Artur Adson

Allikas: Vikipeedia

Artur Adson (õieti Karl Arthur) (3. veebruar 1889 Sänna – 5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.

Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.

1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

Sisukord 1 Teosed 1.1 Luulekogud 1.2 Mälestusteraamatud 1.3 Näidendid 1.4 Teatriraamatud 1.5 Lasteraamat 2 Teenetemärk 3 Kirjandus

[redigeeri] Teosed

[redigeeri] Luulekogud

• "Henge palango" (Tallinn 1917)
• "Vana laterna" (Tallinn 1919)
• "Roosikrants" (Tallinn 1920)
• "Kaduvik" (Tartu 1927)
• "Katai, kibuvits nink kivi" (Tartu 1928)
• "Pärlijõgi" (Tartu 1931)
• "Lehekülg ajaraamatust" (Tartu 1937)
• "Värsivakk" (valikkogu, koostanud ja eessõna: Ivar Grünthal, Stockholm 1959)
• "Rahumäe kannel" (Lund 1973)

• "Luuletused" (sari Väike luuleraamat, koostanud Oskar Kruus, Eesti Raamat, Tallinn 1990)

[redigeeri] Mälestusteraamatud

• "Käsikivi" (memuaarse kallakuga proosalaastud, Tallinn 1922)
• "Neli veskit" (Vadstena 1946)
• "Väikelinna moosekant" (Vadstena 1946)
• "Ise idas – silmad läänes" (Vadstena 1948)
• "Siuru-raamat" (Vadstena 1949; 2. trükk: Tänapäev, Tallinn 2007, järelsõna: Janika Kronberg)
• "Reisiraamat" (Vadstena 1950)
• "Lahkumine" (Toronto 1951; 2. trükk ajakirja Kultuur ja Elu lisapoognatena 1990, 3. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1994, järelsõna: August Eelmäe)
• "Kadunud maailm" (Toronto 1954)

[redigeeri] Näidendid

• "Toomapäev" (Tartu 1928)
• "Neli kuningat" (Tallinn 1931)
• "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930)
• "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932)
• "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933)
• "Elav kapital" (Tallinn 1934)
• "Karu läheb mee lõksu" (Tallinn 1936)
• "Üks tuvi lendab merele" (Tallinn 1937)

[redigeeri] Teatriraamatud

• "Das estnische Theater (Tartu 1933)
• "Vilet ja loorbereid" (valik arvustusi, Tartu–Tallinn 1938)
• "Teatri raamat: ajalugu ja isiklikke kogemusi" (Stockholm 1958)

[redigeeri] Lasteraamat

• "Nakits" (lugu väikesest lõbusast ja targast koerast, Tallinn 1944; 2. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1993, järelsõna: Astrid Reinla)

[redigeeri] Teenetemärk

• Valgetähe teenetemärgi IV klass (3. veebruar 1939)

[redigeeri] Kirjandus

• Mart Mäger, “Ristiinimese teekond. Artur Adson. Vaateid” – Looming 1989, nr. 2, lk. 257–265
• Hella Keem, "Artur Adsoni elust ja loomingust" – Keel ja Kirjandus 1989, nr. 2, lk. 70–81
• Janika Kronberg, "Artur Adson kodupaigalaulikuna" – Keel ja Kirjandus 1989, nr. 2, lk. 82–86
• Inda Rajasalu, “Filmitsensuur ja Artur Adson” (A. Adsoni tegevusest Eesti Vabariigi filmiinspektorina 1935–1940) – Kleio 1997, nr. 1 (aprill), lk. 15–18
• August Eelmäe, "Artur Adsoni kodu ja igatsus" – A. Eelmäe artiklikogumikus "Kõned & kirjatööd", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus 2006, lk. 44–55