Tanutamine
Tanutamine ka linutamine oli pulmas pruudile abielunaise peakatte pidulik pähepanemine.
See oli eesti pulmakommete keskne rituaal, mis muutis pruudi noorikuks. Tanutamine toimus peiukoju jõudmise päeval mõnes kõrvalises ruumis (aidas, saunas, laudas) poolsalaja üksnes tähtsamate pulmategelaste juuresolekul.[1] Tanutamise koht ja aeg ning tanutaja isik olid paikkonniti väga erinevad. Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen.[2] Tanutajaks oli peamiselt peiu ema, aga ka isamehe naine, isamees või peig. Pruut vabastati seni tema pead ja nägu katnud linikust ja asendati see Lõuna-Eestis tanuga, Põhja-Eestis pottmütsiga, Setumaal linikuga.[3] Tanu pähepanemisel viskas pruut selle kahel korral maha, sest see pandi viltu pähe. Tanutaja aga lõi teda tanuga põsele, tanutamist saatsid nn tanutamissõnad. Tanutamise ajal pidi noorik nutma, et mitte nutta hilisemas eas. 19. sajandi lõpus hakkas tanutamist asendama pruudipärjamäng.[2]
Harilikult järgnes tanutamisele põlletamine ehk noorikule põlle ettesidumine. Tanu ja põll olid abielunaise tähtsamad tunnused. Tüdruk ei tohtinud tanu kanda (lapsega tüdruk tanutati vanemate naiste poolt mõnitaval moel).[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Pruudi tanutamine, ERM Fk 1920:307, Eesti Rahva Muuseum, [1]