Jakob Linzbach

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jakob Linzbach (21. juuni 1874 Kloostri vald, Harjumaa30. aprill 1953 Tallinn) oli eesti keeleteadlane.

Ta püüdis välja töötada universaalset keelt. Samuti sõnastas ta keelte paljususe printsiibi iga keele sees.

Ta formuleeris ja rakendas oma raamatus (1916) kahendsüsteemi ja ühendsüsteemi. Tema tööd on pakkunud huvi filoloogidele, semiootikutele, informaatikutele ja matemaatikutele.

Linzbachi loodud märgikeelel põhinev ülesanne oli 2003. aastal rahvusvahelise lingvistikaolümpaadi kavas.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jakob Linzbach sündis 21. juunil (vkj 9. juuni) 1874 Kõmmaste külas, toonases Risti kihelkonnas Alo Juhan ja Jula Linzbachi perre.[1] Ta õppis Tallinna Tehnilises Raudteekoolis ja lõpetas selle 1891. aastal. Seejärel töötas ta Venemaa raudteedel ja hiljem Moskva veevärgi rajamisel. 1902. aastal kolis ta Peterburi ja asutas seal kõigepealt litograafiaartelli ja viis aastat hiljem joonestustöökoja. Soovides täielikult teadusele pühendada, sulges ta töökoja 1915. aastal. Aasta hiljem ilmus ka tema esimene märkimisväärsem teos. 1917. aastast töötas ta Peterburis joonestusõpetajana ja 1918. aastal ka stenografistina.[2][3] 1920. aastal pöördus ta optandina Eestisse tagasi ja asus elama Tallinna.

Ta suhtles tihedalt baltisaksa päritolu õpetaja ja hobikeeleteadlase Edgar von Wahliga, kes on tuntuks saanud tehiskeele oktsidentaali leiutamisega. Koos taastasid nad 1922. aastal varem Peterburis tegutsenud tehiskeelte huviliste ühingu Kosmoglott ja hakkasid välja andma samanimelist ajakirja. Linzbachist sai seejuures ühingu president. Samal ajal hakkas ta välja andma ajakirja Mathematische Ideographie. Zeitschrift für exacte Logik und Linguistik.[4]

1924. aastal kolis Linzbach Pariisi. Ta elatus seal kartograafiaga tegelemisest, jätkates samal ajal ka teadustööd. Hiljem on ta maininud, et kolis perega Pariisi, et aidata kunstiga tegelevat poega. Tagasi Eestisse pöördus ta 1941. aastal.[5][4]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Oma märgisüsteeme puudutavate ideedega tuli Linzbach teadaolevalt esimest korda avalikkuse ette 1901. aastal, kui ilmus trükis, milles ta pakkus välja stenograafiasüsteemi, mille puhul häälikuid tähistavate märkide kuju tuleneks keele asendist vastavate häälikute moodustamisel.[6] 1916. aastal ilmus Linzbachi brošüür "Принципы философского языка". Ta koondas selles märgisüsteemi mõiste alla loomuliku keele, kirja, muusika, tantsu jmt, püüdes välja tuua nende ühistunnuseid. Ta kasutas filosoofilise keele mõistet, määratledes seda kui üldiseid seaduspärasusi, millega on määratud keele eksistents.[7]

1921. aastal andis Linzbach välja oktsidentaalis ilmunud trükise "Transcendent algebra". Selles raamatus soovitas Linzbach asendada matemaatilistes valemites tähed piktogrammidega.[5]

Linzbach töötas aastate jooksul välja oma tehiskeele, pasigraafiate hulka liigitatava kirja, milles märkideks stiliseeritud piltkujutised, matemaatilised sümbolid ja veel mõned lisamärgid. Lauseid moodustatakse neist kindla valemi järgi.[5]

1944. aastal hävisid Märtsipommitamises paljud Linzbachi materjalid, mida ta pärast sõda taastada püüdis. Ta saatis oma käsikirju ka Eesti NSV ja Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemiatele, ent avaldamisele midagi ei jõudnud.[8]

Linzbachi säilinud käsikirjad jmt on praegu hoiul Tartu ülikooli raamatukogus.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Linzbach abiellus 1898. aastal Venemaal elades Praskovja Vdovinaga.[9] Nende vanem poeg jäi kadunuks Venemaa kodusõjas.[10] Noorem poeg oli teatri- ja filmikunstnik Peeter Linzbach.

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Принципы философского языка. Опыт точного языкознания. Петроград, 1916. 226 lk.
  • Transcendent algebra. Ideografie matematical. Experiment de un lingue filosofic. Tallinn 1921. (DIGARis)
  • Die transscendent Analysis. Differential- und Integralrechung im Denken und Vorstellen. – Mathematische Ideographie. Zeitschrift für exacte Logik und Linguistic. 1922.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EAA.5369.1.7
  2. Kruus (1979), lk 98–99.
  3. Kruus (1983), lk 696.
  4. 4,0 4,1 Lumiste, Võhandu, lk 490.
  5. 5,0 5,1 5,2 Kruus (1979), lk 99.
  6. Kruus (1983), lk 695.
  7. Kruus (1979), lk 100.
  8. Lumiste, Võhandu, lk 492.
  9. Lumiste, Võhandu, lk 489.
  10. ERA.28.2.8812, l 1p

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles
Teistes keeltes
  • Dulicenko, Alexander D. 2000. Über die Prinzipien einer philosophischen Universalsprache von Jakob Linzbach. Zeitschrift für Semiotik 22(3/4).
  • Revzin, Isaac (Ревзин, Исаак) 1965. О книге Я. Линцбаха «Принципы философского языка. Опыт точного языкознания». Труды по знаковым системам (Sign Systems Studies) 2: 339–344.
  • Romeo, Luigi 1979. Lintsbach: A Russian 'Saussure'? Ars Semeiotica 1: 369-374.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]