Tanu
Tanu on ajalooline abielunaise valgest linasest või puuvillasest kokkumurtud riidetükist mütsitaoline peakate.
Euroopas oli kasutusel keskajast, Eestis 17. sajandist.
Tanutamine, ka linutamine, oli pulmas pruudile abielunaise peakatte (tanu) pidulik pähepanemine. See oli eesti pulmakommete keskne rituaal, mis muutis pruudi noorikuks. Tanul oli palju kohalikke vorme, see oli kaunistatud tikandite, pitside ja lintidega.[1][2]
Tüdruk ei tohtinud tanu kanda. Abielunaine aga ei tohtinud minna põlleta põllule ega tanuta külatänavale (Rannu), tanuta ei tohtinud leibagi kasta (Juuru, Kodavere), üle põranda astuda (Põltsamaa), last imetada (Rannu, Helme), lauas süüa (Kanepi).[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- argitanu
- harjutanu
- kanahändtanu
- kikktanu
- kukehändtanu
- lihttanu
- lilltanu
- linik
- linuk (sabaga tanu)
- otsiktanu
- saksatanu
- tanutamine (linutamine)
- torutanu
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 301
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 210
- ↑ Ülo Tedre. Pulmasõnastik III
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Tanu |