T-lümfotsüüdid

Allikas: Vikipeedia

T-lümfotsüüdid ehk T-rakud (ladina lymphocytus T) on paljude selgroogsete lümfisüsteemi rakud. T-lümfotsüüdid kuuluvad leukotsüütide hulka.[1]

T-lümfotsüütide areng, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

T-lümfotsüüdid arenevad luuüdis tüvirakkudest ja küpsevad harkelundis. T-lümfotsüüte seostatakse rakulise immuunkaitsega, kuid nende paljuemist ja aktiveerimist moduleerivad ka mitmed teised molekulid nagu näiteks närvirakkude kasvufaktor.[2]

T-lümfotsüütide raku membraan sisaldab valke - T-raku retseptoreid. Nemad reageerivad antigeeni pinnal asuvate molekulirühmade abil. Pärast ägeda nakkuse likvideerimist enamik T-lümfotsüüte hävib, ellu jäävad T-mälurakud.[3]

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-lümfotsüütidel eristatakse rakkude ülesannete põhjal 3 põhilist gruppi:

Vahel lisandub ka neljas grupp: looduslikud tapja-T-rakud (inglise natural killer T-cells).

Osad T-lümfotsüüdid, kes säilitavad informatsiooni teatud kindla antigeeniga kokkupuute kohta ja on võimelised reageerima sama antigeeniga ka aastate möödudes loetakse T-mälurakkudeks.

Paiknemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-lümfotsüütide populatsioonid ja paiknemine on üksikutes elundites erinevad, nii paiknevad T-lümfotsüüdid lümfisõlmedes parakortikaalses osas, põrnas aga arterioole ümbritsevates tuppedes.[4]

Ka lümfotsüüdid võivad endorfiine sünteesida, tõenäoliselt ka T-rakud, (CD4+ ja CD8+ T rakud metaboliseerivad).[5]

Põletike ajal on tuvastatud endorfiine T-rakkudes, B-rakkudes, monotsüütides ja makrofaagides.

Beeta-endorfiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka lümfotsüüdid võivad endorfiine sünteesida, tõenäoliselt ka T-rakud, (CD4+ ja CD8+ T rakud metaboliseerivad).[6]

Põletike ajal on tuvastatud endorfiine T-rakkudes, B-rakkudes, monotsüütides ja makrofaagides.


Beeta-endorfiine seostatakse autoimmuunhaiguste patogeneesiga, oletatakse, et immunosupressioon tuleneb immuuntekkeliste (seoseliste) põletikuliste haiguslike seisundite korral tsütokiinide suurenenud sünteesis ja eritamises, mis stimuleerib ka beeta-endorfiinide teket nii näärmehüpofüüsi kui ka lümfotsüütide poolt ja see omakorda inhibeerib T-abistajarakkude funktsioneerimist ja võimalik et reguleerib ka antikehade tootmist.[7]

Endorfiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-lümfotsüüdid võivad tõenäoliselt endorfiine sünteesida (CD4+ ja CD8+ T rakud metaboliseerivad).[8]

Põletike ajal on tuvastatud endorfiine T-rakkudes, B-rakkudes, monotsüütides ja makrofaagides.

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakkude puudulikkusega seostatakse inimestel mitmesugused sündroome, mille patogenees ja geneetilise defekti iseloom pole käesoleval ajal veel selgeks saanud.[9]

  • primaarne CD4+ T-rakkude defitsiit
  • primaarne CD7 T-rakkude defitsiit
  • IL-2 defitsiit (põhjuseks ilmselt IL-2 geeni võimetus transkribeerida, sündroomi esineb tihti raske immuunpuudulikkusega lastel, kusjuures T-lümfotsüütide hulka loetakse normi piires olevaiks)
  • kaltsiumi äravoolu häire.
T-rakkudega seotud haiguslikud seisundid (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]
T-rakud ja ülitundlikkusreaktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakud osalevad IV tüübi ehk aeglastes ülitundlikkusreaktsioonides, kus sensibilseerunud T-lümfotsüüdid produtseerivad tsütokiine, mis tekitavad põletikulist reaktsiooni, koekahjustust ja nekroosi.[10]

T-rakud osalevad ka transplantaadi äratõukereaktsioonis.

Omandatud immuunpuudulikkuse korral[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakud osalevad omandatud immuunpuudulikkuse, mis võib inimestel (ja ka loomadel) tekkida kas nakkushaiguste, lümfoomide, kiirituste, kemoteraapia, immunosupressioonravi, autoimmuunhaiguste või ka vananemisega seonduvalt, välja kujunemisel.[11]

HI-viirus ja T-lümfotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]

HI-viiruse märklauaks on lümfoid(-immuun)süsteemi olulised rakud ja ka närvisüsteemi rakud. HI-viirus kinnitub lümfotsüütidele, persisteerib T-abistajarakkudes, makrofaagides, dendriitrakkudes ja reageerib T-hävitajarakkudega ning hävitab need. Harilikult kaob nakatunul immuunsus mõne aasta jooksul.[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meditsiinisõnastik" 772:2004.
  2. Aalto K, Korhonen L, Lahdenne P, Pelkonen P, Lindholm D., Nerve growth factor in serum of children with systemic lupus erythematosus is correlated with disease activity.Lühikokkuvõte, Cytokine. 2002 Nov 7;20(3):136-9., veebiversioon (vaadatud 18.06.2014) (inglise keeles)
  3. Kuulo Kutsar, [Vaktsineerimisega mikroobide ja viiruste vastu http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel227_217.html], Veebiversioon (vaadatud 06.03.2014)
  4. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 14-15, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  5. Miller BC, Thiele D, Hersh LB, Cottam GL., A secreted peptidase involved in T cell beta-endorphin metabolism. Lühikokkuvõte, Immunopharmacology. märts 1996;31(2-3):151-61., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)
  6. Miller BC, Thiele D, Hersh LB, Cottam GL., A secreted peptidase involved in T cell beta-endorphin metabolism. Lühikokkuvõte, Immunopharmacology. märts 1996;31(2-3):151-61., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)
  7. Mørch H, Pedersen BK., Beta-endorphin and the immune system--possible role in autoimmune diseases. Lühikokkuvõte, Autoimmunity. 1995;21(3):161-71., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)
  8. Miller BC, Thiele D, Hersh LB, Cottam GL., A secreted peptidase involved in T cell beta-endorphin metabolism. Lühikokkuvõte, Immunopharmacology. märts 1996;31(2-3):151-61., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)
  9. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 81, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  10. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 186, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  11. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 194, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  12. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 194, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]