Tsensuur internetis

Allikas: Vikipeedia
Internetitsensuur riigiti "Piirideta Reporterid" andmetel. ██ Teadmata ██ Tsensuur puudub ██ Osaline piiramine ██ Piirideta Reporterite jälgimise all ██ Tsenseeritud ("mustad augud")

Tsensuur internetis on keeldude ja piirangute süsteem, mis realiseeritakse internetis tegutsevate riiklike ettevõtete, ühiskondlike organisatsioonide, erafirmade ja veebilehti valdavate üksikisikute kaudu selleks, et tagada nende poliitilise, majandusliku, moraalse, korporatiivse või muu huviga seotud seisukohtade domineerimine. Ajalehejuhi Lea Larini sõnul on internetis aset leidva tsensuuri komponentideks veebilehe valdaja vastutusevõtt sisu eest, ebasoovitavate ilmingute eest kaitsvad filtersüsteemid, veebilehel liikuva informatsiooni monitoorimine ja seaduslikkust järgiv regulatsioon.[1]

Internetis võib esineda ka veebilehtedele kirjutajate enesetsensuuri, mis avaldub teatud teemade, väljendite või väljendusviiside vältimises, püüdes mõtte otsese väljaütlemise asemel kasutada ridade vahelt ütlemist jne. Enesetsensuuri põhjuseks on avaliku sõna avaliku kasutamise kartus. Tiit Hennoste sõnul “Inimesed ei julge avalikult öelda”.[2] Sellel võivad olla nii psühholoogilised kui ka sotsiaalsed põhjused, sealhulgas hirm meedia enda ja teiste meedias esinejate ees.

Juurdepääsu piiramine ja kontrollimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Interaktiivse suhtluse (juurdepääsu) reguleerimisel veebilehtedel ja portaalides on mõju sotsiaalsele kliimale ning avaliku arvamuse kujunemisele. Juurdepääsu arvukuse piiramine, teatud seisukohtade väljaütlemise takistamine, ühe väljendusviisi või -vormi soosimine ja teiste keelamine jm. võib olla tingitud veebilehe valdaja poliitilistest, majanduslikest, korporatiivsetest, moraalsetest vm kaalutlustest. Need kaalutlused võivad olla avalikud, aga võivad olla ka avalikkusele teadmata. Veebilehtede valdajad on huvitatud pidevast koostööst neile kirjutavate autoritega, mis ei taga seda, et avalikkusel ei või olla nende autorite kohta veebilehe valdajast erinevaid arvamusi, mis avalduvad järjekindla või terava kriitika või negativismina. See võib olla üks põhjusi, miks ilmub juurdepääsu raskendavaid, ehkki näiteks majandustegevusega põhjendatavaid barjääre.

Otsese tsenseerimise üks radikaalseid vorme on juurdepääsu keelamine teatud teatud veebikülgedele või veebilehtede keelamine (Hiina, Pakistan jt.)[3]Leidub ka leebemaid interaktiivse suhtluse reguleerimise vorme, mis võivad endast kujutada kaudset tsenseerimist või tsensuuriga piirneda või mida tajutakse avalikkuses reaalse või võimaliku tsensuurina. Veebilehe valdaja saab keelata netikommentaaride vaatamise pärast seda, kui need on mingi aja olnud avalikkusele kättesaadavad.[4] või need kaotada, nagu neid poleks veebilehel mõne põhimaterjali juures olnud. (Veebilehe valdajal tekib seeläbi netikommentaaridest erifond, millele on juurdepääs küll veebilehe valdajal endal, kuid puudub avalikkusel. Kommenteerija ei saa oma arvamuse kindlal ajahetkel väljaütlemist hiljem tõendada muidu, kui vastavate eraldi tõenditega, näiteks ehtsaks tunnistatava salvestusega vm.) Veebilehe valdaja saab muuta juurdepääsu maksuliseks, millega kaasnevad lisaoperatsioonid veebilehele sisenemisel ja kasutaja isiku identifitseerimine nõutava pangaülekande, spetsiaalse parooli, kasutaja e-posti aadressi[5] või telefoninumbri teatavakstegemise näol jm.

Tekstide keelamine ja muutmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Netikommentaare võidakse veebilehel modereerida, mis tähendab, et eriti selleks seatud töötaja (toimetaja, moderaator) jälgib liiklust veebilehel ja kommentaaride kirjutamist ning vajadusel redigeerib tekste või kõrvaldab need. Keelamisel ja muutmisel ei ole reeglina konkreetset, üksikjuhuga seotud põhjendust. Kas on tegemist toimetamise või tsenseerimisega, saab avalikkus otsustada ainult ainult veebilehe modereerija tegevuse tagajärgede põhjal.

Keeldude põhjendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juurdepääsu keelamisel või tekstide kustutamisel ja muutmisel võidakse viidata rahvusvahelistele või kohalikele tavadele ja seadustele. Juurdepääsu piiramine ja tekstide modereerimine viisil, mis ei ole hea tava ja seaduste järgimisega piisavalt põhjendatud, võimaldab oletada otsest, varjatud või kaudset tsenseerimist. Otsus juurdepääsu keelamisest või tekstide muutmisest on seotud konkreetsete objektidega. Reeglina ei ole aga riikliku organi või ka veebilehe omaniku motiivid konkreetse keelu kehtestamisel või muutuse korral avalikkusele kohe, otseselt ja täpselt teada (iga üksikjuhu kohta ei esitatata konkreetseid põhjendusi). Kommenteerimise heale tavale viitav ja oma reeglid kehtestanud veebilehe omanik võib pidada nn musti nimekirju, [6] kuhu kantud reeglite rikkujal saab keelata juurdepääsu veebilehe teatud osadele.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lea Larin.Internet ja tsensuur – Eesti Päevaleht 8. juuni 2001
  2. Tiit Hennoste. ”Hirm ja hääled.” – Sirp 18. juuni 2009 [1]; Gigantide kokkupõrge: Google lahkub Hiina tsensuuri alt – Eesti Päevaleht 24. märts 2010
  3. Heiki Suurkask. Gigantide kokkupõrge: Google lahkub Hiina tsensuuri alt – Eesti Päevaleht 24. märts 2010; Internetitsensuur Aasias jätkub – Delfi 25. mai 2010
  4. Näide: Postimees [2]
  5. Näide: Postimees http://pluss.postimees.ee/
  6. Näide: Eesti Päevaleht Eesti Päevalehe reeglid ja kasutustingimused

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõnavabadus ja tsensuur

Mõttevahetus netikasutusest Eestis

Internetitsensuur välismaal