Pärnu masinatehas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Pärnu masinatehas oli Martin Seileri ja Reinhold Strycki loodud tehas Pärnus, mis tootis sisepõlemismootoreid. Pärast seda ei ole ükski teine Eesti ettevõte sisepõlemismootoreid tootnud.[viide?]

Petrooleumi kättesaadavus paranes ja kalurid tahtsid asendada üle jõu käiva paatide sõudmistöö mootoriveoga. Ka talupidajad soovisid vahetada tonne kaaluvad aurulokomobiilid välja oluliselt kergemate sisepõlemismootorite vastu.

20. sajandi alguses oli Pärnus masinatööstus olemas: Karl Sebulke töökoda, mis asus praeguse linakombinaadi territooriumil, valmistas mõningad kuumpea-naftamootorid. Sebulke pisikeses töökojas said esimesed metallitöökogemused Seiler ja Stryck. Nad asutasid 1920. aasta lõpul ühise ettevõtte, mis sai nimeks mehaanika töötuba Stryck ja Seiler.

Esimeseks toodanguks olid ühesilindrilised kahetaktilised petrooleumimootorid. Esimene mootor lasti käiku Strycki vannitoas Jannseni 44. Kalurid nägid otsekohe aerupaatidele mootorite paigaldamise eeliseid. Töötuba sai tellimusi viiehobujõulistele mootoritele, mis koos sõuvõllidega sealsamas jõe ääres paigaldati.

Peale kolme aastat koostööd, tekkisid toodangu valikul lahkhelid ja 1923. aastal lahkus Seiler, Strycki ettevõttest.

Seiler asutas endale töökoja praeguse Pika tänava kanti, mõne aasta pärast seadis ta sisse valukoja Lootsi tänaval. Primitiivsetes oludes valati malmi ja pronksi.

Põhitoodanguks olid neljataktilised petrooleumimootorid.

Masinatehase ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1926. aastal ostis ettevõtja Martin Seiler Pärnu linnavalitsuselt Rääma tänav 17 tühjaks jäänud Eesti esimese elektrijaama hoone ja tõi oma ligi 50 töölisega ettevõtte sinna üle. Valmistati petrooleumimootoreid, tuletõrje käsi- ja mootorpritse, remonditi autosid ja sõjalaevu.

1934. aastal muutis Seiler oma ettevõtte aktsiaseltsiks Metallitööstus A/S M. Seiler. Ettevõte töötas kuni Teise maailmasõja alguseni stabiilselt ning kasvas jõudsasti. Valukoda toodi Lootsi tänavalt Rääma tänavale. Võeti kasutusele elekterkeevitus.

1935. aastal hakati välismaalt toodud autošassiidele valmistama ja paigaldama keresid, kabiine ja veokaste. Alustati ühe- ja kahesilindriliste diiselmootorite tootmist laevade ja põllumajanduse tarbeks. Tehti viljapeksumasinaid, mida komplekteeriti oma ettevõttes valmistatud mootoritega. Toodangus olid turbapressid ja prooviti valmistada puugaasigeneraatoreid autodele paigaldamiseks.

1939. aastal sõja lähenedes tehase tootmistegevus rauges. Sel ajal oli tehases 120 inimest. Tehti põhiliselt juhutööd: remonditi autosid, põllumajandusmasinaid.

1941. aastast sai tehase nimeks Eesti Mootor.

Nõukogude vägede saabudes septembris 1944 oli tehas pea hävinud. Tulekahju oli haaranud kõiki hooneid. Järel olid üksnes müürid. Põlenud oli ka ajaloolise elektrijaama katus.

Alles 1945. aastal oli võimalik hakata vähehaaval tootmist arendama. Alustati plekksepatöödega, valmistati piimakanne ja lüpsikuid. Tehti algust valukoja taastamisega, sest suurenes vajadus malmvalandite järele. Autode ja traktorite remont oli tehase olulisemaid tegevusalasid 1949. aasta lõpuni. 

1950. aastal sai tehase nimeks Pärnu mehaaniline piimatööstusseadmete tehas. Laiendati plekktoodete valmistamist ja lasti välja üle 21 000 plekknõu. Samal aastal hakati tootma kaseiinikuivateid, võimasinaid, pastörisaatoreid.

1952. aastal allutati tehas Moskvale ja sai uue nime – Pärnu mehaanikatehas. Põhitoodanguks jäid trummelpastörisaatorid, mida 1970. aastaks oli valmistatud juba 55 000. Suurenenud tootmisplaan nõudis avaramaid tootmispindu. Taastati treitsehh, ehitati galvaanika-jaoskond, jätkati malmivalu. Ehitati oma katlamaja.

Augustis 1958 ühendati Pärnu mehaanikatehas ja mootoritehas Proletaar Pärnu masinaehituse tehaseks, alluvusega ENSV Rahvamajanduse Nõukogule. Sellest ajast algas tehase tormiline areng. Tehasesse hakkas saabuma kõrgharidusega insenere. Komplekteeriti tehnikaosakond, kus lõpuks oli 68 töötajat. Ehitati mitu tootmishoonet.

Probleemne oli valukoda, mis toodi Rääma tänavalt üle Jannseni tänavale. Alustati valukoja mehhaniseerimist. Ehitati vormimuldade transportöörid. 1964. aastaks valmis uus malmisulatusahi. Paigaldati haavliprits ja vibrorest. Osteti juurde vormimismasinaid ja valmistati kohapeal telferkraanad sulametalli ning vormkastide tõstmiseks. Seetõttu kasvas valukoja aastatoodang 1400 tonnilt 1961. aastal 2800 tonnini 1969. aastal. Sellele vaatamata jäid valukojas töötingimused kehvaks kütte, ventilatsiooni ja ruumiprogrammi poolest.

Tehase nomenklatuuri lisandusid piimasuhkrutsentrifuugid ja kalasoolamismasinad. Viimasena nimetatuid tehti umbes 100 aastas. Aastatel 1960-1966 lasti välja 1540 hüdraulilist pressi, mille survejõud oli 60 tonni.

1963. aastast toodeti piimajahuteid, mis olid kolhoosides väga vajalikud piima säilitamisel. 1965. aastast hakati tootma kuuekuupmeetrise mahuga piimatanke, mida ühtekokku valmistati ligi 3000.

Lisaks hakati pagaritööstusele tegema tainakomponentide doseerimisjaamu, mida oli kahte tüüpi. Piima-, kala- ja pagaritööstuse seadmetele lisandusid laevade auru- ja elektritoitekatlad.

Tarbekaupadest valmistati seeriaviisi suure populaarsuse võitnud ja Soome saunas kasutusel malmahje koos boileritega, kasvuhoonekarkasse ja saepuruahje.

Rahvamajanduse nõukogu kaotamisega 1966. aastal allutati tehas Moskvale. See tõi kaasa tehase tootmisplaani järjest suurema kasvu. Sagenesid häired materjalidega varustamisel, kuna varustussüsteem oli muutunud kohmakaks. Tehase tehnikaosakonnal tuli mitmekesise toodete nomenklatuuri, seega väga erinevate detailide valmistamise tehnoloogia väljatöötamisega suurt vaeva näha. Mitmest NSV Liidu projekteerimisbüroost tulnud seadmete projektid tuli ümber teha vastavalt tehase võimalustele. Ebarütmiline materjalidega varustatus tingis konstruktsioonide muutmist. Pidev ratsionaliseerimine oli tehasele hädavajalik, et kokku hoida metalli. Jooksval aastal säästetud materjali sai kasutada ettevõtte remondi- ja ehitustegevuses.

Iga-aastane kümneprotsendine tootmisplaanide kasvatamine Moskvast nõudis tootmispindade juurdekasvu, ehituse limiite aga ei antud. Seetõttu tuli püstitada ajutisi hooneid.

Möödunud sajandi 70. aastast sattus tehas raskustesse üha suurenevate tootmisplaanide täitmisega. Kuulõppudel kiirustati, tekkis ületunnitöö. Insenertehnilised töötajad, instrumentaaljaoskond ja peamehaaniku osakond haarati samuti liinitööle. Seoses sellega hakkasid tehasest lahkuma insenerid ja tehnikud. Lisaks oli linna paljudes ettevõtetes paindlikum palgasüsteem. 1979. aastaks oli ära läinud juba üle 30 inseneri.

Algas tehase tehnilise taseme langus. Toodeti küll mitut liiki piimajahuteid ja piima rasvasisalduse määramise tsentrifuuge, kuid normaalset rütmi ei saavutatud. Lisandusid tehase ühest ministeeriumist teise ületõstmise vaevad.

1997. aasta augustis läks tehas erakätesse. Sellega lõppes 39 aastat Pärnu masinatehase nime all tegutsenud ettevõtte ajalugu. Uue ettevõtte nimeks sai AS Masinaehitaja, mis tegeles allhanketöödega.

Hiljem lammutati tehase hoonestik Jannseni ja Ilvese tänaval ning viimasena Rääma 17 hooned.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Olev Udras. "Pärnu masinatehase tõus ja langus". 25. oktoober 2009 kell 12:57. Vaadatud 17. mai 2020 kell 16:20.