T-lümfotsüüdid

Allikas: Vikipeedia

T-lümfotsüüdid ehk T-rakud (ladina lymphocytus T) on paljude selgroogsete lümfisüsteemi rakud. T-lümfotsüüdid kuuluvad leukotsüütide hulka.[1]

T-lümfotsüütide areng, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

T-lümfotsüüdid arenevad luuüdis tüvirakkudest ja küpsevad harkelundis. Harkelundis küpsevaid T-rakke nimetatakse tümotsüütideks.

T-lümfotsüüte seostatakse rakulise immuunsusega, kuid nende paljunemist ja aktiveerimist moduleerivad ka mitmed teised molekulid nagu näiteks närvirakkude kasvufaktor.[2]

T-lümfotsüütide raku membraan sisaldab valke - T-raku retseptoreid. Nemad reageerivad antigeeni pinnal asuvate molekulirühmade abil. Arvatakse, et pärast ägeda nakkuse likvideerimisel osalemist hävib suur hulk T-lümfotsüüte, ellu jäävad T-mälurakud.[3]

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-lümfotsüütidel eristatakse rakkude ülesannete põhjal 3 põhilist gruppi:

Vahel lisandub ka neljas grupp: looduslikud tapja-T-rakud.

Osad T-lümfotsüüdid, kes säilitavad informatsiooni teatud kindla antigeeniga kokkupuute kohta ja on võimelised reageerima sama antigeeniga ka aastate möödudes loetakse T-mälurakkudeks.

Paiknemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-lümfotsüütide populatsioonid ja paiknemine on üksikutes elundites erinevad, nii paiknevad T-lümfotsüüdid lümfisõlmedes parakortikaalses osas, põrnas aga arterioole ümbritsevates tuppedes.[4]

Beeta-endorfiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfotsüüdid võivad endorfiine sünteesida, seega tõenäoliselt ka T-rakud, (CD4+ ja CD8+ T rakud metaboliseerivad).[5]

Põletike ajal on tuvastatud endorfiine T-rakkudes, B-rakkudes, monotsüütides ja makrofaagides.

Beeta-endorfiine seostatakse mitmete autoimmuunhaiguste patogeneesiga, oletatakse, et immunosupressioon tuleneb immuuntekkeliste (seoseliste) põletikuliste haiguslike seisundite korral tsütokiinide suurenenud sünteesist ja eritamisest, mis stimuleerib ka beeta-endorfiinide teket nii näärmehüpofüüsi kui ka lümfotsüütide poolt ja see omakorda inhibeerib T-abistajarakkude funktsioneerimist ja võimalik et reguleerib ka antikehade tootmist.[6]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakkude puudulikkusega seostatakse inimestel mitmesuguseid sündroome, mille patogenees ja geneetilise defekti iseloom pole käesoleval ajal veel selgeks saanud.[7]

  • primaarne CD4+ T-rakkude defitsiit
  • primaarne CD7 T-rakkude defitsiit
  • IL-2 defitsiit (põhjuseks ilmselt IL-2 geeni võimetus transkribeerida, sündroomi esineb tihti raske immuunpuudulikkusega lastel, kusjuures T-lümfotsüütide hulka loetakse normi piires olevaiks)
  • kaltsiumi äravoolu häire.
T-rakkudega seotud haiguslikud seisundid (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]
T-rakud ja ülitundlikkusreaktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakud osalevad IV tüübi ehk aeglastes ülitundlikkusreaktsioonides, kus sensibilseerunud T-lümfotsüüdid produtseerivad tsütokiine, mis tekitavad põletikulist reaktsiooni, koekahjustust ja nekroosi.[8]

T-rakud osalevad ka transplantaadi äratõukereaktsioonis.

Omandatud immuunpuudulikkuse korral[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakud osalevad omandatud immuunpuudulikkuse, mis võib inimestel (ja ka loomadel) tekkida kas nakkushaiguste, lümfoomide, kiirituste, kemoteraapia, immunosupressioonravi, autoimmuunhaiguste või ka vananemisega seonduvalt, välja kujunemisel.[9]

HI-viirus ja T-lümfotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]

HI-viiruse märklauaks on lümfoid(-immuun)süsteemi olulised rakud ja ka närvisüsteemi rakud. HI-viirus kinnitub lümfotsüütidele, persisteerib T-abistajarakkudes, makrofaagides, dendriitrakkudes ja reageerib T-hävitajarakkudega ning hävitab need. Harilikult kaob nakatunul immuunsus mõne aasta jooksul.[10]

Kardiokirurgia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümektoomia ja T-lümfotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümektoomia

Harkelundieemaldus on invasiivne kirurgiline ravimeetod.

Tänapäeval avatud südamelõikuse käigus vastsündinute ja väikelaste tüümus tavaliselt eemaldatakse, et ta ei segaks ja/või raskendaks operatsiooni läbiviimist.[11]

Noores eas tümektoomia läbinud naistel ei toimu tõenäoliselt funktsioneerivate munasarjade arengut, paljud neist jäävad sigimisvõimetuks.

Tümektoomia järgselt areneb inimestel välja immuundefitsiit, mis uuringute alusel seisneb tüümuse funktsioonide, CD4+ ja CD8+ T rakkude ja naiivsete CD4+ T rakkude vähenemises.

Käesoleval ajal on ebaselge, kas tümektoomia läbinud patsiendid, kellede organismi kaitsevõimet juhtivad sturktuurid meenutavad vananevate inimeste oma, on vastuvõtlikumad põletikulistele haigustele, autoimmuunsusele või kasvajate arengule või kannatavad nakkushaiguste ning oportunistlike patogeenide poolt tekitatud seisundite käes, nagu seda on täheldatud normaalse vanadusega seonduvalt.[12]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meditsiinisõnastik" 772:2004.
  2. Aalto K, Korhonen L, Lahdenne P, Pelkonen P, Lindholm D., Nerve growth factor in serum of children with systemic lupus erythematosus is correlated with disease activity.Lühikokkuvõte, Cytokine. 7. november 2002;20(3):136-9., veebiversioon (vaadatud 18.06.2014) (inglise keeles)
  3. Kuulo Kutsar, Vaktsineerimisega mikroobide ja viiruste vastu, veebiversioon (vaadatud 06.03.2014)
  4. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 14-15, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  5. Miller BC, Thiele D, Hersh LB, Cottam GL., A secreted peptidase involved in T cell beta-endorphin metabolism. Lühikokkuvõte, Immunopharmacology. märts 1996;31(2-3):151-61., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)
  6. Mørch H, Pedersen BK., Beta-endorphin and the immune system--possible role in autoimmune diseases. Lühikokkuvõte, Autoimmunity. 1995;21(3):161-71., veebiversioon (vaadatud 25.09.2014)(inglise keeles)
  7. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 81, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  8. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 186, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  9. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 194, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  10. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 194, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4
  11. Children's Heart Center, Continuing to explore new frontiers, 2006-2014 UMC Utrecht, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  12. Victor Appay, Delphine Sauce, ja Martina Prelog, The role of the thymus in immunosenescence: lessons from the study of thymectomized individuals, Aging (Albany NY). 17, veebruar 2010; 2(2): 78–81., PMCID: PMC2850143, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014)(inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]