Mihhail Suigusaar

Mihhail Suigusaar (sünninimi Mihkel Suigusaar; 3. veebruar 1842 Võisiku vald – 2. märts 1916 Pärnu) oli eesti õigeusu vaimulik.

Sündis luteriusulises perekonnas. Kui perekond astus 1846. aastal õigeusku, sai tema kiriklikuks nimeks Mihhail.

Aastatel 1855–1864 õppis Riia vaimulikus koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris, seejärel jätkas aastatel 1864–1868 õpinguid Moskva Vaimulikus Akadeemias. Lõpetas vaimuliku akadeemia usuteaduse kandidaadi kraadiga.

15. augustil 1868 asus ta tööle Riia Vaimulikku Seminari, kus töötas eesti keele õpetajana 1879. aastani. Ühtlasi töötas ta 1869. aastast ka eestikeelsete trükiste tsensorina ja aastatel 1878–1879 Riia junkrukooli õpetajana.

1879. aastal viidi üle Pärnu Püha Suurmärter Jekateriina koguduse preestriks. Sellel ametikohal töötas isa Mihhail surmani. Ühtlasi töötas ta 1894. aastani usuõpetuse õpetajana Pärnu koolides. 1881 anti talle ülempreestri aunimetus.

Ta koostas ja toimetas õigeusuliste eestlaste kalendri 1913. aastaks. Samuti tõlkis ta eesti keelde vähemalt kolm vaimulikku teksti: Augustin Eggeri "Noortemeeste Iseloomuharidusest" (1909), Serafim Lade "Lutheri õpetus Kristuse tõevalguses" (1911) ja arhimandriit Illarioni kõne "Edu ja ümbermuutmine" (1915).

Aastatel 1900–1916 oli Mihhail Suigusaar ka Pärnu I praostkonna praost.

Isa Mihhail osales ka ühiskondlikus tegevuses, olles Eesti Aleksandrikooli Pärnu komitee esimees, Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ja Pärnu linnavolikogu liige.

Kirjandus

• Ülempreester Mihkel Suigusaar / koost. Rein Tomson. Pärnu : R. Tomson, 2000.

Välislingid

• Mihhail Suigusaare elulugu andmebaasis ISIK
• A. Laar, "Ülempreester M. M. Suigusaar" – Eesti Kirjandus 1916, nr 7, lk 235–244.