Mecklenburgid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mecklenburgid on lääneslaavi päritolu Põhja-Saksamaa dünastia, mis valitses aastani 1918. Kui nende ajalugu alustada Nikloti ametissepühitsemisest aastal 1129, valitsesid nad peaaegu 8 sajandit. Pole ürikuid, mis ütleks, kas ja kuidas Niklot põlvnes varasematest obodriididi valitsejatest. Sellele vaatamata olid nad üks pikemalt valitsenud perekondi Euroopas. Viimati valitsesid nad Hollandis, kui kuninganna Wilhelmina aastal 1948 troonist loobus kuni kuninganna Juliana troonist loobumiseni aastal 1980.

Juured[muuda | muuda lähteteksti]

Niklot oli vendide hõimu obodriidide isand. Kui Saksa-Rooma riik laienes itta, eriti 13. sajandil Läänemere rannikule, liitus obodriidide isandate kildkond sakslastega ja tugevdas seeläbi oma positsiooni. Võimsaimad neist olid need, kellest said esimesed Mecklenburgi isandad (nimi tuleneb peamisest kindlustusest, Mikla Burg, suur linnus). Dünastia peaharu ülendati aastal 1347 hertsogiteks. Järk-järgult muutusid nad üha sakslaste sarnasemaks, säilitades oma valitseva positsiooni.

Vapid[muuda | muuda lähteteksti]

Nõuded Rootsi troonile[muuda | muuda lähteteksti]

Mecklenburgi hertsogid jätkasid 14. sajandist nõudeid Rootsi pärandile. Mecklenburgi hertsog oli järglane ja pärija kahele naisele, keda legendid sidusid Skandinaavia kuningakodadega.

Sverkeri suguvõsa oli ammu hääbunud, trooni sai lõpuks Erik XI. Meessoost Eriku dünastia hääbus samuti ja tema teiste tütarde küsimust välditi Birger jarli poolt, kes oli tema tütre Ingeborg Eriksdotteri (ainus, kes aastal 1250 veel elus oli) abikaasa. Birger pidas tõsiselt hoolt, et kindlustada kuningavõim oma poegadele.

Mecklenburgi hertsogite nõue Rootsi troonile sai tegelikkuseks lühikese valitsemise ajal: Heinrich II poeg Albrecht II (1318–79) abiellus naissugulase, Skandinaavia pärijanna Eufemia Eriksdotteriga (1317 - 1370). Paari teine poeg, hertsog Albrecht III kukutas oma onu Rootsi troonilt ja sai kuningaks.

Margrete I valis oma pärijaks Eriku Pommerist. Erik põlvnes Albrecht III vanemast vennast. Kalmari uniooni monarhid pärinesid seega Mecklenburgidest.

Isapoolsed Mecklenburgid, kes põlvnesid Eufemia nooremast pojast Magnus I-st, jätkasid oma trooninõudlust ja sekkusid aeg-ajalt Skandinaavia sündmustesse.

Nõuded Norrale[muuda | muuda lähteteksti]

Norra kuningriik oli ainus keskaegne Skandinaavia riik, kus kuningavõim oli päritav, mitte valitav. Juba siis, kui Olav IV Håkonsson oli alaealine ja tema ema Margrete oli regent, edendasid Mecklenburgi hertsogid oma nõudeid.

Mecklenburgi hertsogite nõue Norra troonile põhines nende põlvnemisest Eufemia Eriksdotterist, kes oli Håkon V Magnussoni lapselaps.

Kui Olav IV aastal 1387 suri, oli Norra ilma monarhita, regent Margrete valitsemise all. Ta valis varsti pärija, Eriku Pommerist, kelle ema Maria oli olnud Eufemia vanim lapselaps.

Kui Eriku sugulane, kuningas Christoffer suri (enne kukutatud Erik Pommerist surma), valiti pärast mõnigast vaheaega teine suurnik, Oldenburgi Christian VIII, kes põlvnes naisliini pidi Eufemiast ja Mecklenburgi perekonnast (Eufemia tütre pojapojapoeg), aastal 1450 Norra kuningaks, edestades sel korral oma nõbu ja meesliinis rivaali, Mecklenburgi hertsogit Heinrichit.

Mecklenburgi hertsogid jätkasid enda pidamist õigusjärgseteks pärijateks Norra troonile, kuid nad ei suutnud kuningriiki Oldenburgidelt võita.

Uuemad riigid Mecklenburgis[muuda | muuda lähteteksti]

1711. aasta paiku sõlmiti Mecklenburgi hertsogite ja Brandenburgi kuurvürsti vahel leping, millega tunnistati kuurvürst järgmiseks Mecklenburgi pärijaks pärast Mecklenburgi dünastia meesliini hääbumist. Seeläbi pidasid kuurvürstid, hiljem Preisimaa kuningad end Mecklenburgide hulka kuuluvaks ja hakkasid kasutama lisaks omadele selle tiitleid, s.o. Mecklenburgi hertsog.

Selle lepingu seaduslikkus oli, ja on ikka veel arutluse all, kuna mitte kõik perekonna liikmed ei osalenud selles ja vähemalt üks neist oli siis alaealine.

17. ja 18. sajandil jagati hertsogkonda mitu korda perekonna liikmete vahel. Mecklenburg-Schwerin, Mecklenburg-Güstrow ja Mecklenburg-Strelitz olid tüüpilised jagunemise vürstkonnad. 18. sajandi lõpuks läks enamus osi tagasi vanemale harule (Schwerin), pärast mida jagati pärusvaldus kaheks riigiks kuni monarhia lõpuni Saksamaal:

Need ülendati Viini kongressil suurhertsogkondadeks. Aastal 1918, vähem kui aasta enne monarhia likvideerimist hääbus Strelitzi pealiin ja Mecklenburg-Schwerini suurhertsogist sai regent, kuid pärimise ebaselgus (Venemaal elas Strelitzi noorem haru) ei lahenenud enne mõlema väikemonarhia vabariikideks kujunemist.

Slaavi pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Mecklenburgid olid algselt slaavi obodriidide hõimupealike dünastia, nagu Niklot ja Pribislaw, kes järk-järgult saksastusid. 20. sajandi alguses mäletas selle slaavi juuri näiteks Montenegro kuningas Nikola I, kes valis oma pärijale Danilole naiseks Jutta von Mecklenburg-Strelitzi, väites Mecklenburgide slaavi päritolu piisavaks.

Riigid, kus valitsesid Mecklenburgid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]