Leonhard Illisson

Leonhard–Friedrich Illisson (11. märts 1911 Lõve vald, Viljandimaa – 31. jaanuar 1993 Tallinn) oli Eesti NSV partei-, riigi- ja ametiühingutegelane.

Leonhard-Friedrich Illisson lõpetas 1930. aastal Tõrva Gümnaasiumi ja õppis aastatel 1930–1933 Tartu Ülikooli filosoofia- ja aastal 1938 õigusteaduskonnas. Ülikooli lõpetamise järel osales illegaalselt poliitikaga tegelnud karskusühingute tegevuses, oli aastatel 1938–1940 Eesti Karskusliidu instruktor.

L. Illisson astus Eestimaa Kommunistlikku Parteisse 1940. aastal, oli Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadina 1940. aasta juulivolikogu liige, Ülemaalise Maatöörahva Ühingu Tartumaa organisaator ja hiljem EK(b)P Tartu maakonnakomitee organiseerimis-instrueerimisosakonna juhataja.

1941. aastal liitus Teise maailmasõja alguses Nõukogude-Saksa sõja alguse järel idarindel Hävituspataljonidega. Aastatel 1941–1945 teenis major Leonhard Illisson Nõukogude Punaarmees, sealhulgas 1942–1943 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Eesti Laskurdiviisi poliitosakonna ülemana.

Aastatel 1945–1959 oli ta Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu presiidiumi esimees ja hiljem NSVL standardite ja mõõtude komitee Eesti NSV voliniku valitsuse juht.

Ta oli Eesti NSV Ülemnõukogu I, III ja NSV Liidu Ülemnõukogu II, III, IV ja V koosseisu liige.

Ta on maetud Pärnamäe kalmistule.

Välislingid

• Illisson, Leonhard-Friedrich, esbl.ee