Pulmamõõk
Pulmamõõk oli pulmatseremoniaalis kasutatav mõõk.
Mõõka kandsid isamees ja peiupoisid, harva peig pulmarituaali täitmisel. Komme on vana ning tuntud laialdaselt Kesk- ja Ida-Euroopas.
Eestis pärinevad vanimad teated pulmamõõgast 17. sajandist. 19. sajandil valmistas pulmamõõga enamasti külasepp.[1] Ta võis olla ka puust, tupega või ilma. Pulmamõõgaga tõrjuti pulmarongist ja eriti pruudist kurje jõude eemale. Peiupoiss (või -poisid) ratsutas kolm korda ümber pulmarongi ja lõi mõõgaga vastu hobuste looka (nimetati rautamiseks).[2] Läbi uste minnes tehti mõõgaga riste, ulatati pulmalistele veimekimpe ning kasutati muudes pulmatavades.
Pulmarituaali lihtsustudes 19. sajandi II poolel kadus mõõk pulmakommetest.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Eesti rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 224
- ↑ "Ülo Tedre. Pulmasõnastik III". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2016. Vaadatud 19. septembril 2018.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Pulmamõõk, ERM A 291:151, Eesti Rahva Muuseum