. Teele asudes kaeti mõrsja nägu suure rätiga, et mõrsja ei leiaks teed koju tagasi ning ta oleks kaitstud pahade jõudude eest.

Pulmasõidul jälgiti mitmeid maagilise sisuga tavasid. Piirati pulmarongi, tehti tõkkeid, küsiti passi, prooviti mõrsjat varastada. Mõrsja pidi uude koju minema sealt, kust varem polnud mindud. Selleks tõmmati aed maha ja viidi ta august sisse. Saanist astus mõrsja vaibale või kasukale, sest jalg ei tohtinud maapinda puutuda, muidu hakkab maavaim külge.

Pulmad peigmehe kodus

Ämm või isamees tõi mõrsja uude koju. Läve kohal ja toanurkadesse tehti õhku mõõgaga riste, et kurja eemale peletada. Tubades pidid tuled põlema. Mõrsja jättis lävele kindad või raha, et uus kodu teda vastu võtaks.

Üle Eesti oli tuntud rüpepoisi komme. Söögilauas pandi mõrsjale sülle 2-3-aastane poiss, keda ta pidi hüpitama. Pärast söömist tutvustati mõrsjale uut kodu. Igale poole pidi mõrsja jätma andeid (paelad, kindad, vöö, raha), mille ämm korjas üles ja jättis endale. Algselt oli see ohvritalitus majahaldjatele.

Pulma keskseks rituaaliks oli aga tanutamine, mis tähendas seda, et mõrsjale pandi pähe peakate. Niimoodi sai neiust abielunaine. Kõige olulisemate pulmategelaste juuresolekul varjulises kohas tehti tanutamist. Mõrsja ja peigmees istusid kõrvuti. Peigmehe ema või isamehe naine lõikas juukseid, kammis pea ja seejärel võttis tanu, lõi sellega pruudile vastu põske ja ütles tanutamissõnad: „Unusta uni, tuleta tuli, pea mees meeles!“. Tehti nii, et alles kolmandal korral jäi tanu pähe.

Väga tähtsaks peeti ka pulmaööd. Noorpaar magas majast eemal. Pruut tegi magama minnes kõik hõlmad, nööbid, lukud lahti, et tulevikus sünnitamine oleks kerge. Noorpaari magamisviisist ennustati nende eluõnne. Kui nad olid seljad vastamisi, arvati, et nad lähevad varsti lahku. Kui üksteise poole näoga, siis on jahedad suhted. Kui magavad kaisus, ootab neid õnnelik abielu. Pulmaööl loodeti ka laps valmis teha. Et poisslast saada, pandi voodi alla kirves või nuga. Tüdruku saamiseks pandi tõlv või kurikas.

Pulma lõpp

Pulma lõppu pidid külalised ise ära tajuma. Kui lauale toodi kapsad ja liha enam ei antud, siis oli õige aeg lahkuda. Mõnel pool oli selleks kokkade tants, mis tähendas, et enam süüa ei saa. Koputati seinale või siis pandi vokk keset tuba ja hakati ketrama.

Vaata ka

• Eesti pulmakombed

Välislingid

• Juhan Hellerma: "18. sajandi talupojale võis kooselunormide rikkumine lõppeda peakaotusega" ERR Novaator, 30. juuli 2021