Eesti Ametiühingute Keskliit

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Ametiühingute keskliit)
Eesti Ametiühingute Keskliit
Lühend EAKL
Asutatud 1990
Eesmärk töövõtjate õiguste kaitse
Peakorter Laulupeo 24, Tallinn
Esimees Kaia Vask

Eesti Ametiühingute Keskliit (lühend EAKL) on Eesti ametiühingute keskne organisatsioon.

EAKL on Rahvusvahelise Ametiühingute Konföderatsiooni (ITUC) ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) liige.

Eesti Ametiühingute Keskliitu kuulub 17 haruametiühingut, mis ühendavad riigi- ja omavalitsusasutuste töötajaid, haritlasi, tervishoiutöötajaid, transporditöötajaid (sh maantee-, raudtee-, mere- ja õhutransport), tööstustöötajaid (energeetika, kerge- ja toiduainetööstus, puidutöötlemine, metallitööstus) ning teenindussektoris hõivatuid (posti-, side-, kaubandus-, teenindus-, hotelli- ja puhastussektori töötajaid jt).

Alates 3. augustist 2022 on Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Jaan-Hendrik Toomel.[1]

EAKL-i esimehed[muuda | muuda lähteteksti]

EAKL-i liikmesorganisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa ametiühinguliikumine sai alguse juba enne 1905. aasta revolutsioonisündmusi Eestis, kui asutasid esimesed ametiühingud Eesti alal rätsepad ja trükitöölised (trükitöölised koondusid Balti Trükitööliste Ühingu piirkondlikesse osakondadesse).

Seadusliku aluse ametiühingute asutamiseks andis Venemaa keiser Nikolai II 1905. aasta 17. oktoobri manifest, millega lubati peale südametunnistuse, sõna- ja koosolekuvabaduse ka ühinguvabadust. Pärast manifesti avaldamist asutati Tartu Rätsepatööliste Ametiühing. 1905. aastal asutati Eestis 7 ametiühinguorganisatsiooni Tallinnas ja 4 Tartus, millest tugevamaks ja suurearvulisemaks kujunes Tallinna Metallitööliste Ametiühing, kuhu 1906. aastal kuulus 1245 liiget. Ilmusid ametiühingute häälekandja "Ametiühingute Teataja" ning ajakiri "Töö". 1905. aasta rahutustega seoses aasta lõpus kehtestatud sõjaseisukord katkestas ametiühingulise organiseerumise ligemale pooleks aastaks.

1906. aasta 4. märtsil anti välja ajutine seadus seltside ja ühingute kohta, millega legaliseeriti kutseühingute asutamine ning mille alusel lubati asutada ainult tööstus- ja kaubandusettevõtete tööliste ning teenistujate ühinguid, aga mitte maatööliste, raudtee ega sidetöötajate ühinguid. Keelatud oli ka kutseliite ja nende liitude keskorganeid moodustada. Ajutise seaduse alusel registreeriti Tallinna Mees- ja Naisrätsepate Ametiühing ning Tallinna Metallitööliste Ametiühing. Ametiuhingute juurde loodi oma tööburoo, kes tegeles aktiivselt tööotsimisega töötuile ametiühinguliikmeile, samuti toetasid ametiühingud töötuid liikmeid ka väikese abirahaga.

1907. aastal aga andis Venemaa keisririigi siseminister välja ringkirja, kus juhiti tähelepanu paljude ühingute sattumisele sotsiaaldemokraatide mõju alla ja lubati neid registreerida ainult siis, kui loodaval ühingul puuduvad sidemed sotsiaaldemokraatliku parteiga. Nõudest kõrvale kalduvad organisatsioonid suleti: 1910. aasta märtsis suleti Venemaa keisririigi poolt Tallinna 10-st ametiühingust 8, 1913. aastal viimasena ka Tallinna Äriteenijate Ametiühingu.

Esimese maailmasõja ajal alustas Tallinnas uuesti tegevus A. Urbi eestvedamisel Tallinna Metallitööliste Ametiühing, mille tegevus aga keelati juba 1917. aasta 11. veebruaril.

Ametiühingud revolutsiooniajajärgul[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni, moodustati Tallinnas (29. aprillil vkj)/13. mail Ametiühingute Keskbüroo, mis aga suure tööstustööliste osakaalu tõttu ning raskete olmetingimuste tõttu langes VSDT(b)P mõju alla. 1917. aasta sügisel reorganiseeriti AKB – Eestimaa Ametiühingute Kesknõukoguks.

Samal ajal töövõtjate organiseerumisega, organiseerusid ka tööandjad, 1917. aastal moodustati suurtööandjate kutseliit Tallinnas Eestimaa Vabrikantide Ühisus ja Tartus Tartu Eesti Käsitöö Meistrite ja Ettevõtjate Keskkomitee (hilisem Tartu Töösturite Keskühing).

Ametiühingute arengu katkestas 1918. aasta veebruaris alanud Saksa okupatsioon. 1918. aasta novembris kuulutati Eesti Vabariigis taaskehtivaks ka Vene Ajutise Valitsus 1. augustil 1917 määruse tööbörside asutamise kohta. Määrus nägi ette tööbörside avamise keskvalitsuse (tööministeeriumi) kontrolli all ja finantseerimisel koigi omavalitsuste juures, mille territooriumil elas vähemalt 50 000 inimest. Tööbörsi ülesanne oli registreerida nii tööotsijaid kui ka vabu töökohti, pidada arvestust tööjõu ning töökohtade liikumise üle ja koguda infot tööturu seisukorra kohta. Registreerumine tööbörsil oli vabatahtlik ja tasuta. Ametiühingute liikumine taastus uuesti pärast 1919. aastal Eesti Ajutise Valitsuse poolt 21. märtsil 1919 "Seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korra" vastuvõtmist. 1918. aasta detsembris avati Töö- ja Hoolekandeministeeriumi juhtimise ja järelevalve all omavalitsuste juures tööbörse avama. Esimesena alustas tegevust 19. detsembril 1918 Tallinna linnavalitsuse tööbörs, Tartu tööbörs alustas tegevust 1919. aasta veebruaris, Kuressaare tööbörs aprillis. Aasta lõpuks vahendasid tööd ka Narva, Valga ja Pamu linnavalitsuse tööbörs.

Ametiühingud Eesti Vabadussõja ajastul[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aastal alanud Eesti Vabadussõja lõpus sõjaseisukorra tingimustes 1919. aasta sügisel toimunud Eestimaa ametiühingute I kongressi saal oli ehitud punaste lippude ja plakatitega ja nendel pealkirjad: "Elagu üleilmne sotsiaalne revolutsioon", "Kõigi maade töölised ühinege" jne. Peamiselt võtsid osa enamlaste esindajad, kongressi juhatajaks oli Asutava Kogu liige Erich Joonas. Kongressil kritiseeriti sotsiaaldemokraatide, kodanlaste ja valitsuse tegevust.

Kongressi juhatus aktsepteeris kongressil ainult bolševikke toetavate ametiühinguseltside saadikuid, Eesti sotsiaaldemokraate toetavate ametiühingute ja riigiametnike ametiühingute saadikuid juhatus ei aktsepteerinud kvoorumis.

Kongress võttis vastu otsuse, millega liituti III Kommunistliku Internatsionaali platvormiga ja nõuti Nõukogude Venemaa vastase interventsioonisõja viivitamatut lõpetamist ja rahu sõlmimist Nõukogude Venemaaga.

Teisel kongressi päeval, 31. augustil keelati riigi iseseisvuse vastaste avaldustega esinenud kongressi läbiviimine valitsuse poolt. Pärast Eestimaa ametiühingute I kongressi laialiajamist 31. augustil 1919 toimetati 102 arreteeritut (74 kongressi delegaati ja 28 töölisaktivisti) Tallinnast Pihkva rindele, kus nendest 76 saadeti üle rindejoone ja nad jõudsid Peterburi,[2] Irboskasse jäetud 26 arreteeritut lasti maha.

Ametiühingud Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

1922. aastal toimus II ülemaaline ametiühingute kongress, kus valiti Eesti Töölisühingute Üldliidu Kesknõukogu.

Kuni 1924. aastani olid paljud ametiühingud kommunistliku liikumise mõju all ja tegutsesid illegaalse kommunistliku partei variorganisatsioonina. 1924. aasta märtsis peatati Eesti Vabariigi siseministri määrusega kommunistliku "Töörahva ühise väerindega" ühinenud ametiühinguorganisatsioonide tegevus ja pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset paljud ametiühingud suleti.

17.–18. aprillil 1927 toimus Tallinnas Eestimaa Töölisühingute Keskliidu asutamiskonverents ning taasloodi ametiühingute keskorgan nime all Eestimaa Töölisühingute Keskliit ja 1928. aasta jaanuaris toimus Eestimaa Töölisühingute Keskliidu I kongress, kus otsustati ühineda Rahvusvahelise Ametiühingute Liiduga (18. jaanuaril võeti Berliinis ETK RALi liikmeks).

1927. aasta oktoobris asutasid kommunistliku suunitlusega vasakpoolsed ametiühingud Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu, mis reorganiseeriti 1929. aastal Ametiühingute Kesknõukoguks, kuid mis 26. aprillil 1930 suleti ning mille asemel 22. juulil 1931 registreeriti uus vasakpoolsete ametiühingukeskus – Tallinna ja Harjumaa Ametiühingute Kesknõukogu.

1936. aastal tõkestas aga valitsus ametiühinguliikumise arengu Eestis ning loodi valitsusesõbralik Eesti Rahvuslik Tööliit. 19. aprillil 1938 kehtestati "Töövõtjate ja nende liitude seadus", mille alusel ametiühingu asemel hakati kõigi vabriku- ja kodutöölisi ning kaubandus- ja toitlusettevõtete töötajaid ühendatavate organisatsioonide kohta kasutama terminit "kutseühing". Kutseühinguteks ei loetud ühinguid, mille liikmed olid ainult riigi- või omavalitsusasutuste ametnikud või teenistujad. Seadus lubas ühel kutsealal moodustada ainult ühe kohaliku või üleriigilise ühingu, paralleelorganisatsioonid ei olnud lubatud. Keelati poliitilisi eesmärke taotlev, riigi kaitsevõimet ja välispoliitilisi suhteid halvav tegevus.

Ametiühingud Eesti NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta 22. juunil moodustati Eestimaa Töölisühingute Keskliidu ajutine juhatus, Ametiühingute Kesknõukogu esimeheks määrati Aleksander Aben. 28. juunil 1940. aastal võttis Eestimaa Töölisühingute Keskliit vastu otsuse organiseerida ametiühingud tootmisprintsiibi alusel ja 1940. aasta 13. detsembrist nimetati ENSV Ametiühingute Keskliit ümber ENSV Ametiühingute Kesknõukoguks, lühendatult EAÜKN.

Aastatel 19411944 ametiühingutegevus Eestis peatus. NSVL-i okupatsiooni ajal allutati kohalikud ametiühingud Üleliidulisele Ametiühingute Nõukogule. Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu Presiidiumi esimehena tegutses Voldemar Sassi, aseesimehena Arnold Jaanus ja Vabariikliku komitee esimehena Teja Tiitus. Komiteede (16) esimeestena Karl Tuisk, Erik Paulson, Herbert Tamm, Jaan Ruttas, Harri Titma.

Evakuatsiooniperioodil NSV Liidus täitis AK Presiidiumi esimehe kohustusi töö rahvakomissar Paul Vihalem koos presiidiumi liikme Bernhard Tinnuriga. B. Tinnuri oli ka alates 1. jaanuarist 1944 Eesti NSV AK esimehe kohustes. 21. novembril 1944.a. võttis ÜAÜKNi (Üleliiduline Ametiühingute Kesknõukogu) sekretariaat vastu otsuse ametiühinguorganisatsioonide taastamisest Leedu, Läti ja Eesti NSVs. Selle otsuse põhjal võttis ENSV Ametiühingute Kesknõukogu presiidium vastu otsuse 7. detsembrist 1944.a., kus muu hulgas oli mainitud, et Eesti NSV haruametiühingute Keskkomiteed nimetada Vabariiklikeks komiteedeks. Tallinnas oli 1944. aasta lõpul moodustatud 16 riigiasutuste ametiühinguorganisatsiooni: Eesti NSV Riiklikus Plaanikomisjonis, Eesti NSV Töö Rahvakomissariaadis, Eesti NSV Rahanduse Rahvakomissariaadis, Eesti NSV Sotsiaalkindlustuse Rahvakomissariaadis, Eesti NSV Ülemkohtus ja Eesti NSV Kohtu Rahvakomissariaadis, Eesti NSV Prokuratuuris, Eesti NSV Riigi Keskarhiivis, Eesti NSV Tööstuspangas, Eesti NSV Põllumajanduspangas, Eesti NSV Kommunaalpangas, Eesti NSV Riiklik Töö-Hoiukassade Valitsuses ja Riikliku Krediidi Valitsuses, Eesti NSV Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsuses, Tallinna Postkontoris, Kesktelegraafis ja Kaugejaamas, Tallinna Telefonivõrgus, Sidevalitsuse Ajalehtede-Ajakirjade Ekspeditsioonis[3]

1948. aasta oktoobris Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu reorganiseeriti ÜAÜKNi XIX pleenumi otsuse alusel Üleliidulisele Ametiühingute Kesknõukogule alluvaks Eesti NSV Ametiühingute Nõukoguks. Ametiühinguorganisatsioonide vabariiklikud komiteed hakkasid alluma otse vastavatele üleliidulistele keskkomiteedele ning ENSV Ametiühingute Nõukogu jäi tegutsema ametiühingutevahelisi üritusi organiseeriva ja koordineeriva organina, kuid 1957. aasta 20. septembri ÜAÜKNi Presiidiumi otsuse alusel muutus ENSV Ametiühingute Nõukogu uuesti vabariigi ametiühinguorganisatsioonide juhtivaks organiks.

24. oktoobril 1969. aastal võttis ÜAÜKN presiidium vastu otsuse moodustada linnade ja rajoonide ametiühingute nõukogud, kes teostaksid antud linnas või rajoonis tegutsevate ametiühinguorganisatsioonide juhtimist.

ÜAÜKNi XI pleenumil 19. mail 1971. aastal moodustati ENSV Ametiühingute Nõukogu juurde alalised komisjonid:

  1. tootmistöö- ja ökonoomikakomisjon,
  2. sotsiaalkindlustuse komisjon,
  3. kultuuri- ja kehakultuuritöö komisjon,
  4. noorsookomisjon,
  5. elamu-heaolukomisjon.

1977. aastal otsustati moodustada ENSV Ametiühingu Nõukogu liikmetest ja liikmekandidaatidest järgmised alalised komisjonid:

  1. tootmistöö- ja ökonoomika,
  2. sotsiaalkindlustuse,
  3. noorsookomisjon,
  4. kultuuritöö,
  5. elamu-heaolukomisjon,
  6. viisaastaku tähtsamate objektide ehitamise käigu kontrolli komisjon,
  7. eelarvekomisjon,
  8. kehakultuuri- ja spordikomisjon.

18. mai 1978 moodustati ENSV Ametiühingute Nõukogu presiidiumi otsusega rahvatarbekaupade komisjon.[4]

1976. aastaks ehitati Tallinnas, Lenini puiestee 4 ametiühingute maja. Hoone arhitektid Vivian Lukk ja Henno Sepmann.[5] Tänaseks on hoone lammutatud.[6]

Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu esimehed

Ametiühingute taasloomine Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aastal toimunud Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu laiendatud pleenumil otsustati eralduda Üleliidulisest Ametiühingute Kesknõukogust ja korraldada iseseisva organisatsiooni rajamiseks kongress. 20.12.1989 Eestimaa ametiühingute kongressi otsustati, et ENSV ametiühingud on iseseisvad ja sõltumatud omaalgatuslikud ühiskondlikud organisatsioonid, kes juhinduvad ENSV ametiühingute seadusest, oma põhikirjadest ja programmidest. Asutati ajaleht Rahvaleht. 1989. aasta detsembris aset leidnud Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu XX kongressil võeti vastu tegevuskava, kuulutati end vabaks sõltumatuks ametiühinguorganisatsiooniks. 1990. aasta aprillis moodustasid iseseisvad ametiühinguorganisatsioonid ja liidud kongressil Eesti Ametiühingute Keskliidu ja võtsid vastu keskliidu põhikirja. Esimeseks Ametiühingute Keskliidu esimeheks nimetati Siim Kallas.

Ametiühingute Keskliidule kuulus Tallinnas hulgaliselt kinnisvara, millest tuntumad on Park Hotelli hoone ning Kalevi spordiseltsiga kahasse Kaarli puiestee 2a tenniseplatside maa, Kalevi keskstaadion, 1982. aastal valminud ametiühingute maja Rävala puiestee 4 // Ants Laikmaa 15,[7] büroohooned Laulupeo tänavas ja Pärnu maantee 41a, endine Kalevi Auto-Motoklubi hoone Kloostrimetsa tee 56a,[8] Laulasmaa ja Pühajärve puhkekodu ja Viljandis tegutsev hotell, Seedri hotell Pärnus, Mändjala kämping Saaremaal, Vanalinna hotell Narvas ning Kauksi kämpingud Peipsi järve ääres.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]