Sõrmus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ehtest, perekonnanime kohta vaata artiklit Sõrmus (perekonnanimi)

Hõbesõrmus Rooma keisririigi ajast

Sõrmus on enamasti metallist rõnga- või spiraalikujuline (võrujas) sõrmeehe.

Sõrmused võivad olla valmistatud mitmesugustest materjalidest: puidust, luust, kivist, metallist, klaasist, vääriskivist, plastist jne. Need võivad olla kaetud vääriskividega (teemant, rubiin, safiir või smaragd), kuid ka muud tüüpi kivi või klaasiga. Sõrmuseid kantakse kaunistuseks või elutaseme näitamiseks, lisaks on sõrmustel sümboolsed funktsioonid, mis näitavad abielu, erakordseid saavutusi, kõrget staatust või autoriteeti, mingisse organisatsiooni kuulumist ja muud sarnast.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuldsõrmus varakeskajast

Erinevatest metallidest sõrmuseid ja muid tüüpi ehteid valmistati juba Induse kultuuris 3. aastatuhandel eKr.[1] Sumerite haudadest on leitud sõrmuseid, mis pärinevad umbes aastast 2500 eKr.[2] Vana-Egiptuse inimesed kandsid mitmesuguseid metallist ja keraamikast sõrmuseid, sealhulgas skarabeuse kujutisega.[3] Rooma keisririigi aegsed sõrmused olid paksud metallist rõngad, mis ülevalt laienesid raamiks, mille sisse oli paigaldatud ovaalne kalliskivi.[4]

Keskaegses Euroopas oli moes kanda mitut sõrmust mõlemas käes. Sõrmused valmistati sel perioodil enamasti vasepõhistest sulamitest, hõbedast või kullast. Kalliskivid sõrmustel muutusid tavaliseks 12. sajandil koos veendumusega, et teatud kalliskividel on vägi nende kandjat aidata või kaitsta.[5]

Eesti Maaülikooli logoga sõrmus

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis tunti sõrmuseid juba vanemal rauaajal, kuni 16. sajandini kanti põhiliselt spiraalsõrmuseid. Seejärel olid iseloomulikud pitseritaolised lameda kilbiga sõrmused. Kilbile olid uuristatud tihedad jooned või ebamäärane kujutis.[6]

18.–19. sajandil kandis talurahvas peamiselt hõbesõrmuseid, naised kandsid tihti mitut sõrmust. Pruudile kihlasõrmuse kinkimine oli 19. sajandil saanud üldiseks tavaks.[7]

Sel ajal võis eristada nelja põhirühma:

  • vitssõrmused, mis olid ühelaiused kilbita võrud
  • harisõrmused, mille vitsvõru oli mõlemalt poolt ümbritsetud esiküljel laieneva harjaga
  • laienevad kilbiga sõrmused, mille võru enne kilbini jõudmist hargnes kaheks, moodustades mõlemal pool kilpi kolmnurgad
  • sõrmused, mille esikülje laiendil paiknes 1–3 värvilisest klaasist silma[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Studies in the Development of Ornaments and Jewellery in Proto-historic India, Volume 41. p. 130. "Finger rings and ring stones have been found at practically all levels of the Indus Valley Civilization"
  2. Tait, Hugh, ed. (2006). 7000 Years of Jewellery. British Museum Press. pp. 23–24. ISBN 9780714150321.
  3. Taylor, Gerald; Scarisbrick, Diana (1978). Finger Rings From Ancient Egypt to the Present Day. Ashmolean Museum. p. 31. ISBN 0-900090-54-5.
  4. Johns, Catherine (1996). The Jewellery of Roman Britain Celtic and classical Traditions. Routledge. p. 42. ISBN 9780415516129.
  5. Campbell, Marian (2009). Medieval Jewellery in Europe 1100–1500. V&A Publishing. pp. 72–79. ISBN 9781851775828.
  6. 6,0 6,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 203
  7. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 291

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]