Endel Sõgel
Allikas: Vikipeedia
Endel Sõgel (17. juuni 1922 – 7. detsember 1998) oli eesti kirjandusteadlane.
Ta töötas alates 1952. aastast Keele ja Kirjanduse Instituudis, aastatel 1968–1988 direktorina. Aatatel 1959–1962 oli ta ühtlasi EKP Keskkomitee teaduse ja kultuuri osakonna juhataja asetäitja.
Ta oli peamisi nõukoguliku kirjanduskäsitluse juurutajaid Eesti NSV-s. Sidemete kaudu kirjandusväliste institutsioonidega püüdis ta kirjandust ideoloogiliselt juhtida.[1] [2]
Pärast 1940. aasta juunipööret EKNÜ Võrumaa komitee I sekretär. Osales II maailmasõjas Punaarmees. 1948–1950 õppis Vabariiklikus Parteikoolis.
Sisukord |
[redigeeri] Isiklikku
Endel Sõgel oli ajaloolase-sotsioloogi Urmas Sõgeli isa.
[redigeeri] Allikad
- Eesti Kirjanduse Biograafiline Leksikon
[redigeeri] Viited
- ↑ "Kõik eesti humanitaarid teavad, et Endel Sõgel kehtestas Keele ja Kirjanduse Instituudis ja laiemaltki enda ainuisikulise raudse ideoloogilise kontrolli eesti humanitaarteaduste üle. Aga rääkida ei taheta sellest, kuidas Sõgel sai enda haardesse ka rahvuslikult ja kommunismivaenulikult mõtlevad inimesed. See meetod oli lihtne: j a g a j a v a l i t s e." Raamat: Mati Hint. "Keel on tõde on õige ja vale." Eesti Mõttelugu, 46. Tartu, Ilmamaa 2002, lk.13.[1]
- ↑ "Ta konsulteeris sageli tsensuuri, Glavlitti. - - Sõgla tundlad olid ilmselgesti sihitud ka Pagari tänava, julgeoleku poole. - - Mis on aga eriti oluline Sõgla ja Keskkomitee suhete puhul: tal olid ilmselt oma kontaktid Moskvaga, mida ta teinekord kasutas kui iseseisev poliitiline mängur." Vt: "Endel Sõgel." Raamatus: Aksel Tamm. "Aga see oli üks mees." Kuldsulg 2003, lk. 204–205
[redigeeri] Välislingid
- Endel Sõgel Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
