Lümf

Allikas: Vikipeedia

Lümf ehk lümfivedelik (ladina lympha) on enamikel selgroogsetel lümfisüsteemi teedes olev kehavedelik, mis kulgeb tsentraalselt ja valandub ülemisse õõnesveenisüsteemi.[1]

Lümfi biokeemiline koostis, histoloogia ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Lümfi värvus on lümfisüsteemi ja loomaliikide piires varieeruv. Inimestel on lümf harilikult valdavalt kollaka varjundiga, läbipaistev kehavedelik, söömise järgselt aga rohke rasvasisalduse (külomikronid) abiga piimvalge - sellist lümfi nimetatakse piimandiks (chylus). Madude lümf on harilikult heinakõrre (inglise straw) värvusega.

Lümfis puuduvad harilikult erütrotsüüdid ja trombotsüüdid, olemas on leukotsüüdid.

Ta koosneb rakkudevahelisest koevedelikust, verevalkudest, lümfiplasmast ja lümfotsüütidest.

Lümf kuulub lümfisüsteemi ja valandub venoossesse vereringesse.

Lümfi funktsioon kattub suuresti lümfisüsteemi funktsioonidega, seetõttu sisaldab ta tõenäoliselt erinevatest kehapiirkondadest kanduvaid baktereid, viiruseid, kasvaja- ja vähirakke jpm.

Lümf osaleb ka ainevahetusprotsessides, transportides rasvu sisaldavaid (lipofiilseid) aineid, sh pika ahelaga rasvhappeid, triglütseriide, kolesterooli estreid, mõningaid ksenobiootikume (näit DDT),[2]lipoproteiinikerakesi, rasvlahustuvaid vitamiine nagu A-, D-, E- ja K-vitamiin.[3]

Kesknärvisüsteemis lümf puudub ja seda asendab aju-seljaajuvedelik.

Lümfiteedes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfivool lümfiteedes oleneb paljudest füüsilis-keemilistest ning bioloogilistest faktoritest. Nii voolab näiteks rinnajuhas rahuolekus 1 tunnis ca 100 ml lümfi. Lümfiringlus kiireneb peale sööki, haiguslike seisundite ning lihastöö ajal. Lümfivoolu mõjutavad ka soole peristaltika, südame talitlus, rinnaõõnesisene negatiivne rõhk, lihaste kontraktsioon, hingamine ja temperatuur aga ka ravimid, vaba hemoglobiin, hapniku radikaalid ja ringlevad tsütokiinid.[4]

Lümfivoolu tagavad inimestel lümfiklapikute klapisegmendid (ingl lymphangion), paljudel teistel loomadel aga lümfisüdamed, mis kontrahheeruvad inimesel harilikult 10 kuni 15 korda minutis.

Lümfisõlmedes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümf liigub enamikel imetajatel lümfisõlmedes harilikult üsna sarnaselt. Lümfi liigutavad lümfisõlme koorest läbi aferentsed lümfisooned. Edasi liigub lümf läbi lümfisõlme ja väljub elundist eferentsete lümfisoonte abiga lümfisõlme värati kaudu.

Erandiks on sigade lümfisõlmed, neil siseneb lümf aferentsete lümfisoonte abiga värati kaudu ja väljub elundist eferentsete lümfisoonte abiga lümfisõlme koore kaudu.[5]

Lümfi liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfi võidakse liigitada lümfisõlmede või lümfitüvede paiknemise kaudu: näiteks maolümf, rinnalümf.

Lümfikapillaaride poolt kogutavat lümfi nimetatakse primaarlümfiks.

Maksalümf[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maksalümf

Arvatakse, et maks komplekteerib lümfi suurtes kogustes (kuni 50% lümfist) ja rinnajuha (thoracic duct) läbib 25 kuni 50% lümfist.[6]

Maksalümfi valgusisaldus on peamiselt sama mis verel.

Lümfikapillaarid paiknevad maksasagarikest väljaspool.

Kokkupuutel madudega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale maohammustust soovitatakse võimalikult vähe liikuda ja näiteks hammustatud jäsemele rahu võimaldada, et mao sülg ei saaks levida lümfaatiliselt.[7]

Lümfiringehäired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse lümfiringlusega (liikumisega, kuhjumisega ja/või väljumisega) mitmeid patoloogilisi seisundeid nagu lümfostaas, lümfangiektaasia, lümfipais, lümfogeenne turse, lümfijooks, elefantiaas, küloosne astsiit, külotooraks jt.[8]

Muu[muuda | redigeeri lähteteksti]

'Lümfaatiline' (lad lymphaticus) võib tähendada lümfi, lümfikoesse või lümfiteedesse puutuvat.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 443:2004.
  2. William N. Charman, Valentino J. Stella,Lymphatic Transport of Drugs, CRC Press, lk 2, 1992,Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 28.02.2014) (inglise keeles)
  3. Lymphatic system, Veebiversioon (vaadatud 25.02.2014) (inglise keeles)
  4. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 325, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  5. Horst Erich König, Hans-Georg Liebich, Veterinary Anatomy of Domestic Mammals: Textbook and Colour Atlas, Schattauer GnbH, lk 40, 2007, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 03.03.2014) (inglise keeles)
  6. Ohtani O, Ohtani Y.,Lymph circulation in the liver., Anat Rec (Hoboken). 2008 Jun;291(6):643-52. doi: 10.1002/ar.20681., Veebiversioon (vaadatud 28.02.2014) (inglise keeles)
  7. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, lk 240-259, ISBN 9985-829-36-0.
  8. Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu, "Patoanatoomia õpik kõrgkoolile", lk 150 – 151, 2012, Tartu Ülikooli Kirjastus, ISBN 978 9949 32 084 4

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]