Artur Adson

Allikas: Vikipeedia

Karl Arthur Adson (3. veebruar (vkj 22. jaanuar) 1889 Tartu5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal.

Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal ja Tallinnas maamõõtjana, Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetusis, teatridramaturgina, vabakirjanikuna, aastail 1935–1940 siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.

Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli aktiivselt tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus.

Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.

1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

5. oktoobril 1935 määrati Artur Adson filmiinspektoriks[1].

1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.

Underi ja Adsoni hauakivi.

Artur Adson on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luulekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestusteraamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näidendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Toomapäev" (Tartu 1928)
  • "Neli kuningat" (Tallinn 1931)
  • "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930)
  • "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932)
  • "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933)
  • "Elav kapital" (Tallinn 1934)
  • "Karu läheb mee lõksu" (Tallinn 1936)
  • "Üks tuvi lendab merele" (Tallinn 1937)

Teatriraamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Das estnische Theater (Tartu 1933)
  • "Vilet ja loorbereid" (valik arvustusi, Tartu–Tallinn 1938)
  • "Teatriraamat: ajalugu ja isiklikke kogemusi" (Stockholm 1958)

Lasteraamat[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Nakits" (lugu väikesest lõbusast ja targast koerast, Tallinn 1944; 2. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1993, järelsõna: Astrid Reinla)

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Päevik[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Rootsi päevik. Katkendeid. Sissejuhatus, katkendite valik ja kommentaarid: Rutt HinrikusLooming 2009, nr 10, lk 1367–88 ja nr 11, lk 1541–63

Kirjavahetus Tuglasega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teenetemärk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tsitaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.

Väikelinna moosekant, 1946, lk. 9.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242460&img=era0031_005_0000373_00010_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=20&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=0f6d1725dac308710f50d6968fadb01a Peaministri käsukiri nr. 6 5. oktoobrist 1935]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]