Isamees
Isamees, ka pulmaisa või mõõgaisa või saajavanem[1][2] oli eesti pulmapeo peategelane ja juht, enamasti peigmehe vanim ja autoriteetseim abielus sugulane. Ta esindas pulmakombestikus peiupoolseid pulmalisi, olles peigmehe eestkõneleja juba kosjades.[3] Läbi aegade on tal olnud eri paikades muidki nimesid: ninamees, peiuisa, raudkäsi, saajavanem. Varasematel aegadel kandis isamees pulmas valget rätti õlgadel ja vööl või käes mõõka, mis 19. sajandil enamasti olid puust mõõkade imitatsioonid.[4] Pulmatseremoniaali aitasid tal juhtida peiupoisid, vallalised noormehed.[5]
Isameheks valiti vanem sõnaosav mees, algselt ilmsesti suurpere vanem. Ta oli peiu peamine abiline, kosjade läbiviija, pulmade korraldaja ja pulmarongi juht. Nõutav oli isamehe sõnaosavus ja kommete tundmine. [1] Ta istus söögilaua otsas noorpaari lähedal, oli kesksel kohal rahakorjamisel. Isamehe partner pulmas oli mõrsja sugulane - kaasanaine.[3]
Isamehe ülesandeid: oli sõitudel kõige ees, keegi ei tohtinud temast mööda sõita (Hageri); tuppa minnes oli õlletoobiga kõige ees, kaasanaine paeltega järel (Hanila); näitas pulmalistele raha eest pruuditanu (Pühalepa), istus lauaotsas ja jälgis, et süüa oleks (Karksi), pidi jälgima, et pruut ei saaks üksi teiste meestega kokku või et mõni mees ei saaks vägisi pruudi manu minna (Tarvastu); pidi olema laulumees (Rõuge); ütleb tanutamise sõnad (Räpina); pani noorpaari magama (Vastseliina.)[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ülo Tedre. Pulmasõnastik I[alaline kõdulink]
- ↑ Ülo Tedre. Pulmasõnastik III
- ↑ 3,0 3,1 Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 28
- ↑ Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2008. lk 317
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 45
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Isamees, ERM Fk 2623:9, Eesti Rahva Muuseum, [1]