Bremeni peapiiskopkond

	Bremeni peapiiskopkond Erzstift Bremen 1180–1648
	Bremeni vürstlik peapiiskopkond Saksa-Rooma riigis (1648), piiskopi residents (Vörde) punase täpiga
Valitsusvorm	valitav vürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Bremen, Vörde

Bremeni peapiiskopkond (ka Hamburg-Bremeni peapiiskopkond, saksa Erzbistum Bremen, mitte segi ajada tänapäevase Hamburgi peapiiskopkonnaga, mis asutati aastal 1994) oli ajalooline katoliiklik piiskopkond (787–1566/1648) ja moodustas Saksa-Rooma riigis aastatel 1180–1648 kirikliku riigi (teiste nimede all aastani 1823), nimega vürstlik Bremeni peapiiskopkond (saksa Erzstift Bremen). Vürstlik peapiiskopkond koosnes umbes kolmandikust kirikliku piiskopkonna territooriumist. Bremeni linn ei olnud de facto aastast 1186 ja de jure aastast 1646 vürstliku peapiiskopkonna osa, kuid kuulus kiriklikku peapiiskopkonda. Enamus vürstlikust peapiiskopkonnast asus Bremeni linnast põhja pool paikneval alal, Weseri ja Elbe jõe vahel. Veelgi enam ajab segadusse asjaolu, et mõned vürstliku peapiiskopkonna osad kuulusid usulises mõttes naabruses paiknevasse Verdeni piiskopkonda, moodustades 10% selle piiskopkonna territooriumist.

Ka Verdenil endal oli topeltidentiteet – kui kiriklik Verdeni piiskopkond (saksa Bistum Verden) ja kui vürstlik Verdeni piiskopkond (saksa Hochstift Verden). Kumbki vürstlik piiskopkond omas keiserliku osariigi (saksa Reichsstand, mitmus: Reichsstände) seisust, kumbki oli esindatud Saksa-Rooma riigi Riigipäeval (saksa Reichstag). Aastast 1500 kuulus vürstlik Bremeni peapiiskopkond Saksi ringkonda (hiljem Alam-Saksi ringkonda; saksa Sächsischer, või hiljem Niedersächsischer Kreis), mis oli keisririigi halduse allstruktuur. Teisest küljest Verdeni vürstlik piiskopkond kuulus Alam-Reini-Vestfaali ringkonda (saksa Niederrheinisch-Westfälischer Kreis, kõnekeelselt Vestfaali ringkond) ja saatis oma esindaja Riigipäevale. Isegi kui kahte vürstlikku piiskopkonda valitseti personaalunioonis, siis, et säilitada kaks kohta Riigipäeval, ei ühendatud neid ametlikult reaaluniooni. Sama tehti ka ühiselt valitsetud Bremeni ja Verdeni hertsogkondade (saksa kõnekeeles Herzogtümer Bremen und Verden, kuid ametlikult Herzogtum Bremen und Fürstentum Verden) puhul, mis tekkisid aastal 1648 kahest ilmalikustatud vürstlikust piiskopkonnast.

Ajalugu

Peapiiskopkond enne riiklust

Piiskopkonna asutamine kuulub Willehadi misjonitöö perioodi Weseri alamjooksul. See loodi 15. juulil 787 Wormsis Karl Suure initsiatiivil, selle alluvusse anti sakside territoorium Weseri mõlemal kaldal Alleri jõesuust alates, põhja poole Elbeni ja lääne poole Hunteni, ning Friisimaa territooriumi mõningal määral Weseri jõesuust alates.

Willehad määras oma peakorteri Bremenisse, kuigi piiskopkonna ametlik moodustamine leidis aset alles pärast sakside alistamist aastal 804 või 805, kui Willehadi jünger Willerich pühitseti Bremeni piiskopiks, sama territooriumiga. Piiskopkond oli sel ajal arvatavasti Kölni peapiiskoppide abipiiskopkond, see näitab vähemalt, kuidas nad hiljem kinnitasid oma nõudmisi ülemvõimule Bremeni piiskopitooli suhtes. Kui pärast piiskop Leuderichi (838–45) surma anti piiskopitool Ansgarile, kaotas see oma sõltumatuse ja oli sealtpeale jäädavalt Hamburgi peapiiskopkonnaga ühendatud.

Uus ühendatud piiskopitool oli mõeldud misjonitöö peakorteriks Põhjamaades ja uued rajatavad piiskopitoolid pidid saama selle abipiiskopkondadeks, tähendab minema selle alluvusse. Ansgari järglast Rimberti, "teist põhja apostlit", vaevasid esmalt normannide ja siis vendide kallaletungid ning Kölni uuenenud nõuded ülemvõimule.

Peapiiskop Adalgari (888–909) õhutusel kinnitas paavst Sergius III Bremeni piiskopkonna ühendamise Hamburgi peapiiskopkonnaga, et moodustada Hamburgi ja Bremeni peapiiskopkond, kõnekeeles Hamburg-Bremen, ja seda tehes eitas ta Kölni nõudeid võimule Bremeni üle. Sergius keelas Hamburgi toomkiriku kapiitlil asutada endale abipiiskopkondi.

Pärast Hamburgi hävitamist obodriitide poolt aastal 983 läks Hamburgi kapiitel laiali. Nii nimetas peapiiskop Unwan uue kapiitli kaheteistkümnest kanoonikust, kus kolm võeti Bremeni toomkapiitlist ning kolm Bückeni, Harsefeldi ja Ramelslohi kolleegiumidest. Aastal 1139 põgenes peapiiskop Adalbero krahvide Rudolf II von Frecklebeni ja Friedrich II von Gosecki sissetungi eest, kes hävitasid Bremeni ja nimetasid aastal 1140 siin ka Hamburgi kapiitli uued kanoonikud.

Bremeni piiskopkonna territoorium ja selle abipiiskopkonnad

Hamburg-Bremeni piiskopkonna territoorium kattis umbes järgmised tänased territooriumid: Bremeni liidumaa linnad Bremen ja Bremerhaven, vaba- ja hansalinn Hamburg (Elbest põhjas), Alam-Saksi kreisid Aurich (põhjas), Cuxhaven, Diepholz (põhjas), Friesland, Nienburg (läänes), Oldenburg (idas), Osterholz, Rotenburg (põhjas), Stade (välja arvatud idaosa), Wesermarsch, Wittmund, Alam-Saksi kreisivabad linnad Delmenhorst ja Wilhelmshaven, Schleswig-Holsteini kreisid Dithmarschen, Pinneberg, Rendsburg-Eckernförde (lõunas), Segeberg (idas), Steinburg, Stormarn (idas), samuti Schleswig-Holsteini kreisivabad linnad Kiel ja Neumünster.

Hamburg-Bremeni piiskopitool saavutas oma suurima õitsengu ja hiljem sügavaimad hädad peapiiskop Adalberti (1043–1072) ajal. Ta oli ametis pärast Hamburg-Bremeni ülendamist Põhja patriarhaadiks ja ebaõnnestus täielikult. Hamburg lakkas olemast piiskopkonna nime osa. Kaks järgmist peapiiskoppi, Liemar ja Humbert, määrati paavst Gregorius VII vastaste poolt.

Viimase ajal aastal 1104 ülendati Bremeni Lundi abipiiskopkond (Rootsi) peapiiskopkonnaks, sellele allutati kõik Bremeni teised Põhjamaade endised abipiiskopkonnad, nimelt Århus (Taani), Dalby (Taani), Fääri saared, Gardar (Gröönimaa), Linköping (Rootsi), Odense (Taani), Orkney (Ühendkuningriik), Oslo (Norra), Ribe (Taani), Roskilde (Taani), Schleswig (Saksamaa), Selje (Norra), Skálholt (Island), Skara (Rootsi), Strängnäs (Rootsi), Trondheim (Norra), Uppsala (Rootsi), Viborg (Taani), Vestervig (Taani), Västerås (Rootsi) ja Växjö (Rootsi).

Bremeni ülejäänud abipiiskopkonnad sel ajal olid vaid nimelised, kuna mässumeelsed vendid hävitasid niinimetatud vendide Oldenburg-Lübecki, Ratzeburgi ja Schwerini piiskopkonna ning need loodi uuesti alles hiljem. Pärast Saksimaa hertsogkonna (7. sajand – 1180) tükeldamist aastal 1180 omandasid kõik nende abipiiskopkondade piiskopid osi piiskopkonna territooriumist ja saavutasid otse keisrile alluvate vürstlike piiskopkondade staatuse. Riia piiskopkond (algul Ükskülas, siis Riias) oli Bremeni abipiiskopkond aastatel 1186–1255.

Vürstlik Bremeni peapiiskopkond pärast 1180. aastat otse keisrile alluva territooriumina

Otse keisrile alluvale vürstlikule peapiiskopkonnale põhjenduse saamine

Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa ja tema liitlased, paljud neist tema isapoolse nõo hertsog Heinrich Lõvi vasallid ja endised toetajad, võitsid Saksimaa ja Baieri hertsogit. Aastal 1180 lahutas Friedrich I Barbarossa Heinrich Lõvi tema hertsogkondadest. Aastal 1182 lahkusid tema ja ta naine Matilda Plantagenêt, Henry II ja Akvitaania Eleanori tütar ning Richard I Lõvisüdame õde, Stadest maapakku Saksa-Rooma riigist Henry II juurde.

Friedrich I Barbarossa tükeldas Saksimaa mõnekümneks otse keisrile alluvaks territooriumiks, annetades need territooriumid oma liitlastele, kes olid need varem Heinrich Lõvilt vallutanud, ja oma teistele toetajatele. Aastal 1168 ei suutnud sakside Askania klann, Friedrich I Barbarossa liitlased, paigaldada oma pereliiget Siegfried I von Anhalti Bremeni piiskopitoolile.

Kuid aastal 1180 võidutsesid Askanialased kahekordselt. Askania dünastia pea, Brandenburgi markkrahv Otto I, Albrecht Karu poeg, Heinrich Lõvi emapoolne nõbu, kindlustas oma kuuendale vennale, Anhalti krahvile Bernhardile, kes sealtpeale oli Saksimaa hertsog Bernhard III, hilisema niinimetatud noorema Saksimaa hertsogkonna (1180–1296), radikaalselt vähenenud territooriumiga, mis koosnes kolmest eraldiseisvast territooriumist piki Elbe jõge, loodest kagusse: (1) Hadeln ümber Otterndorfi, (2) Elbe-äärse Lauenburgi ümbrus ja (3) Wittenbergi ümbrus. Peale tiitli Saksimaa, Engerni ja Vestfaali hertsog, mille see noorem Saksimaa hertsogkond oma valitsejatele andis, isegi pärast dünastilist jagunemist aastal 1296 selle territooriumil, koosnedes vaid vana Saksimaa hertsogkonna territoriaalsetest riismetest, oli eelnevaga vähe ühist. Aastal 1260, jõustumisega aastal 1296, jagasid selle valitsejad noorema hertsogkonna Saksi-Wittenbergi (saksa Herzogtum Sachsen-Wittenberg) ja Saksi-Lauenburgi (saksa Herzogtum Sachsen-Lauenburg) hertsogkondadeks, viimane valdas kahte põhjapoolset lahusterritooriumi, mis mõlemad kuulusid Bremeni peapiiskopkonda.

Otto ja Bernhard aitasid oma vennal Siegfriedil, kes aastast 1168 end Bremeni piiskopiks kutsus, omandada Bremeni piiskopitool, koos osaga piiskopkonna territooriumist, millest moodustati vürstlik Bremeni peapiiskopkond (saksa Erzstift Bremen). Seega sai vürstlikust Bremeni peapiiskopkonnast üks vanema Saksimaa hertsogiriigi järglasriike, mis valdas vaid väikest osa selle endisest territooriumist.

Aastal 1186 andis Friedrich I Barbarossa välja Gelnhauseni privileegi, tunnistades Bremeni linna poliitilise üksusena. Vürstliku peapiiskopi Hartwig II von Utlede nõusolekul kuulutas keiser, et linna valitsevad selle kodanikud ja keiser, vürstlikul peapiiskopil sõnaõigust pole. Bremeni linn pidas ja peab veel praegugi seda privileegi rajavaks selle seisundile kui vahetult keisrile alluvale vabale riigilinnale.

Läbi ajaloo eitasid vürstliku peapiiskopkonna ja selle järglasriigi Bremen-Verdeni vastavad valitsejad sageli linna staatust. Ja ka linn ei klammerdunud alati nõudesse olla vahetult keisrile alluv, mis tegi linna staatuse mõnevõrra ebaselgeks. Läbi enamiku oma ajaloo osales linn vürstliku peapiiskopkonna Maapäeval seisusena (vt allpool) ja maksis oma osa maksudest, vähemalt siis, kui soovis seda teha. Kuna linn oli suur maksumaksja, selle nõusolekut enamasti luniti. Niiviisi valitses linna vürstliku peapiiskopkonna rahaline ja poliitiline võim, kuid linn ei tahtnud lubada vürstlikku peapiiskoppi või tema esindajaid linna valitsema.

Pärast seda, kui Bremeni toomkapiitel pärast kolme eiratud Hamburgi kapitulaari valis kukutatud Schleswigi piiskopi Valdemari Taanist aastal 1207 peapiiskopiks, põgenes Bremeni toomkiriku dekaan Burghard I von Stumpenhausen, kes oli selle valimise vastu, Hamburgi, mis siis oli Taani mõju all. Kuningas Valdemar II, olles oma isa nõo peapiiskop Valdemariga vaenus, saavutas 1208. aasta alguses Hamburgi kapiitlilt Burghardi valimise vastupeapiiskopiks. Omamata paavsti toetust, kuulutas kuningas Valdemar II ise ta peapiiskop Burghard I-ks, keda tunnistati vaid Elbest põhja pool.

Aastal 1219 eiras Bremeni toomkapiitel taas Hamburgi kapitulaare, kartes nende Taani-meelsust, ja valis Gerhard II zur Lippe peapiiskopiks. Aastal 1223 leppis peapiiskop Gebhard Hamburgi kapiitliga ja kinnitas, et kolm selle kapitulaari võivad hariduse eest toomkoolis valida koos Bremeni kapiitliga, nimelt praosti, kapiitli eesistujat, dekaani (Domdechant) ja skolastikut. Paavst Honorius III kinnitas selle lahenduse aastal 1224, kinnitades ka mõlema kapiitli jätkuvat olemasolu.

Kindlustatud Bremeni linn pidas omi valvureid, keelates vürstliku peapiiskopi sõduritele sisenemise. Linnal oli eriti kitsas värav, niinimetatud piiskopi nõelasilm (ladina Acus episcopi, esmamainitud aastal 1274), kõigile vaimulikele, sealhulgas vürstlik peapiiskop. Värava kitsus tegi tehniliselt võimatuks rüütlite saatel tulemise. Seetõttu eelistasid vürstlikud peapiiskopid elada pigem väljaspool linna, esmalt Bückenis ja siis Vörde lossis, millest sai aastal 1219 vürstliku peapiiskopi Gerhard II zur Lippe vürstlik kindlus.

Bremeni toomkapiitel (vt allpool) ja osa haldusest paiknes linna piirides puutumatus ja eksterritoriaalses (saksa Domfreiheit, sõna-sõnalt toomkiriku vabadus) ringkonnas ümber Püha Peetri toomkiriku, kus linnanõukogu hoidus sekkumast. Hamburgi toomkirik kapiitlisaaliga ja kapitulaaride eluasemed moodustasid samuti Bremeni vürstlik peapiiskopkonna toomkiriku puutumatu ringkonna.

Võtmest, Püha Siimon Peetruse iseloomulikust sümbolist, sai Bremeni linna (vt Bremeni vapp), Bremeni vürstliku peapiiskopkonna (kaks ristatud hõbedast võtit punasel taustal) ja Bremeni Stade linna sümbol.

Bremeni vürstliku peapiiskopkonna territoorium koosnes mitmest allüksusest. Ainus asi, mis neil kõigil ühist oli, et enne peapiiskoppe või kapitulaare või kapiitlit kui kollektiivi saadi mõningat ilmalikku võimu ostmise, jõu kasutamise, anastamise, soovitamise, pantimise, annetamise jne. teel. Enne peapiiskopi võimu ei suutnud peaaegu ükski allüksus saada kogu võimu, olgu see kohtulik, pärus-, kihelkondlik, rahanduslik, feodaalne või mis tahes. Peaaegu kõikjal tuli võimu jagada ühe või mitme konkureeriva võimukandjaga, s.o aristokraadid, kirikuvälised aukandjad, autonoomsed vabade talupoegade korporatsioonid (saksa Landsgemeinde) ja muud sellised. Seetõttu kasutas peapiiskopi võim viitamist igale allüksusele erineva mõistega, nagu maakond, kihelkond, krahvkond, kohtupiirkond või päruspiirkond, igaüks vastavalt kindlale võimule, mida peapiiskopi võim neis saanud oli.

Bremeni vürstliku peapiiskopkonna endine territoorium koosneb umbes järgmistest tänapäevastest Alam-Saksi kreisidest (saksa Landkreis või Kreis): Cuxhaven (lõunas), Osterholz, Rotenburg ja Stade, samuti Bremeni eksklaav Bremerhaven ja aastatel 1145–1526 tänapäevase Schleswig-Holsteini Dithmarscheni kreis. Bremeni linn oli seaduslikult piiskopkonna osa aastani 1646, kuid de facto valitsesid seda linnakodanikud ja ei sallinud vürstliku peapiiskopi residentsi enam oma müüride vahel aastast 1313. Seetõttu kolis vürstlik peapiiskop Vörde lossi. Verdeni endise vürstliku piiskopkonna territoorium asub umbes tänapäevase Verdeni kreisi idaosas ja tänapäevase Rotenburgi kreisi lõunaosas, mõlemad Alam-Saksimaal.

Põhiseadus ja poliitika vürstlikus peapiiskopkonnas

Seoses peapiiskopi sisemise võimuga, mis koosnes vürstlikust peapiiskopist ja toomkapiitlist, tuli leida viise suhtlemiseks teiste võimukandjatega. Need muutusid järk-järgult piiskopiseisuseks (saksa Stiftsstände), valdavalt nõuandev kogu, kuid otsustav raha- ja maksuküsimustes. Piiskopiseisus ei oolnud sugugi ühtne ja tülitses seetõttu sageli isekeskis (pärilik aristokraatia, teenistusaadel, mitte-kapitulaaridest vaimulikkond, vabad talupojad ja linnakodanikud). Seisuste ja peapiiskopi võimu koosmõju modus vivendi, olles iseenesest jagatud vürstlikuks peapiiskopiks ja kapiitliks, muutus peaaegu vürstliku peapiiskopkonna põhiseaduseks. Siiski ei määratud koosmõju kindlate käitumisstandarditega. Kui peapiiskopid töötasid piiskopiseisuse poliitiliselt maastikult eemaldamise nimel, võitlesid viimased modus vivendi jõustamise nimel, et saada tegelik põhiseadus. Kapiitel kõikus sageli oma mõjuvõimu suurendamise (võideldes koos vürstliku peapiiskopiga seisuste vastu) ja piiskopi absolutistlike kavatsuste tõrjumise (ühine eesmärk seisustega) vahel. Kõik osapooled kasutasid vahendeid, nagu bluffimine, ähvardamine, obstruktsionism, korruptsioon, lehmakauplemine ja isegi vägivald.

Aastatel 1542/1547 – 1549 suutsid kapiitel ja seisused vabastada ametist autokraatliku ja priiskava vürstliku peapiiskopi Christoph Pillava, Braunschweigi ja Lüneburg-Wolfenbütteli hertsogi. Eriti kapiitel kasutas oma võimu valida väga vanu kandidaate, et vähendada aega, millal valitseja võib olla kahjulik, või valida alaealisi, keda lootis aja jooksul taltsutada. Mõnikord viivitas kapiitel valimistega aastaid, olles ise sede vacante ajal valitseja. Vürstliku peapiiskopi Christoph Pillava tagandamise ajal valitses kapiitel üheskoos seisustega, mis oli saavutanud sel ajal märkimisväärse võimu.

Väljaspool omas Bremeni vürstlik peapiiskopkond keiserliku osariigi (saksa Reichsstand, mitmus: Reichsstände) staatust häälega Saksa-Rooma riigi Riigipäeval (saksa Reichstag). Keiserliku osariigi eelduseks oli valitsejate või valitsevate kogude vahetult keisrile allumine (saksa Reichsunmittelbarkeit või Reichsfreiheit), mis tähendab, et nende üle ei olnud muud võimu kui Saksa-Rooma keiser ise. Veelgi enam, sellised valitsejad või valitsevad kogud (nagu kapiitel või raad) omasid mitmeid olulisi õigusi ja privileege, sealhulgas teatav autonoomia oma territooriumide valitsemisel.

Oma pastoraalses ja religioosses ametis Rooma katoliku kleerikuna juhtisid peapiiskopid oma peapiiskopkonda kogu Rooma katoliku vaimulikkonna hierarhilise ülemana, sealhulgas Oldenburg-Lübecki, Ratzeburgi ja Schwerini abipiiskopkondi.

Vürstliku peapiiskopkonna sõltumatuse vähenemine

Vürstlik peapiiskopkond kannatas sageli naaberriikide sõjalise ülemvõimu all. Mitte omades dünastiat, vaid erineva päritoluga vürstlikke peapiiskoppe, muutus vürstlik peapiiskopkond etturiks võimsamate käes. Põhiseaduse loomine, mis ühendaks konfliktsed seisused, nurjus.

Skismad kirikus ja riigis märgistasid kahte järgmist sajandit ning vaatamata Windesheimi ja Bursfelde koguduste tööle oli ette valmistatud tee reformatsiooniks, mis arenes jõudsalt, osaliselt selle tõttu, et viimane Rooma katoliku vürstlik peapiiskop Christoph Pillav oli pidevas konfliktis kapiitli ja seisustega. Olles samaaegselt Verdeni piiskop, eelistas ta asuda Verdeni linnas.

Tema surma ajaks (1558) ei olnud vürstlikus peapiiskopkonnas vanast midagi märkimisväärset alles jäänud, peale mõne kloostri – nagu Harsefeld, Himmelpforten, Lilienthal, Neuenwalde, Osterholz ja Zeven Bremeni peapiiskopkonna alluvuses ning Altkloster ja Neukloster Verdeni piiskopi alluvuses – ja neid teenindavad piirkonnad. Aastatel 1523–1551 saatsid Bremeni ja Stade linnad laiali kõik linnakloostrid, välja arvatud Püha Maarja klooster Stades, mis muudeti aastaks 1568 luterlikuks konvendihooneks, ja andsid nende hooned koolide, haiglate, vaestemajade ja vanematekodude kasutusse.

Luterlike haldurite ajastu vürstlikus peapiiskopkonnas

Saksa-Rooma riigi põhiseadus sätestas, et keiser läänistas valitud vürstlikule piiskopile regaalid, kui paavst kinnitas tema valimise vastavale piiskopitoolile. Nende puudumisel võis keiser anda liege indult (saksa Lehnsindult), mis piirdus sageli vaid mõne aastaga, ja siis sellest hoolimata läänistada valitud vürstlikule piiskopile piiratud õigusega regaalidega selleks, et valitu valitseks vürstliku võimuga vürstlikku piiskopkonda, kandes vaid tiitlit administraator, kuid talle oleks keelatud osalemine Riigipäeval. Paavsti kinnituse ja keiserliku liege indult puudumine võis panna valitud vürstliku piiskopi ebakindlasse olukorda, jättes ta ilma keisri või mõne küllalt võimsa vasalli toetusest, kui need nii soovisid.

Kui vürstliku peapiiskopkonna asukad võtsid vastu luterluse ja osaliselt kalvinismi, nagu tegi Bremeni linn ja selle mõjualused territooriumid Weseri alamjooksul ja Bederkesa ringkonnas, pöördus ka enamus kapitulaare, kes värvati Bremeni linnakodanike ja maa-aadli perekondade poolt, kalvinistideks ja luterlasteks. Seega eelistasid kapitulaarid valida protestantlikke kandidaate. Bremeni valitud vürstlik peapiiskop võis vaid vahetevahel saada keiserliku liege indult.

Paljud vürstlikud suguvõsad, nagu Welfid (Braunschweig ja Lüneburg-Wolfenbüttel), Mecklenburgid (Mecklenburg-Schwerin), Wettinid (Saksimaa kuurvürstiriik) ja Askania dünastia (Saksi-Lauenburg), taotlesid piiskopitooli. Enne uue vürstliku peapiiskopi valimist võttis kapiitel aega, valitsedes vürstlikku peapiiskopkonda koos seisustega (1566–1568) ja kaalus võimalusi.

Aastal 1524 allutas vürstlik peapiiskopkond autonoomse talupoegade vabariigi Land Wursten, kuid wurstenlased lootsid siiski vabanemist ja toetust naabruses asuvalt Saksi-Lauenburgi eksklaavilt Land Hadeln. Seega valis kapiitel 17. veebruaril 1567 Heinrich III von Sachsen-Lauenburgi (1550–1585, valitses aastast 1568) vürstlikuks peapiiskopiks. Vastutasuks loobus tema isa Franz I kõigist Saksi-Lauenburgi nõudmistest Land Wurstenile, samuti Bederkesa ringkonnale ja loobus kohtuasjast, mille oli selles asjas tõstatanud Keiserlikus Õuekohtus.

Oma valimise kapitulatsioonides lubas Heinrich III nõustuda seisuste privileegide ja olemasolevate seadustega. Tänu allajäämisele nõustus ta, et kapiitel ja seisused saavad valitseda vürstlikku peapiiskopkonda. Sel ajal töötas ta paavstilt kinnituse saamise nimel. De facto saavutas ta piiskopitooli aastal 1568, sai keiserliku liege indult aastal 1570, samas de jure esindas teda kapiitel aastani 1580, et mitte komplitseerida paavstilt kinnituse saamist, mida kunagi ei saabunud.

Kui Maximilian II pidas Heinrich III-t tõeliseks katoliiklaseks, jäi paavst Sixtus V skeptiliseks. Heinrich III tõusis luterlaseks, kuid sai katoliikliku hariduse ja teenis enne enda valimist katoliku kanoonikuna Kölni toomkirikus. Skisma ei olnud nii kindel, nagu tagant järele paistab. Püha Tool lootis siiski, et reformatsioon on pelgalt ajutine nähtus, samas selle toetajad ootasid ikka kogu Rooma kiriku reformi, nii et skismat ei tekiks.

Nii testis Sixtus V Heinrich III-t aeg-ajalt, nõudes katoliiklikke kandidaate vabadele kohtadele Bremeni kapiitlis – millega see mõnikord nõustus, mõnikord mitte –, samas Heinrichit valiti ka Osnabrücki (1574–1585) ja Paderborni (1577–1585) vürstlike piiskopkondade kapiitlite poolt, ilma isegi paavstilt kinnitust küsimata. Aastal 1575 abiellusid Heinrich III ja Anna von Broich (Borch) Hagen im Bremischenis.

Siseriiklikult pidi Heinrich III ikka veel maksma oma eel-eelkäija Christoph Pillava võlgu. 1580. aastal jõustas Heinrich vürstlikus peapiiskopkonnas luteri kiriku põhiseaduse. Seega ei kasutanud Heinrich III enam Rooma katoliku piiskopi pastoraalseid funktsioone. Aastal 1584 rajas Püha Tool Rooma katoliku Põhjamisjonid, ettevõtmised hingeabi ja misjonitegevuseks de facto lõpetatud Bremeni ja Lundi peapiiskopkondade alal. Aastal 1622 allutati Põhjamisjonid Usu Levitamise Kongregatsioonile Roomas. Püha Tool andis Kölni nuntsiusele, Pietro Francesco Montorole ülesande hoolitseda Põhjamisjonite eest – teiste seas – Bremeni vürstlik peapiiskopkond ja Verdeni vürstlik piiskopkond. Aastal 1667 institutsionaliseeris Püha Tool Põhjamisjoneid edasi, rajades Apostelliku Põhjavikariaadi.

22. aprillil 1585 suri Heinrich III oma residentsis Beverstedtermühlenis pärast ratsutamisõnnetust. Pärast Heinrichi varajast surma kasutas Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsog Adolf oma mõju Bremeni kapiitlile, et tema poeg Johann Adolf (1575–1616) valitaks piiskopitoolile. Selleks maksis Adolf 20 000 riigitaalrit ja lubas töötada selle nimel, et Dithmarschen tagastataks vürstlikule peapiiskopkonnale.

Aastal 1585 kohustus Johann Adolf oma valimise kohustuslikes valimise kapitulatsioonides, et ta nõustub kapiitli privileegidega, samuti olemasolevate seadustega ja et ta töötab omal kulul selle nimel, et saada kas paavsti kinnitus või selle mittesaamisel keiserlik liege indult. Aastatel 1585–1589 valitsesid kapiitel ja seisused vürstlikku peapiiskopkonda järelevalve korras Johann Adolfi alaealisuse tõttu.

Vürstlik peapiiskopkond Kolmekümneaastase sõja ajal (1618–1648)

Kolmekümneaastase sõja alguses säilitas vürstlik peapiiskopkond erapooletuse, nagu ka enamus territooriume Alam-Saksi ringkonnas. Pärast aastat 1613 pööras Taani ja Norra kuningas Christian IV, olles personaalunioonis Holsteini hertsog Saksa-Rooma riigis, oma tähelepanu pinnase ettevalmistamisele Bremeni, Verdeni, Mindeni ja Halberstadti vürstlike piiskopkondade omandamiseks.

Ta kasutas osavalt ära Saksa protestantide hädakisa pärast Valgemäe lahingut aastal 1620, et sätestada koos Bremeni kapiitli ja administraatori, oma teise astme nõo Johann Friedrichiga Bremeni piiskopitooli koadjuutoriameti andmine oma pojale Frederikile, hilisemale Taani kroonprintsile (september 1621). Koadjuutoriamet sisaldas tavaliselt järglust piiskopitoolil. Sellise korralduseni jõudsid novembris Verdeni piiskopkonnas selle kapiitel ja administraator Philipp Sigismund. Aastal 1623 sai Christiani poeg Philipp Sigismundi järglaseks kui Frederik II, Verdeni vürstliku piiskopkonna administraator, kuid pidi aastal 1626 põgenema Johann 't Serclaes von Tilly juhitavate Katoliikliku Liiga vägede eest.

Novembris 1619 paigutas Taani kuningas ja Holsteini hertsog Christian IV Taani väed Bremeni linna Stadesse, ametlikult oma poja nimel, keda pakuti administraatori järglaseks, surudes linnakodanike rahutused maha.

Aastal 1620 nõudis Christian Noorem, Braunschweigi ja Lüneburg-Wolfenbütteli hertsog, Halberstadti vürstliku piiskopkonna luterlik administraator, et luterlik Bremeni vürstlik peapiiskopkond ühineks Protestantliku Uniooni sõjalise liiduga. Vürstliku peapiiskopkonna administraator ja seisused kohtusid Maapäeval ja kuulutasid oma territooriumil ustavust Saksa-Rooma keisrile Ferdinand II-le ja oma erapooletust konfliktis.

Kui Taani väed olid tema territooriumil ja Christian Noorem esitas nõudmisi, püüdis administraator Johann Friedrich meeleheitlikult hoida oma vürstlikku peapiiskopkonda sõjast eemal, olles täielikul üksmeelel seisuste ja Bremeni linnaga. Kui aastal 1623 Hollandi Vabariik, võideldes Madalmaade ülestõusus oma sõltumatuse eest Habsburgide Hispaania ja keiserlike vägede vastu, taotles Bremeni linna kalvinistlikelt kaasusklikelt ühinemist, linn keeldus, kuid hakkas oma kindlustusi parandama.

Aastal 1623 otsustasid Alam-Saksi ringkonna territooriumid värvata armee, et säilitada relvastatud erapooletus, kui Katoliikliku Liiga väed tegutsesid juba naabruses Alam-Reini-Vestfaali ringkonnas ja lähenesid ohtlikult piirkonnale. Sõja samaaegsed mõjud, devalveerimine ja elukallidus, põhjustasid piirkonnas juba ka inflatsiooni. Elanikkond kannatas Baden-Durlachi, Taani, Halberstadti, Liiga ja Pfalzi vägede majutamisest ja toitlustamisest, kelle marssimist läbi vürstliku peapiiskopkonna tuli taluda, et mitte sattuda relvastatud konflikti.

Aastal 1623 algatas Hollandi Vabariik, keda diplomaatiliselt toetas Inglismaa ja Iirimaa kuningas James I (Šotimaa kuningas James IV), Taani kuninga Christian IV õemees, uue Habsburgide-vastase kampaania. Seega olid Katoliikliku Liiga väed seotud ja vürstlik peapiiskopkond tundis kergendust. Kuid varsti pärast seda suundusid keiserlikud väed Albrecht von Wallensteini juhtimisel põhja püüdega hävitada niigi varjusurmas Hansa Liit, et allutada hansalinnad Bremen, Hamburg ja Lübeck ning rajada Läänemere kaubandusmonopol, mida juhiks mõned keisri sõbrad, sealhulgas hispaanlased ja poolakad. Ideeks oli võita Rootsi ja Taani toetus, mida mõlemad juba ammu pärast Hansa Liidu hävitamist olid.

Mais 1625 valiti Taani kuningas ja Holsteini hertsog Christian IV Alam-Saksi ringkonna liikmesterritooriumide poolt Alam-Saksi vägede ülemjuhatajaks. Värvati veel vägesid ning majutati ja pandi kostile Alam-Saksi territooriumidele, sealhulgas vürstlikus peapiiskopkonnas. Samal aastal ühines Christian IV Inglise-Hollandi sõjaliiduga. Aastal 1625 hoiatas Tilly vürstlikku peapiiskoppi Johann Friedrichit, et see ei nõustuks enam Taani vägede paigutamisega tema territooriumile, ja Saksa-Rooma keiser Ferdinand II nõudis kohest Bremeni ja Verdeni ning Taani liidu lõpetamist, kui Verdenit valitses juba Christiani poeg Frederik, olles ka määratud Johann Friedrichi järglaseks. Ta kuulutas taas oma ustavust keisrile ja erapooletust konfliktis. Kuid kõik asjata.

Nüüd käskis Christian IV oma vägedel hõivata kõik tähtsad liiklussõlmed vürstlikus peapiiskopkonnas ja astus 27. augustil 1626 Lutteri lahingusse, kus ta kaotas Tilly juhitud Liiga vägedele. Christian IV ja tema säilinud väed põgenesid vürstlikku peapiiskopkonda ja tõid oma peakorteri Stadesse. Administraator Johann Friedrich, personaalunioonis ka vürstliku Lübecki piiskopkonna administraator, põgenes viimasesse ja jättis valitsemise vürstlikus peapiiskopkonnas kapiitlile ja seisustele.

Aastal 1626 okupeerisid Tilly ja tema väed Verdeni vürstliku piiskopkonna, mis põhjustas luterliku vaimulikkonna põgenemise selle territooriumilt. Ta nõudis Bremeni kapiitlilt sisenemise lubamist vürstlikku peapiiskopkonda. Kapiitel kuulutas taas oma ustavust keisrile ja viivitas vastusega, väites, et peab esmalt konsulteerima seisustega Maapäeval, mis võib olla pikk protseduur.

Vahepeal käskis Christian IV Hollandi, Inglise ja Prantsuse abivägedel maabuda vürstlikus peapiiskopkonnas, samas pressides viimaselt välja suurt sõjaannetust oma sõja rahastamiseks. Kapiitli palvet vähendada annetust kommenteeris Christian IV väitega, et kui Liiga asja üle võtab, näib annetus tühisena.

Aastal 1627 tõukas Christian IV de facto oma nõo Johann Friedrichi Bremeni piiskopitoolilt. Samal aastal tõmbus Christian IV vürstlikust peapiiskopkonnast välja, et võidelda Wallensteini sissetungiga tema Holsteini hertsogkonda. Tilly tungis siis vürstlikku peapiiskopkonda ja vallutas selle lõunaosad. Bremeni linn sulges oma linnaväravad ja ehitas nende taha paremad kindlustused. Aastal 1628 piiras Tilly ümber Stade koos selle 3500-mehelise Taani ja Inglise sõduritest garnisoniga. 5. mail 1628 tagas Tilly neile vaba pääsu Inglismaale ja Taani ning kogu vürstlik peapiiskopkond oli nüüd tema kätes. Nüüd pöördus Tilly Bremeni linna poole, mis maksis talle lunaraha 10 000 riigitaalrit, et säästa linna piiramisest. Linn jäi okupeerimata.

Wallenstein vallutas vahepeal kogu Jüüti poolsaare, mis pani Christian IV sõlmima 22. mail 1629 Lübecki rahu, et saada tagasi kõigi oma läänide valdused poolsaarel, vastutasuks nõustus ta ametlikult lõpetama Taani osalemise Kolmekümneaastases sõjas ja loobus nõudmast oma pojale, vürstliku Verdeni piiskopkonna administraatorile Frederik II-le Bremeni vürstliku piiskopkonna haldamist, samuti varem pakutud vürstliku Halberstadti piiskopkonna administraatori kohast.

Administraator Johann Friedrich, kes redutas keiserlikus Lübecki vabalinnas, oli silmatorkavalt nõrgal positsioonil. Nii andis ta aastal 1628 nõusoleku, et luterlik konvent endises Rooma katoliku Püha Maarja kloostris Stades – Liiga okupatsiooni all – taastaks katoliku riituse ja mehitatakse võõramaiste munkadega, kui kapiitel samuti nõustub. Taas visati pall kapiitli kätte.

Liigapoolne ülevõtt võimaldas Saksa-Rooma keisril Ferdinand II-l rakendada vürstlikus Bremeni peapiiskopkonnas ja vürstlikus Verdeni piiskopkonnas restitutsiooniedikti, mis kuulutati välja 6. märts 1629. Ikka veel Rooma katoliku riituse säilitanud Bremeni kloostrid – Altkloster, Harsefeld, Neukloster ja Zeven – muutusid vastureformatsiooni ajal katoliikluse kohalikeks kantsideks.

Restitutsiooniedikti ohus nõustus Johann Friedrich Kanoonilise kokkusaamisega ülejäänud kloostritega, nii nendega, kes klammerdusid Rooma katoliku riituse külge, kui ka nendega, kes pöördusid vabatahtlikult luterlikku konventi. Nunnakloostrid olid traditsiooniliselt institutsioonid, mis pakkusid paremat äraelamist vallalistele tütardele, kui need ei saanud abikaasat, kes pakuks neile sama sotsiaalset staatust, või kes ei tahtnud abielluda. Seega, kui sellise staatusega vallaline naine ühines nunnakloostriga, pidi ta annetama vara (kinnisvara) või – piirdudes tema eluajaga – tema meessoost sugulased pidid kloostrile korrapäraselt maksma, esimesel juhul moodustas see osa nunnakloostri kinnisvarast.

Paljudel territooriumidel, kus enamus elanikkonnast võttis vastu luterluse, ei tahetud loobuda nunnakloostrite funktsioonist pakkuda ülalpidamist vallalistele naistele. Nii juhtuski, et vürstliku peapiiskopkonna endised Rooma katoliku Himmelpforteni, Lilienthali, Neuenwalde ja Osterholzi nunnakloostrid, koos kogu oma kinnisvaraga muudeti luterlike naiste konventideks (Saksa: das Stift, täpsemalt: Damenstift, sõna otseses mõttes naiste sihtasutus), samas kui Zeveni nunnaklooster oli selleks saamas, kus enamiku katoliiklike nunnade seas oli mitu luterlikku nunna, keda tavaliselt kutsuti konventuaalideks. Teisi väljendeid, nagu abtiss esinaise kohta ja prioress kindla hierarhilise funktsiooniga konventuaali kohta, kasutati – ja osaliselt kasutatakse veelgi sellistes luterlikes stiftides.

Kokkusaamistel 1629. aasta lõpul andsid Rooma katoliku kokkusaajad ultimaatumi luterlikele konventuaalidele, need tuli kloostritest välja visata, Himmelpforteni ja Neuenwalde valdused tuli Jesuiitidele loovutada, et rahastada neid ja nende missiooni vastureformatsiooni tingimustes vürstlikus peapiiskopkonnas. Väljavisatud konventuaalidele ei tagastatud kinnisvara, mille nad olid kinkinud kloostrile sinna sisenedes.

Ferdinand II lubas peatada kapitulaaride karistamise, kui need tagandavad ametist luterliku koadjuutori, hilisema Taani kroonprintsi Frederiki. Kapiitel keeldus, toetades ikka veel Frederiki, kelle nad olid valinud täiesti seaduslikult aastal 1621. Nii tagandas Ferdinand II ta ise restitutsiooniedikti abil, oma noorema poja, Rooma katoliiklase, Austria ertshertsogi Leopold Wilhelmi kasuks, kes oli juba vürstlike Halberstadti (1628–1648), Passau (1625–1662) ja Strasbourgi (1626–1662) piiskopkondade administraator.

Ferdinand II jättis Johann Friedrichi vaatamata Liiga vastuseisule ametisse, sest Johann Friedrich oli alati talle ustav olnud. Katoliiklik Liiga soovis piiskopitoolile Rooma katoliiklast Franz Wilhelm von Wartenbergi vürstlikust Osnabrücki piiskopkonnast (1625–1634 ja taas 1648–1661). Lõppude lõpuks andis piiskopitool neil aastail selle valdajale 60 000 riigitaalrit aastatulu vabaks kasutamiseks, mis moodustas poole vürstliku peapiiskopkonna eelarvest.

Franz Wilhelm von Wartenberg, kelle Ferdinand II nimetas keiserliku restitutsioonikomisjoni esimeheks, jõustas restitutsiooniedikti sätteid Alam-Saksi ringkonnas, vallandas aastal 1629 Johann Friedrichi, kes nõustus.

Septembris 1629 kästi kapiitlil aru anda kõigist kapitulaaride ja vürstliku peapiiskopi kinnisvaradest, millest see keeldus, väites algul, et käsu ehtsus polnud tõestatud, ja hiljem, et vaidluste tõttu Bremeni linnanõukoguga ei saanud nad vabalt reisida aru andma, rääkimata vajalike kinnisvarauuringute tegemisest. Linnakodanike ja Bremeni nõukogu antikatoliiklikud hoiakud tegid täiesti võimatuks ettevalmistused kinnisvara tagastamiseks luterlikult kapiitlilt Rooma katoliku kirikule. Isegi luterlikel kapitulaaridel ei olnud kalvinistlikus Bremenis kerge. Oktoobris 1629 esitas kapitulaari sekretär lõpuks tellitud aruande Verdenis ja sai teate, et restitutsiooniedikti järgi peetakse kapiitlit ebaseaduslikuks. Luterlikud kapitulaarid kuulati üle, kuid kapiitel jäi ametisse, selle otsused allutati restitutsioonikomisjoni nõusolekule. Paavst Urbanus VIII nimetas täiendavad Rooma katoliiklikud kapitulaarid aastal 1630, sealhulgas uue praosti.

Seisusi okupeerimata Bremeni linna piirides linnanõukogu korraldusel ei restitueeritud. Nõukogu väitis, et linn oli pikka aega olnud protestantlik, kuid restitutsioonikomisjon väitis, et linn oli de jure vürstliku peapiiskopkonna osa, seega oli protestantism ebaseaduslikult võõrutanud seisusi Rooma Katoliku kirikust. Linnanõukogu vastas, et neis tingimusis see eralduks pigem Saksa-Rooma riigist ja ühineks peaaegu sõltumatu Hollandi vabariigiga (Selle sõltumatus kinnitati lõpuks Vestfaali rahu aastal 1648). Linna ei vallutatud ega ka piiratud edukalt tänu selle uutele kindlustustele ja ligipääsule Põhjamerele Weseri jõe kaudu.

Okupeeritud vürstlikus peapiiskopkonnas viisid Liiga okupandid läbi restitutsiooni. Stades, Tilly peakorteris, anti kõik kirikud, välja arvatud Püha Nikolai kirik, üle võõramaistele katoliku kleerikutele. Kuid linnakodanikud ei osalenud katoliiklikel teenistustel. Nii saatis Tilly märtsis 1630 kogu luterliku vaimulikkonna välja, välja arvatud ühe Püha Nikolai kirikust. Tilly maksustas Stade linnakodanikud suure sõjaandamiga (s.o 22 533 riigitaalrit vaid aastal 1628) ja pakkus aastal 1630 leevendust igale linnakodanikule, kes osaleb katoliiklikel teenistustel, edutult. Juulis 1630 Tilly lahkus ja suundus Pommeri hertsogkonda, kus Rootsi kuningas Gustav II Adolf maandas oma väed, avades Kolmekümneaastases sõjas uue rinde. Prantsuse diplomaatia oli ta võitnud ühinema uue keisrivastase koalitsiooniga, varsti ühinesid Madalmaad.

Veebruaris 1631 pidas Johann Friedrich Leipzigis nõu Gustav II Adolfi ja mitme Alam-Saksi vürstiga, kõik nad olid hädas Habsburgide kasvava ebaausa mõjuga restitutsiooniedikti tõttu mitmes Põhja-Saksa luterlikus vürstlikus piiskopkonnas. Johann Friedrich spekuleeris Bremeni vürstliku peapiiskopkonna tagasisaamisega ja asus seetõttu juunis/juulis 1631 ametlikult Rootsiga liitu. Sõjaks nõustus Johann Friedrich Gustav II Adolfi ülemjuhatusega, kes lubas vürstliku peapiiskopkonna taastamist selle endisele administraatorile. Oktoobris alustas äsja Johann Friedrichi poolt värvatud armee vürstliku peapiiskopkonna tagasivallutamist ja Rootsi vägede abil naabruses oleva vürstliku Verdeni piiskopkonna vallutamist, tagandades de facto Verdeni katoliikliku vürstliku piiskopi, krahv Franz Wilhelm von Wartenbergi (valitses 1630–1631), ja põhjustades saabunud katoliku vaimulikkonna põgenemise. Vürstlik Verdeni piiskopkond muutus Rootsi sõjalise halduse alamaks, samas Johann Friedrich tõusis aastal 1631 piiskopitoolile.

Vürstliku peapiiskopkonna tagasivallutamist – millele aitasid kaasa Rootsi ja Bremeni linna väed – segasid Liiga väed Gottfried Heinrich zu Pappenheimi juhtimisel, mis tulid appi Stadele, kus nad ühinesid paigal olevate katoliiklik-keiserlike ja Liiga vägedega. 10. mail 1632 lubati neil vabalt lahkuda ja jätta lootusetult vaesunud Stade linn pärast selle piiramist Johann Friedrichi vägede poolt. Johann Friedrich oli tagasi ametis, kuid teostamas Rootsi ülemvõimu, rõhutades selle ülemjuhatust sõja lõpuni. Vürstlik peapiiskopkond kannatas jätkuvalt sõdurite majutuse ja toitlustamise all. Suhted seisuste, kes säilitasid haldust katoliikliku okupatsiooni ajal, ja naasnud administraatori vahel olid rasked. Seisused eelistasid otseläbirääkimisi okupantidega, seekord rootslastega. Johann Friedrich tahtis ilmalikustada kloostrid oma eelarve kasuks, kuid vastuolevad seisused hoidsid selle ära.

Pärast Johann Friedrichi surma aastal 1634 pidasid kapiitel ja seisused Frederiki (hilisem Taani kroonprints) vallandamist koadjuutoriametist Ferdinand II poolt restitutsiooniedikti tõttu ebaseaduslikuks. Kuid Rootsi okupante tuli kõigepealt veenda Frederiki järglasega nõustuma. Nii valitsesid kapiitel ja seisused vürstlikku peapiiskopkonda kuni läbirääkimiste lõppemiseni Rootsiga. Aastal 1635 sai temast luterlik administraator Frederik II Bremeni ja Verdeni piiskopitoolidel. Kuid ta pidi vanduma truudust alaealisele Rootsi kuningannale Kristiinale.

Samal aastal pakkus paavst Urbanus VIII aastal 1629 oma isa Ferdinand II poolt paika pandud katoliku koadjuutorile Leopold Wilhelm von Österreichile Bremeni peapiiskopkonda, kuid tänu püsivale okupatsioonile rootslaste poolt ei saanud ta kunagi de facto pastoraalset mõju, rääkimata vürstliku peapiiskopkonna administraatorivõimust.

Aastatel 1635/1636 leppisid seisused ja Frederik II Rootsiga kokku vürstliku peapiiskopkonna erapooletuse osas. Kuid see ei kestnud kaua, kuna Taani-Rootsi sõjas (1643–1645) hõivasid rootslased de facto võimu mõlemas vürstlikus piiskopkonnas. Christian IV pidi 13. augustil 1645 sõlmima Brömsebro rahu, mitmed Taani territooriumid, sealhulgas kaks vürstlikku piiskopkonda, loovutati Rootsile. Nii astus Frederik II tagasi mõlema vürstliku piiskopkonna administraatori kohalt. Temast sai aastal 1648 oma isa järglane Taani taani troonil, Frederik III.

Kui Bremen oli jälle sede vacante, nimetas uus paavst Innocentius X aastal 1645 krahv Franz Wilhelm von Wartenbergi, väljasaadetud lühiajalise vürstliku Verdeni piiskopi (1630–1631) ja vürstliku Osnabrücki piiskopi kohusetäitja (1625–1661) apostellikuks vikaariks, s.o piiskopitooli ajutiseks valdajaks. Wartenberg ei saanud kunagi pastoraalset mõju, rääkimata vürstliku piiskopi võimust tänu jätkuvale Rootsi okupatsioonile vürstlikus peapiiskopkonnas kuni Kolmekümneaastase sõja lõpuni.

Läheneva vürstliku Bremeni peapiiskopkonna läänistamisega poliitilisele Rootsi suurriigile, mis oli Vestfaali rahu läbirääkimiste küsimus, otsis Bremeni linn keiserlikku kinnitust oma staatusele kui otse keisrile alluv aastast 1186 (Gelnhausen Privilege), mille Saksa-Rooma keiser Ferdinand III andis linnale aastal 1646 (Linzer Diplom).

Vürstliku peapiiskopkonna käekäik pärast 1648. aastat

Edasise ajaloo kohta vaata ühiselt valitsetud Bremeni hertsogkonda ja Verdeni vürstkonda (1648–1823). Siis vaata Stade piirkonda (1823–1978), mis kujunes Stade ülemfoogtkonna asutamisega aastal 1823, koosnedes endiste Bremeni ja Verdeni hertsogkondade ning Land Hadelni territooriumidest.

Rooma Katoliku kiriku reorganiseerimine peapiiskopkonna ja Bremeni vürstliku peapiiskopkonna endisel territooriumil

Aastal 1824 jaotati Bremeni endise piiskopkonna territoorium veel eksisteerivate naabruses asuvate Osnabrücki, Münsteri ja Hildesheimi piiskopkondade vahel, viimane katab tänapäeval vürstliku peapiiskopkonna endise territooriumi. Valdavalt kalvinistliku vaba hansalinna Bremeni ja selle territooriumi üle pidas järelevalvet Rooma katoliku Apostellik Põhjavikariaat. Vaba hansalinn Bremen sai Osnabrücki piiskopkonna osaks alles aastal 1929, kui Apostellik vikariaat samal aastal lammutati.

Piiskopid

Vt: Bremeni administraatorite, peapiiskoppide, piiskoppide ja vürstlike peapiiskoppide loend

Tähtsad isikud peapiiskopkonnast ja Bremeni vürstlikust peapiiskopkonnast

Loend huvitavatest inimestest, kelle sünd, surm, elu või tegevus leidsid aset peapiiskopkonnas või Bremeni vürstlikus peapiiskopkonnas. Siia pole lisatud isikuid, keda on mainitud eelpoolnimetatud piiskopiameti kandjate loendis.

Adam Bremenist (enne 1050 – u 1081), Rooma katoliku kanoonik ja historiograaf
Albert von Buxthoeven (u 1165–1229), Rooma katoliku Riia ja Maarjamaa piiskop, asukohaga Riias, mis asutati aastal 1201
Albert Stadest (u 1187 – pärast 1265), Stade Püha Maarja kloostri abt ja kroonik
Bonaventura Borchgreving (suri 1596), ülemkapellmeister Kopenhaageni õukonnas
Johann Bornemacher (suri 1526), Rooma katoliku, siis luterlik teoloog, märter
Gertrud von dem Brake (suri 15. sajandi teisel poolel), Rooma katoliku Neuklosteri prioress
Emma von Lesum (ka Imma von Stiepel; (u 975–980 – 1038), Rooma Katoliku kiriku heategija, Rooma katoliku pühak
Augustin van Getelen (15. sajandi lõpp – 1556), Rooma katoliku dominikaan, vastuoluline teoloog Kopenhaagenis
Gerhard Halepaghe (u 1430–1485), Rooma katoliku preester, kiriku ja kloostri reformija
Christoph von Issendorff (1529–1586), luterlik pärilik peekrikandja vürstlikus peapiiskopkonnas, Vörde Burgmann
Heinrich von Zütphen (1488–1524), Rooma katoliku augustiini munk, hiljem protestantlik reformaator Bremeni linnas

Vaata ka