Tüümus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paljude selgroogsete loomade elutähtsaks peetava kaitse- ja endokriinelundiga seonduvast; siirdatud tüümuse või selle osade kohta vaata artiklit Doonortüümus; laborites kasvatatud rakumassi kohta vaata artiklit Kunsttüümus

Tüümus ehk harkelund on käesoleval ajal paljudel selgroogsetel loomadel sünnieelselt peamiselt epiteelkoest koosnev lõpustaskutekkeline esmane lümfoidorgan. Sünnijärgselt koosneb tüümus valdavalt lümfoidkoest[1], mille funktsioonideks on lümfoid(-immuun)süsteemi elundite ja lümfikudede arengu ja mujal kehas toimuvate rakuliste immuunvastuste reguleerimine, ka autoimmuunsuse ära hoidmine.

Tüümus on enamikel selgroogsetel, nagu kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad (sh inimesed) lümfisüsteemi arengut ja toimimist, aga ka teatud patoloogilisi protsesse reguleeriv organ.

Tüümuse funktsiooniks on ka rakulise immunoloogilise kaitse tagamine ja organismi varustamine käesoleval ajal veel jäljedamatute funktsioonidega T-rakkude populatsioonide ja MHC klass II tüümuse koesobivusantigeenidega aga ka lümfotsüütide koolitamise kontrollimine, osalemine suguelundite arengus ja mitmetes endokriinsetes funktsioonides ning patoloogiaga seotud protsessides.

Tüümuses ei toimu lümfi filtratsiooni.

Selgrootutel harkelundit ei ole, neil reguleerivad kaitsefunktsioone mitmed endokriinsete funktsioonidega rakud ja hormoonid.

Harkelundi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, taandareng ja rakkude populatsioon ja apoptoos ning ringlevad molekulid ja elundi patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Sisukord

Teadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglise kirurgi ja arsti Geoffrey Keynesi (1887 – 1982) arvates võis tüümus Hippokratese ja Aristotelese jaoks tundmatu olla.[2]

Varaseimaks harkelundi kirjeldajaks loetakse kreeka arsti Rufus Ephesust (98–117 AD), kelle anatoomiliste uuringute keskmes olid nii tüümus, süda aga ka pankreas.

Edasised anatoomilised uuringud tüümuselundi kaudu on kirjas Claudius Galenosel (129199[3]) – kelle katsete olulisus tänapäevaselt seisneb selles, et oma katsetes leidis ta, et tüümus on küllaltki suuremõõduline noorematel isenditel ning ajaga tüümuselundi mõõtmed kuivavad kokku.

Flaami anatoom ja arst Andreas Vesalius (15141564) kirjeldas tüümust oma teose "De humani corporis fabrica" 3. peatükis.

Inglise anatoom ja arst Francis Glisson (15971677) olevat oma teoses "Anatomia Hepatis" kirjeldanud tüümust kui loote toitumise jaoks vajaikku glandula nutritia't.

Itaalia poeet ja arst G. I. Pozzi arvas 1732. aastal, et tüümus on võimeline kokku tõmbuma ja toimib lümfisüsteemi pumbana.

Inglise kirurg ja anatoom William Hewson (1739–1774) uuris alamate selgroogsete lümfisüsteemi mikroskoobiga ja järeldas, et tüümuses ja põrnas leiduvad lümfotsüüdid komplekteeritakse, funktsioonidest lähtuvalt, nende elundite poolt.[4]

1828. aastal kirjeldas Henri Milne-Edwards tüümusekeha funktsioone veel mitte teada olevatena.[5]

Inglise kirurg ja anatoom Sir Astley Cooper kirjeldas oma 1832.a. avaldatud teoses "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates"[6] näärme suuri varieeruvusi nii kujus kui suuruses ja arvas, et näärme olulisus lootel seisneb eksistentsi ja kasvu tagamises (selles osas nõustus ta Glissoniga).

Teoses tsiteerib Cooper mitmel korral ka Hewson'i, kes pidas tüümust, näärme struktuuri ja otstarbe sarnasuse tõttu, lümfinäärmete lisaks.

Sir Astley Cooper kirjeldas näärmel 'õõnsuse' ehk 'reservuaari' olemasolu, millest väljub lahti lõigates hulgaliselt valget vedelikku (ingl white fluid)[7] (käesoleval ajal ilmselt lümf).

1859. aastal avaldas The New York Journal of Medicine meditsiinidoktor Alexander Friedleben'i 1858. aastal avaldatud teose "The Physiology of the Thymus Gland in Heath and Disease; viewed from Experimental Examinations and Clinical Experience. a Contribution to the History of Infantile Life." (tõenäoliselt tõlkeversioon) tutvustuses mitmeid harknäärme füsioloogiat ja patoloogiat puudutavaid kirjeldusi, nii seisab tutvustuses, et nääre on juhadeta; tüümuse haigused väga haruldased ja tüümus ei olevat võimeline ei tervise ega haiguse juures takistama hingamist ega vere ringlust ning tüümuse astmat ei olevat olemas[8] ja pealegi ei ole tüümus koertel elutähtis elund.

Bunge (Gustav von Bunge (1905) kirjelduste kohaselt kuulub tüümus, histoloogilise koostise alusel, lümfoidelundite hulka.[9]

Enamik varasemaid tüümuse või selle osade uurimise kohta avaldatud materjale pärinevad kas kirurgiliste protseduuride kõrvalsaaduste, surnud inimeste lahanguprotokollide või katseloomadega läbi viidud eksperimentide käigus või järgselt eemaldatud tüümuste uurimiste tulemusel avaldatud informatsioonil.

1960. aastatel arvati, et näärme tähtsus seisneb kasvu reguleerimises, organismi desintoksikatsiooniprotsessides, vee- ja rasva-ainevahetuses, võib-olla ka vitamiinide ainevahetuse regulatsioonis, lümfotsüütide produtseerimises ja tümo-lümfaatilise seisundi (suurenenud tüümus) arenemises ning võimalik, et ka osavõtt kaltsiumi- ja nukleiinide ainevahetuse regulatsioonist.[10]

Viimastel aastakümnetel on teaduse areng ja tehniline progress võimaldanud toota ka hulgaliselt erinevaid tüümuse koekultuure, tüümuse rakukultuure ja tüümuse rakuliine ning teostada nende teaduslikku uurimist.

Eemaldatud tüümused ja aretatud kultuurid ei asenda kaasasündinud toimivat tüümust ega garanteeri uuringute tulemuste täielikku vastavust tegelikkusele.

Tüümuse evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed tõendid selgroogsete - sarnase lümfisüsteemi ja selle organite olemasolu kohta pärinevad Maa ligi 4,54 miljardi aasta vanuse ajaloo viimase 500 miljoni aasta piirest.

Selgroogsete alamhõimkonna tüümuse võrdlev anatoomia (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. sajandi algusaastatel ei tuvastatud tüümuselundit osadel keelikloomadel.

Dohrns'i ja Schaffers'i uurimused indikeerisid sõõrsuudel tüümusega sarnanevaid struktuure.[11]

Tüümuselundit peetakse fülogeneesi esimeseks kaitseorganiks kõhrkaladel ja luukaladel[12].

Sõõrsuude (ojasilm, merisutt) lõpuste filamentide otstes funktsioneerivad tüümuse-eelsed struktuurid (thymus-like lympho-epithelial structures ehk thymoids), kus paiknevad T-rakud ja ekspresseeritakse vastavaid geene (FOXN4L, CDA1 jt), mida teistel loomadel seostatakse tüümusega.

Kõhrkalade tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kõhrkalade tüümus

Dohrn'i (1884) arvates areneb kõhrkalade klassi liigitatuil tüümus 1. - 5. lõpusetasku 'vohangutest' (väljasopistis).

Johan August Harald Hammar (1910) on uurinud kõhrkalade tüümust - see paikneb neil naha all, koosneb tüümuse sagaratest, millel saab eristada tüümuse koort ja säsi.

Ganoidenthymus (tänapäeval võib-olla kiiruimsete klassi alamklassidel Chondrostei ja Holostei) on neil loomadel vähe uuritud, tüümuse olemasolu neil on tõendanud Hermann Friedrich Stannius (1839).[13]

Teleostierthymus on uurimist leidnud Maurer'i (1886) poolt.[14]

Roomajate tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpkonnaliste selts[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpkonnalistel on tüümus samuti sagaraline - kuid nende arv on varieeruv - neil võib olla 3 või 4 tüümust.[15]

Schildkrötenthymus võis koosneda ühest paaritust ja lisaks paarilisest näärmest.

Maoliste alamselts[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mao tüümus

Maoliste tüümust on vähe uuritud, kuid arvatakse, et tüümus on neil üks esimesi lümfoidorganeid, mis välja areneb. Mao tüümust (saksa k der Ophidienthymus) on maininud juba Blasius (1681).[16]

Harkelund paikneb kilpnäärme ja vahetult südame tipu ees.

Madude tüümus on osadel madudel tõenäoliselt kahesagaraline elund.

Osadel madudel, nagu boa, püüton, vilbasnastik, Hydrus ja lõgismadu on tüümus kahesagaraline.

Sisalikumaol aga on tüümus rasvkoega nii läbipõiminud, et mõjub ühesagaralisena.

2 tüümuse sagarat (või ka mitmest tüümuse sagarikust koosnev) kummalgi kehapoolel on nastik ja harilikul silenastikul.[17]

Madude (nagu paljude teistegi roomajate) tüümuse rakkude pinnal olevad molekulid sarnanevad seerumi immunoglobuliinidega, kuid on tõenäoliselt T-rakkude retseptorite eelkursorid.[18]

Lindude klass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu tüüusele pööras tähelepanu Itaalia anatoom Giovanni Battista Morgagni (1762).[19]

Lindudel paikneb harknääre kaelal otse naha all.

Imetajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elevantidel on tüümus püramiidjas ja kahesagaraline.

Hiire tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hiire tüümus

Hiirte tüümust on teadlased juba mitmeid aastakümneid uurinud.

Täpsed andmed selle kohta mitu tüümust hiirel on puuduvad. Osade uurijate arvates võib hiirel paikneda toimiv 2 tüümus ka kaelapiirkonnas.[20][21][22]

Tiine emase hiire tüümus teeb tiinuse ajal kaasa märgatavaid muutusi nagu atroofia, kuid rakkude funktsioonid (töövõime) uurijate arvates säilivad.[23]

Lümfopoees hiire tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

1969. a. avaldatud uurimuses, mis baseerus 80-e 2-päeva vanuste mõlemast soost 'ohverdatud' Swiss albiino hiirte (Hale-Stoner tüvi) autoradiograafilisel uurimisel tuvastas, et hiirtel migreeruvad tüümuse lümfirakud tüümuse koore osast perivaskulaarsetesse kanalitesse, mis paiknevad tüümuse kortikomedullaarse tsooni lähedal, 2 päevaga ja siis kaovad - enamik neist tõenäoliselt migreeruvad tüümusest lümfisoonte kaudu.

Lümfopoees - G2- faas: enamikel rakkudel 86-94 minutit, mitoos: 27-44 minutit; DNA süntees: 7 tundi; teke 93 tundi.[24]

Hiire tüümuse ja gripiviiruse tüvi H7N7[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laborihiirte nakatamisel gripiviiruste tüvedega H7N7 (infektsioon kutsus esile leukotsüütide absoluutarvu vähenemise 84%) ja H5N1 (leukotsüütide arv vähenes kuni <5%) täheldati tüümuse tuntavat atroofiat juba nakkuse 6. päeval. CD4+CD8+ tümotsüütide polulatsioon oli HPAIV-infektsiooni (Highly Pathogenic Avian Influenza Virus infection) korral pea tuvastamatu. Lümfotsütopeeniat ei täheldatud H1N1v ja H5N2 infektsioonide korral.[25]

Hiire tüümuse kiiritamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katsed hiirtega on näidanud, et kiirituse vastuvõtule järgnevate rakukahjustuste korral suureneb hiire tüümuses IL-22 tootmine, arvatakse, et nimetatud interleukiin toetab tüümuse epiteelirakkude funktsionaalsuse jätkamist ja paljunemist.[26]

Kemoresistentsed vähirakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Medikamentoosne onkoloogia leiab küll rakendust vähktõvega seotud vadkondades, kuid osade uurijate arvates ravib kemoteraapia pahaloomulisi kasvajaid väga harva, selle tõenduseks on liig sageli teatud kemoresistentsete vähirakkude taaslevik.

Hiirte lümfoomi mikrokeskkonna uuringud on tuvastanud, et manustatud doksorubitsiin indutseerib hiire tüümust ekspresseerima rohkem tsütokiini IL-6 ja TIMP metallopeptidaasi inhibiitor 1-e, mis katsete tulemuste valguses kaitsevad neid vähirakke nimetatud aine hävitava toime eest, peamiseks lümfoomirakkude kaitseorganiks rindkereõõne keskosas, kus paiknevad süda, söögitoru ja hingetoru ning lümfikudede kõrval, oli tüümus. Kuna indutseeritud lümfoomiga (süstelahus) katsealustel hiirtel tuvastati kemoteraapia agensi poolt puutumata jäänud lümfoomirakke rohkelt just tüümuses arvatakse, et tüümuse epiteelirakkude poolt eritatavad faktorid moodustavad kaitsebarjääri osade kemoteraapias kasutatavate keemiliste ainete vastu.[27]

Koaala tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Koaala tüümus

Varaseima koaala kaela tüümuse kirjelduse on avaldanud anatoomiaprofessor Johnson Symington (1900). Symington kirjutab, et tüümuse kehad jäeti varasemalt tähelepanuta või peeti neid sülje- või lümfinäärmeteks. Symingtoni poolt lahti lõigatud 30 sm koaala kaelas paiknesid kaks tüümuse sagarat - mõlemad keskmiselt 15 mm pikad, 12 mm laiad ja 3 mm paksused. Tüümuse sagarad koosnesid koorest ja säsist ning Hassalli kehadest.[28][29]

Koaala embrüol on tuvastatud tüümus ka embrüonaalses arengujärgus.[30]

1996.a. tuvastati neoplastiline protsess (makroskoopiliselt, hematoloogiliselt, histoloogiliselt ja immunohistoloogiliselt) - tüümuse lümfosarkoom 7 aasta vanusel emasel koaalal.[31]


Lamba tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lamba embrüol on tuvastatud tüümus embrüonaalses arengujärgus[32].

Lamba embrüo tüümus hakkab formeeruma tiinuse esimesel trimestril. Meriino lammaste neonataalne tümektoomia takistab uurijate arvates perifeersete T-rakkude populatsioonide normaalset teket.[33]

Lamba tüümus kasvab ka peale lambatalle sündi ja saavutab maksimummõõtmed ~2 kuu vanuses.

Pole selge kas lammaste jaoks on tüümus elutähtis elund - in utero tümektoomia läbinud lambatalledel ei tuvastatud postnataalse arengu jooksul nn runting syndrome (tüümuse atroofia jm).

Lamba tüümus on paariline elund, mille vasak ja parem pool asuvad mõlemal pool kaela - saab eristada tüümuse kihnu, koort, säsi, kortikomedulaarset tsooni.[34]

Lambalt eemaldatud suurenenud tüümus

Lamba tüümuses on tuvastatud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt - lamba embrüo tüümuses toimub suurenenud Hassalli kehade lõhustumine makrofaagide poolt kas tiinuse lõppedes või kohe peale lambatalle sündi ning asendatakse uute Hassalli kehadega. Arvatakse, et see on normaalne füsioloogiline protsess, mis peaks kestma läbi kogu eluperioodi. [35]

Opossumlaste tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Opossumi embrüonaalne tüümus hakkab tõenäoliselt formeeruma 3. ja 4. lõpusetasku endodermist.[36]

Virgiinia opossumi (Didelphis marsupialis) tüümus on paariline struktuur, mis paikneb aordikaare lähedal (rinnas) ja koosneb sünnijärgselt diferentseerumata embrüonaalsetest rakkudest. Opossumitel on tüümus oluline lümfoidsete kudede arengul ja toimimisel.[37]

Opossumi tüümusel saab eristada tüümuse kihnu.[38]

Sea tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uurimuse jaoks 'ohverdatud' nelja sea tüümused olid kahesagaralised. Sea tüümusel tuvastati tüümuse kihn, koor, kortikomedullaarne tsoon, säsi ja Hassalli kehad.[39][40]

Veise tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vasika tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esikloomaliste tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Macacca mulatta tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahvi embrüonaalse tüümuse uurimisel kasutati tiinete Macacca mulatta emasahvidelt keisrilõikega kätte saadud erinevas vanuses 'ahvibeebisid', kelledel tuli tüümuse välja lõikamiseks eemaldada pea kehast. Macacca mulatta 40 kuni 50 päeva vanuste embrüote tüümusel tuvastati tüümusekihn, histoloogiliselt aga rohkelt epiteelirakke ning väheseid tümotsüüte.[41]

Macacca mulatta tüümus saavutab suurimad mõõtmed 1. eluaastaks.

Inimene (perekond)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nüüdisinimese tüümuse anatoomia, füsioloogia, histoloogia ja patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse asend täiskasvanud inimesel
Tüümuse organogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Thymus primordium
Next.svg Pikemalt artiklis Embrüonaalne tüümus

Inimeste üsasisese (prenataalse), üsavälise (postnataalse) ning noorukiea arenguetappidel teeb harkelund koos indiviidiga kaasa unikaalse ontogeneesi.

Indiviidi embrüonaalse tüümuse areng saab alguse juba raseduse esimesel trimestril spetsialiseerunud rakkude, tümotsüütide, näol.[42] 10. rasedusnädalaks on tümotsüüte tüümuses 95%.

Köllikeri ja Hisi arvates formeerub elund epiteelist.[43]

Elund areneb lootel koos kõrvalkilpnäärmetega 3. ja 4. lõpusetasku endodermist[44]. Sellele järgneb mõlemale elundile spetsiifilise, algeks oleva rakukogumi moodustumine lootel, millele on iseloomulikud transkriptsioonifaktorite Foxn1 ja Gcm2 ekspressioon.

Kuni 6. rasedusnädalani on elund valdavalt epiteliaalne, kuid on omandanud kaudaalselt juba pikenenud kuju. 7. rasedusnädalal toimub aktiivne kattekoerakkude (epiteelirakk) paljunemine, rakud ekspresseerivad neuroendokriinseid retseptoreid, ja need migreeruvad ventraalselt.

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse areng lootel

8. rasedusnädalast alates lahknevad kõrvalkilpnäärmed, tüümuse pooled hakkavad üksteise poole kasvama[45] ja ühinevad südamepaunaga ning moodustuma hakkab säsiosa. On arvatud, et hematopoeetilised pluripotentsed tüvirakud pre-T-rakud (CD45+CD34hiCD7+) on 8. nädalal tõenäoliselt jõudnud luuüdist migreeruda juba ka loote tüümuse algse rakukogumi epiteelirakkudesse. Lisaks on tüümuses tuvastavad CD45+CD34intCD7+ ja CD45+CD34lo/-CD7+ rakud. Enamus tüümuse siseseid tümotsüüte ei ekspresseeri CD4 ja CD8 (DN – double negative).[46]

10. nädalaks on loote tüümuse rakukogumil eristavad sagarad, tüümus ise kaalub ligi 0,1 grammi. 11. ja 12. nädalal on tuvastatavad küpsed T-rakkude antigeenid.

Makrofaagid sisenevad tüümuse säsisse alates 14. nädalast. 14. ja 16. nädala vahel migreeruvad küpsed lümfotsüüdid tüümusest sekundaarsetesse lümfoidelunditesse.

Hassalli kehade moodustumise (ilmumise) kohta tüümuses on andmed varieeruvad, neid on tuvastatud 8. – 16. rasedusnädalani.

Elund hakkab üsasiseselt funktsioneerima alles peale seda kui tüümuse säsi ja koor, mille diferentseerumine algab kui loode on 12. nädalane[47], on diferentseerunud ehk siis 17.rasedusnädala paiku.

Immunohistokeemiliste uuringute alusel on 20. rasedusnädalal (inglise 18. gestational weeks) tuvastatavad ensüümi türosiin hüdroksülaasi- positiivsed närvid.[48]

Tüümus on ajaliselt sündides enamikel vastsündinutel täielikult arenenud.

Tüümuse normaalne üsaväline areng toimub vastavuses kudede, rakkude ja elundi talitlusega ja väljendub elundi massi suurenemises, mis kestab 2. eluaastani. Vahepeal kaalutõus peatub, et alata uuesti vanuses 7–12.

Areng ja steroidid ja nende retseptorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse arengut ja funktsioneerimist seostatakse ka steroidhormoonidega.

Uuringu alusel ei ole käesoeval ajal võimalik tuvastada nais- ja meeslootel erinevusi androgeenide retseptorite ekspressioonis, mis toimub ka tüümuses, läbi kogu raseduse.[49]

Molekulaarsed arengumehhanismid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et olulist rolli 3. lõpusetasku organogeneesis mängivad Foxg1, retinoehappe signaalirajad ja fibrobasti kasvufaktor 8 (FGF8) signaalid.

Transkriptsioonifaktorid Foxg1, Isl1, Foxn1, Cited2, Eya1[50] ja Six.[51] ja Tbx1 (kromosoomis 22q11.2)[52] mis reguleerivad vastavate geenide transkriptsiooni moodustamaks tüümuse primordiumi. Transkriptsioonifaktorite suhted ja toimed pole käesoleval ajal selged.

Tüümuse Foxg1 ekspressiooniga primordiumis kaasneb kemokiini CCL25 komplekteerimine.

Embrüonaalne tüümus komplekteerib loote tümotsüütide (näiteks CD4-CD8-CD25-CD44+) migratsiooni esile kutsuvaid keemilisi signaalühendeid kemokiine: CCL21, CCL25, ja CXCL12.[53]

Interleukiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Interleukiinid

Interleukiin-7 on tüümuse arenguks vajalik.[54]

Ealine taandareng[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse taandareng

Tüümuse taandareng ehk tüümuse involutsioon on füsioloogiline protsess, mille täpseid mehhanisme ja tegureid käesoleval ajal ei tunta. Arvatakse, et taandarenev tüümus, mida iseloomustavad tüümuse kudede kahanemine ja tüümuse rakkude funktsioonide muutumine, mis mõjutab nii nende paljunemist, apoptoosi, migratsiooni kui diferentseerumist jm, indikeerib lümfoid(-immuun)süsteemi vananemist.[55]

Hammar eristab tüümuse involutsioonil kahte liiki: akzidentelle ja ealist involutsiooni.[56]

Lapseeas koosneb elund sagaratest, sagarikkudest ja folliikulitest (epiteliaalse ja lümfaatilise koe kombinatsioon), suguküpsuse saabudes tekivad aga sidekoeväädid ja parenhüüm väheneb, täiskasvanueas on rohkelt rasvkoe laadset vahekude ja vähesed folliikulid.[57]

Samal ajal, 2. eluaastast (mõnede autorite arvates alates sünnist) kuni 10. eluaastani tüümusekude atrofeerub 3–5% aastas ( I faas). II faasi ajal 10.–25. eluaastani toimub taandareng adipotsüütide infiltreerumise läbi säsisse. III faasi ajal, mis kestab 25.–40. eluaastani, jätkub tüümuse taandareng (kuni 5% aastas) – adipotsüüdid vallutavad tüümuse koore. IV faasi, mis algab pärast 40. eluaastat ja kestab surmani, väheneb involutsiooni määr kuni 0,1% aastas.[58]

50. eluaastaks moodustab elundi nii tüümuse perivaskulaarsete ruumide vahel oleva kui ka põhikoe massi rasv (80%) ja normaalse füsioloogia korral talitlevad koed läbivad ealisele taandarengule omase protsessi. Taandarengu kutsuvad esile mitmed suguhormoonid ja tüümuse hormoonid, kuid selles osalevad ka tsütokiinid.[59]

Tüümus on ka täiskasvanud inimesel võimeline lümfisüsteemi homöostaasi tugeva häirumise korral (nt elundite siirdamise järgselt) komplekteerima ja väljastama teatud komplekti T-rakke.

Arvatakse, et tüümuse koed ja rakud peaksid elaval inimesel lakkama funktsioneerimast 120. aasta vanuselt.[60]

Tüümuse senestsents[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse senestsents

Tüümuse vananemine algab II faasi ajal- puberteedieast alates ja sel ajal toimub elundi epiteelkoe taandareng adipotsüütide infiltreerumise läbi.[61]

39 südameoperatsiooni läbinud patsientide tüümuse kudesid uurides tuvastasid uurijad lümfirakkude populatsioonis arvulisi muutusi, kuid rakkude koosseis oli uurijate arvates samaks jäänud.[62]

Tüümuse arengu soolised iseärasused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Makroskoopiline keskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

asend
harkelund paikneb inimestel enamasti rinnaku taga eesmises keskseinandis, nn trigonum thymicum'is[63] (tüümuse kolmnurk).

Elund on ühendatud rinnakuga sterno-hyoidei ja sterno-thyroidei lihastega. Elundi alumine osa paikneb südamepauna peal, selle taha jäävad ülenev aort ja aordikaar. Kaelas paikneb elund hingetoru peal;

kirjeldus
paariline, sagarikulise ehitusega, sagarad on keskelt ühendatud selliselt, et moodustub H-tähe kuju (võimalikud ja normaalsed on ka teistsuguse kujuga), sagarad ja sagarikud kaetud sidekoelise tüümuse kihnuga;
kaal
sündides kaalub harkelund lapsel keskmiselt 10–30 grammi ja kasvab 20–40 grammini puberteedieaks ja alaneb 60. eluaastaks 10 kuni 15 grammile[64];

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese tüümuse histoloogiline esitus: tüümuse kihn (1), tüümuse koor (2), tüümuse säsi (3), Hassalli kehad (4), Bindegewebssepten (5).

Tüümuse kitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kitsus

Tüümuse kitsuse (isthmus) all peetakse harilikult silmas kahesagaralise tüümuse sagaraid ühendavat sidekoest struktuuri[65], mida saab pidada ajutiseks struktuuriks kuna tüümuselundi vananedes asendub kitsus rasvkoega.

Tüümuse koor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse koor

Tüümuse koor (cortex thymi) koosneb valdavas osas tümotsüütidest (lümfotsüüdid), sh T-tüvirakud, T-eelrakud, T-naiivsed rakud, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, tüümuse müoepiteelrakud (rakkudel oluline roll haigusliku seisundi müasteenia väljakujunemisel).

Väiksemal hulgal sisaldab tüümuse koor ka kattekoerakke ja algtugikoerakke. Kuigi arvuliselt vähemuses, moodustavad kattekoerakud koos algtugikoerakkudega tüümuse T-rakkude eluvõrgustiku.

Tüümuse koore rakud sisaldavad ja komplekteerivad koos ülejäänud organismi mikrokeskkonnaga määramatul hulgal mobiilseid osakesi, mis sisaldavad tsütokeratiini ja komplekteerivad desmosoomi võrgustiku, millesse on T-rakud tihedalt pakitud, eritavad: tümotaksiini tõmbamaks luuüdist T-tüvirakke tüümusesse ja tümosiini, seerumi tüümuse faktorit ja tümopoietiini, kõik need komplekteeritakse naiivsetest T-rakkudest valmis T-rakkudeks.

Tüümuse koor on ka vere-tüümuse barjääriks, tagamaks valmimata T-rakkude positiivse ja negatiivse selektsiooni antigeenide vabas keskkonnas.

Tüümuse koe saarekesed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse koe saarekesed

Arvukaid tüümuse koe saarekesi (noduli thymici accessorii) võib esineda nii kaelas (nimetatakse ka 'kaela tüümuseks' cervical thymus, kuni 36%-l), vahelihases, kopsude parenhüümis ja mujalgi.[66]

Pole selge kas tüümuse koe saarekeste all võidakse silmas pidada ka aberrantset tüümusekude, mida võidakse tuvastada radioloogiliste uuringute ajal ja kuvada piltdiagnostika abiga või tuvastada ka operatsioonide käigus, kas kaelas, kopsuväratis või spatium retropharyngeum'is jm.[67]

Tüümuse parenhüüm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse parenhüüm

Tüümuse parenhüümi all peetakse silmas elundi talitlevat osa. Tüümuse parenhüümi ümbritseb tüümuse kihn, põrkad ja perivaskulaarsed ruumid.

Parenhüüm koosneb tüümuse epiteelkoest ja lümfirakkudest.

Tüümuse perivaskulaarsed ruumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse perivaskulaarsed ruumid

Tüümuse perivaskulaarsed ruumid on paljudel selgroogsetel loomadel tüümuse funktioneerivad sidekoe osad, mis paiknevad tüümuse kihnus.

Tüümuse sagarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse sagarad

Tüümuselundil on kaks tüümuse sagarat - vasak (lobus sinister) ja parem (lobus dexter). Iga sagar koosneb tüümuse koorest ja tüümuse säsist, mis on varustatud rikkaliku vere- ja lümfisoonte võrgustikuga.

Mõlema tüümuse sagara ülemine tipp ulatub kaela ning on ühendatud thyrothymic ligament'iga kilpnäärme vastava sagara alumise otsaga.

Tüümuse sagarad on kaetud sidekoelise tüümuse kihnuga. Kihnust lähtuvad vaheseinad jaotavad elundi tüümuse sagarikeks.[68]

Inimestel võidakse normaalseks pidada ka vahelmise tüümuse sagara olemasolu.

Tüümuse sagara õõnsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

De Graaf (1671), Bartholinus (1673), Vernois (1740) jmt autorid on kirjeldanud tüümuse sagarikes olevaid õõnsusi (õõneselund).[69]

Tüümuse sagarikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse sagarikud

Tüümuse sagarikud on paljudel selgroogsetel loomadel tüümuse kihnust lähtuvad tüümusekoe struktuurid, mis ei hõlma tüümuse säsi. Tüümuse sagarikud koosnevad tüümuse sagariku koorest, tüümuse sagariku kortikomedullaarsest tsoonist, tüümuse sagariku säsist ja tüümuse sagariku perivaskulaarsetest ruumidest.

Tüümuse strooma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse strooma

Tüümuse strooma areneb embrüogeneesis thymus primordium'ist.

Tüümuse strooma kontrollib tümotsüütide paljunemist, diferentseerumist ja selektsiooni.

Tüümuse säsi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse säsi

Tüümuse säsiks (medulla thymi) nimetatakse paljudel selgroogsetel loomadel tüümuse sagarikes eristatavat osa, milles on tuvastatavad Hassalli kehad ja väheses koguses ka tümotsüüdid ja mida eraldab tüümuse koorestst veresoonte rohke tüümuse kortikomedullaarne tsoon.

Tüümuse suhted teiste elundisüsteemidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Südame-veresoonkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vereringe kaudu varustavad elundit arteriaalse verega sisemise rindkerearteri, alumise ja ülemise kilpnäärmearteri ning arteria subclavia harud, kuna elundil puudub värat sisenevad arterid parenhüümi koore kaudu.

Tüümusest lähtuvad paljud väikesed harkelundiveenid mis juhivad verd vasaku õlavarre peaveeni, sisemiste rindkereveenide ja alumise kilpnäärmeveeni kaudu südame suunas.

Elundi mikrovereringe on koore ja säsi osas varieeruv, igast sagarikust väljuvad kapillaarid tüümuse koorde ja suuremad sooned säsisse. Koore kapillaarid ühinevad veenidega kortikomedullaarse tsooni ühenduskohtadel ning moodustavad koores vere-tüümuse barjääri (säsis tõke puudub).[70]

Lümfisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse füsioloogiline seisund on pidevas muutumises, kuid kuna tüümusesse ei suundu aferentseid (tooma) lümfisooni, ei saa elund ringlevatele antigeenidele reageerida.

Tüümuse lümfisooni kirjeldas juba Bartholinus (1655).[71]

Hammar'i arvates võis tüümuses funktsioneerida suletud lümfisüsteem.[72]

Tüümuse kortikomedullaarse tsooni ülemineku kohalt ja tüümuse säsist saavad alguse viima lümfisooned mis kulgevad koos veresoontega ja väljuvad elundist kihnu kaudu.

Tüümuse lümfisoonte võrgustik moodustub lümfikapillaaridest mis järgivad veresooni.

Perivaskulaarsetest ruumidest saavad alguse väikesed eferentsed lümfikapillaarid.

Tüümuse lümf[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuselümf voolab nodi lymphoidei brachiocephalici, trahheobronhiaal- ja parasternaalsetesse lümfisõlmedesse.

Hewson (1777) arvas tüümuse tüümus-lümfisõlmeks ja uuris mikroskoopiliselt selle õõnsusest välja lastud 'valget vedelikku' ning tuvastas selles kettakujulisi moodustisi (Hassall nimetas need Hassalli kehadeks 1846) ning arvas, et tüümus osaleb vere loomes. [73]

Immuunsüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närvisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

200 AD arvati, et tüümuse funktsiooniks on närvisüsteemi puhastamine, tüümust nimetati organ of mystery'ks.

Esimesed kirjalikud materjalid selle kohta, et immuun- ja närvisüsteem on tihedates suhetes, ja lümfoidorganeid innerveerivad närvikiud, pärinevad tõenäoliselt W. Tonkoffilt (W. Tonkoff, 1899).[74]

Tüümuse närvistus pärineb valdavalt autonoomsest närvisüsteemist, diafragmanärvist (n.phrenicus) ja ansa hypoglossi'ist. Sümpaatiline närvistus kulgeb paraleelselt veresoontega ja pärineb kaela-rindkereganglionist (ganglion cervicothoracicum).

Tüümusesagarikke innerveeritakse närvide poolt eraldi. Närvid esinevad närvikiudude ja -põimikutena, närvikiud saabuvad ka uitnärvist. Enamik närvikiude allub noradrenaliini stimulatsioonile.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-teljele lisaks suhtleb tüümus ka peaajuga mitmete signaalide vahendusel aju-tüümus-lümfoid-telje kaudu (kahesuunaliselt) – tüümuse lümfoidrakud on võimelised sünteesima ja vabastama mitte üksnes tsütokiine, vaid ka neuropeptiide, neurotransmittereid, kasvufaktoreid ja hormoone.

Tüümus ja endokriinsüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus endokriinelundina toimib sisenõrenäärmena, mis komplekteerib ja eritab (tüümuse koore rakkude poolt) mitmeid peptiidhormoone (tümosiin, tümuliin, tümopoietiin) ja osaleb paljunemisfunktsioonides.

Tüümuse hormoonid reguleerivad ajuripatsi hormoonide vabastamist.

Osad tüümuse rakupopulatsioonid ekspresseerivad proinsuliini.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-telg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpotalamuse kontrollile allutatud ajuripatsi eessagara poolt eritatav kasvuhormoon modelleerib tüümuse mikrokeskkonna füsioloogiat, kiirendades tümotsüütide ja tüümuse epiteelirakkude paljunemist ja stimuleerides tüümuse hormoonide, tsütokiinide ning kemokiinide eritumist.

Tüümuse epiteelis on tuvastatud oksütotsiiniretseptorid, mis sünteesivad oksütotsiini.

Tüümuse rakud eritavad ka kõrvalkilpnäärme hormooni.

Tüümuselundi roll östrogeenide ja T-rakkude homeostaasi säilitamisel on naiste (aga ka emaste) elu ajal olulise tähtsusega.

Suguhormoonid mõjutavad tüümuse mikrokeskkonna epiteeli retikulaarrakkude retseptoreid ja T-rakkude vastuseid kontrollivaid märklaud-retseptoreid ja geene vastavalt vajadusele – kas ekspresseerides või vaigistades (näiteks tüümus-hüpofüüs-munasarjade telg).

Tüümus ja kõrvalkilpnääre[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvalkilnääärmed, mis embrüogeneesis arenevad koos tüümusega, paiknevad üsaväliselt üsna sagedasti (50%-l) tüümuse sees[75] ja võivad koos põhjustada teatud hüperparatüreoosi.

Tüümus ja maks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katsed laborirottidega võivad indikeerida seda, et tüümus võib hüpotaalamuse-hüpofüüsi-gonaadide telje kaudu mõjutada maksa funktsioone.[76]

Tüümus ja hingamissüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse biokeemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus koosneb ligi 80% ulatuses veest (Quain,1849).

Hormoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Värsked uuringud indikeerivad, et tüümuses on tuvastatavad ensüümid ja kofaktorid, mis on vajalikud glükokortikoidi sünteesiks, kuid pole teada kas tüümuses nimetatud steroidhormooni süntees ka toimub.

Tüümusesiseselt toimub hormoonide GH, PRL, LH, oksütotsiini, vasopressiini ja somatostatiini tootmine.

Lipiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nukleiinhapped[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse desoksüribonukleiinhape[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse DNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini, tümiini.

Tüümuse ribonukleiinhape[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse RNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini, uratsiili.

Nukleotiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Adenosiintrifosfaat

Katsed 6 kuni 8 nädala vanuste albiino rottide elunditega tuvastasid, et nende tüümuse rakkude (tümotsüüdid, lümfotsüüdid) tuumad sünteesivad adenosiintrifosfaati.[77]

Valgud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuses on tuvastatud T-rakkude arengus osalev valk termogeniin 1 (UCP-1).[78]

Tüümuse ekstratsellulaarne maatriks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse stroomarakud ekspresseerivad, füsioloogilisest seisundist sõltuvad erinevad kogused[79], fibronektiini, mille ülesandeks on vastavas arengjärgus tümotsüütide seondumine stroomarakkudega ja osalemine tümotsüütide diferentseerumisel.

Ka tüümuse stroomarakkude poolt eritatav netrin-1 vahendab tümotsüütide adhesiooni.

Inimese tüümuses on tuvastatud mitmeid laminiine: laminiin 211, laminiin 511 jne.

Tsütokiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tsütokiinid

Tüümuse tsütokiinide toime on paikne ja nende sünteesimise võime omistatakse kõikidele teatud profiili ja arenguastmega tüümuse rakupopulatsioonidele, kuid enim seostatakse tsütokiinidega siiski tüümuse epiteelirakke ja tümotsüüte.

Tüümuse tsütokiinide bioloogilise toime edastamisel loetakse määravaks tüümuse rakkude pinnal ekspresseeritavate tsütokiinide retseptoreid- osad ühtede rakkude poolt eritatavad tsütokiinid võidakse edastada teist tüüpi rakkudele, nii näiteks indutseerib IL-7, mida sünteesivad tüümuse epiteelirakud või strooma fibroblastid CD4(-)CD8(-) tümotsüütide kasvu ja diferentseerumist.

Tüümuse tsütokiinide süntees on valdavalt spontaanne ja funtsiooniks on tümotsüütide migratsiooni regulatsioon. Tüümuse tsütokiinid ei osale oluliselt immuunvastuses.[80]

Kemokiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Kemokiinid

Täiskasvanu tüümuses toimub mitmete kemokiinide ekspressioon. Laboratoorse diagnostika meetodeid, nagu polümeraasi ahelreaktsioon ja in situ hübridisatsiooni kasutades, on tuvastatud kemokiine : CCL5, CCL8, CCL11, CCL17, CCl19, CCL21, CCL22, CC25, CXCL7, CXCL9, CXCL10, CXCL11, CXCL12, CXCL16.

Tüümuse mikrokeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse mikrokeskkond

Tüümuse mikrokeskkonna all peetakse harilikult silmas tüümuse kolmedimensionaalset mitte-lümfoidsete ER-rakkude võrgustikku, mille hulka kuuluvad ka tüümuse epiteelirakud, tüümuse dendriitrakud, makrofaagid, fibroblastid ja ekstratsellulaarne maatriks.

Tüümuse mikrokeskkond on pidevas muutumises, kuid iseloomulikuks võib pidada selles teatud rakutüüpide esinemist: tüümuse epiteelirakud, Hassalli kehad, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, Langerhansi rakud ja epithelial reticular cells (neil on retseptorid östrogeenidele, androgeenidele ja progestiinile) koosnev toeskude jt. Elundis on ringlemas ka koolitamata B-lümfotsüüdid.

Tüümuse mikrokeskkond on kohandunud T-lümfotsüütide arenguks, koolitamiseks ja nende populatsioonide kontrolli all hoidmiseks.

Tüümuse mikrokeskkond on füsioloogiliselt allutatud neuroendokriinsele kontrollile.[81]

Harkelundisse liiguvad tüvirakkudest (tümotsüüdid) arenenud naiivsed T-rakud punasest luuüdist (embrüonaalses arengujärgus saccus vitellinusest – pre-T) kemotaktilise stiimuli ajel veenulite kaudu.

Enamik infomaterjali T-rakkude koolitamisest ja apoptoosist tüümuses pärineb laborihiirtelt.[82]

Vanemas eas suureneb mälu-T-rakkude hulk.

Tüümuse parenhüümist pärinevad ja on kohal kindlat tüüpi tüümuse loomulikud tappurrakud (thymic natural killer cells).

Kõik tüümuse rakud on võimelised tsütokiine komplekteerima ja vabastama. Nii vabastavad tüümuse strooma rakud mitmeid lühiajalisi valgulisi signaalmolekule interleukiine, näiteks IL-7, mis osaleb thymopoiesis ja aitab kaasa tümotsüütide paljunemisele ning ellujäämisele.

Vahel, peamiselt T-rakkude koolitamisega seonduvate funktsioonide läbi, võidakse tüümuse mikrokeskonnana kirjeldada ka kas tüümuse kihnu, koore või ka säsi mikrokeskkonda.

Tüümuse histoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse histoloogia : tüümuse epiteelirakud, Hassalli kehad, tüümuse B-rakud, plasmarakud, Langerhansi rakud, eosinofiilid, neuroendokriinsed rakud, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, nuumrakud, hematolymphoid cells jmt.

Tüümuse histoloogiline koostis on varieeruv, see muutub märkimisväärselt peale kiiritusravi, nälgimist aga ka mitmete haiguslike seisundite korral.

Lümfoidkoe arengut mõjutavad rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lümfoidkoe arengut mõjutavad rakud

Tüümuse lümfoidkoe arengut mõjutavate rakkude funktsioonideks loetakse tüümuse central tolerance regulatsiooni, esmaste ja sekundaarsete lümfoikudede arengus osalemist. Nende rakkude funktsioon esmaste lümfoidkudede arengus seisneb näiteks tüümuse säsi epiteelirakkude teatud antigeenide ekpsressiooni regulatsioonis.

Embrüonaalseid tüümuse LTi rakke on tuvastatud tüümuses E14. alates.

Täiskasvanu tüümuse LTi rakke on tuvastatud tüümuses tüümuse B- ja T- rakkude lähedal.[83]

Tüümuse B-rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse B-rakud

Inimese normaalne tüümuse säsi sisaldab, peamiselt Hasalli kehade läheduses, varieeruva suurusega populatsiooni (näiteks 33 ± 4,8%) tüümuse B-rakke, kuid nende päritolu ja funktsioonid on ebaselged.[84][85]

Tüümuse B-rakud ekspresseerivad tsütoplasma immunoglobuliine IgD, IgM ja IgG-d, väga harva ka IgA-d.

Tüümuse B-rakke kirjeldasid Isaacson jt. 1987. aastal kasutades immunohistokeemia uurimismeetodeid.

Tüümuse B-rakud on tuvastatud loote, vastsündinu ja täiskasvanu tüümuses.[86][87][88]

Tüümuse dendriitrakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse dendriitrakud

Inimese normaalne tüümus sisaldab, peamiselt säsiosas ja tüümuse kortikomedullaarse tsooni läheduses, teatud populatsioon ja alampopulatsioonid tüümuse dendtiitrakke. Inimese (ka hiire) tüümuses on tuvastatud 3 tüümuse dendriitrakkude alampopulatsiooni.

Arvatakse, et tüümuse dendriitrakud (lüh tDC) pärinevad luuüdist ja osalevad isereageerivate T-rakkude 'eliminatsioonis'[89] ja võib-olla, et ka tümotsüütide arengus.

Tüümuse makrofaagid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse makrofaagid

Inimese normaalne tüümus sisaldab lisaks tüümuse makrofaagidele ka makrofaage mis migreeruvad tüümusesse teiste elundite struktuuridest.[90]

Thymic myeoid cells[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse müoidrakud

Inimese normaalne tüümuse säsi sisaldab tüümuse müoidrakke, mille osad näitajad sarnanevad tüümuse epiteelirakkudega ja arvatakse, et nende funktsiooniks on tümotsüütide kaitse apoptoosi eest.

Tüümuse müoidrakke kirjeldas Mayer 1888. aastal.

Tüümuse müoidrakkude päritolu on vaidluse all. Nende rakkude histopatoloogiaga seostatakse müasteeniat.[91]

Lümfopoees tüümuses ja lümfirakkude elukaar[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuses toimub aktiivne lümfopoees. Enamike (99 %) tüümuses toodetud rakkude elukaar normaalseks peetavatel loomadel on 3 kuni 4 päeva, ülejäänud arvatakse migreeruvat teisestesse lümfoidelunditesse.[92]

Hassalli kehad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hassalli kehad

Inimeste Hassalli kehad ekspresserivad tüümuse stromaalset lümfopoetiini (TSLP). Inimese tüümuse stromaalne lümfopoetiin aktiveerib CD11c- positiivseid tüümuse dendriitrakke ekspresseerimaks rohkelt CD80 ja CD86, mille tulemusel suudavad nimetatud rakud indutseerida CD4+CD8-CD25- tüümuse T-rakkude paljunemist ja diferentseerumist CD4+CD25+FOXP3+ regulatoorseteks T-rakkudeks.[93]

Tüümuse rakkude diferentseerumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis T-rakud

T-rakkude diferentseerumine toimub nimetatud rakkude, tüümuse epiteelirakkude ja MHC vaheliste signalisatsiooniradade kaudu, lisaks neile võivad lisanduda ka dendriitrakud ja makrofaagid ning tüümuse müoepiteelrakud.

Rakkude koolitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rakkude koolitamise all mõeldakse nende varustamist spetsiifilistele funktsioonidele vastavate retseptoritega rakumembraanil.

Rakkude apoptoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse histoloogilised funktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus koosneb teadaolevalt kahest histoloogilisest üksusest: thymic epithelial space (see koosneb tüümuse koorest ja säsist) ja tüümuse perivaskulaarsetest ruumidest (paiknevad tüümuse kihnus).


Tüümuse patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse patoloogia püüab hõlmata väga erinevatel põhjustel tekkinud tüümuse arengu ja elundi toimimisega (sh mikrokeskkond) seotud seisundeid, mida käsitletakse mitmete teadusdistsipliinide lõikes kas normidest kõrvale kalduvatena või haiguslikena.

Tüümuse lesioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse lesioonid

Tüümuse lesioonide (vahel ka tüümuse massi) all peetakse silmas harilikult tüümuselundiga sündinud loomadel mitmesuguste mitteinvasiivsete ja invasiivsete uuringute käigus tuvastatud tüümuselundi lesioone, mis võivad osutuda kas ravitavateks või iseeneseslikult kaduvateks, healoomulisteks kui ka pahaloomulisteks või ravimatuteks.[94][95][96][97][98][99]

Tüümuse atroofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse atroofia

Tüümuse taandareng võib olla ka ajutine (akuutne), tingituna stressist, traumast või ka normaalsest rasedusest, akuutset atroofiat (tümotsüütide apoptoos) põhjustavad ka sünteetiliste hormoonide (nt glükokortikoidid), röntgenikiirguse, tsütostaatiliste ravimite ja alkoholi joomine.

Tüümuse atroofia, tümotsüütide apotoosi näol, leiab aset ka hüpergükeemilise seisundi tekkides ja nimetatakse diabeetiliseks tüümuseks.[100]

Akuutse atroofia järgselt tüümus regenereerub üsna kiiresti, hävinud koed ja rakud taastatakse - tüümuse hüperplaasia näol.

Tüümuse atroofia võib olla tingitud ka alatoitumusest, vitamiinivaesest toidusedelist ja mitmetest kroonilistest haigustest.

Tüümuse atroofiaga seostatakse ka mitmete ainuraksete, seente, viiruste ja bakterite pääsemist tüümusesse.

Ajuripatsi eemaldus põhjustab samuti tüümuse atroofiat.[101]

Tüümuse suurenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümo-lümfaatiline seisund

1860. aastatel arvas arst Samuel Wilks, et laste vormikad kehad ja suurenenud tüümus on hea tervise tunnusteks, kuid tema oli teadaolevalt üks vähestest.

Paljud sidusid tüümuse suurenemist vastsündinute ja väikelaste äkksurmaga.

Dr. Charles Norris (New York) oli esimene, kes pakkus 1905. aastal kriteeriumid tümo-lümfaatilise seisundi diagnoosimiseks.

Enne 1930. aastat arvati, et suurenenud tüümus ja lümfisõlmed, mida nimetati tümo-lümfaatilise seisundiks[102] (status thymicolymphaticus, ka status lymphaticus[103]) on haiguslik seisund, mis põhjustab vastsündinute ja väikelaste äkksurma.

1929. seostati suurenenud tüümust mitmete haiguslike seisunditega ning seetõttu peeti oluliseks tüümust (ka vastsündinutel) radioloogiliselt uurida.[104]

1930. aastatel aga uuriti Suurbritannias seisundit põhjalikult ning ei arvatud enam haiguste hulka. Eesti NSV-s arvati aga veel 1960. aastatel, et suurenenud tüümus kutsub esile tümo-lümfaatilise seisundi[105]

Seisundi raviks pakkus König 1906. aastal tüümuse kirurgilist eemaldamist. Kuid kirurgilisetel sekkumistel olid ebasoovitavad kõrvalmõjud - 33,3 % (üks kolmest) patsientide surma näol.

Vahepeal aga avastas Wilhelm Conrad Röntgen röntgenikiirguse ja alates 1903. aastast hakati kasutama tüümuse kiiritusravi ('vähendamiseks') .

Inimesel kirjeldatud tüümuse haigused ja patoloogilised seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väärarendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kaasasündinud väärarendid

Tüümuse organogeneesi jooksul väljakujunenud väärarendid on haruldased kaasasündinud väärarendid, mille hulka liigitatakse tüümuse kaasasündinud aplaasia või tüümuse vaegmoodustumus, ektoopiline tüümus ja tüümuse tsüstid.

Tüümuse üsasisese ebanormaalse arenguga (tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia) seostatakse DiGeorge'i sündroomi (DGA – DiGeorge anomaly) ja pärilikku autoimmuunset polüendokrinopaatia-kandidiaas-ektodermaalset düstroofiat (APEDEC[106], mutatsioonid TBX1, FOXN1 ja AIRE-s).

Päriliku kassikisa {cri-du-chat} sündroomi ehk viienda kromosoomi lühikese õla deletsiooni iseloomustab samuti tüümuse arenematus.

Tüümuse kaasasündinud väärareng on ka autosomaalretsessiivse kombineeritud immuunpuudulikkuse vorm- Nezelofi sündroom (RHK-10 D81.4).

Tüümuse kaasasündinud funktsionaalsete väärarengutega seostatakse inimestel rasket kombineeritud immuunpuudulikkuse ehk SCID-sündroomi ja ataksia teleangiektaasiat, mil tüümuses ei toimu normaalset mitootilist tegevust, ei arene tüümuse epiteelirakud ja tüümus ei arene funktsioneerivaks lümfoidelundiks.

Tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis DiGeorge'i sündroom

DiGeorge'i sündroom (syndroma DiGeorge) ehk tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia ehk tüümuse kaasasündinud aplaasia ehk tüümuse aplaasia ehk 22q11.2 deletsioonisündroom ehk tüümuse arenematus (OMIM: 188 400) on loote üsasisese perioodi arengu - ja migratsioonihäire, mida iseloomustavad kolmanda ja neljanda lõpustasku arenematusest tingitud tüümuse ja kõrvalkilpnäärmete puudumine[107][108] ja 'tüümusega seotud' rakulise immuunsuse puudulikkus (1965).[109] ja mitmed teised iseloomulikud haigustunnused ja/või nende kombinatsioonid.[110][111]

DiGeorge'i sündroom liigitatakse sünnijärgselt tüümuse kaasasündinud väärarendidite hulka. Tegemist võib olla geneetilise häirega.

DiGeorge'i sündroomi kliinilist pilti kirjeldati esmakordselt tõenäoliselt 1829. aastal.

1959. aastal (Lobdell, 1959) arvati, et kaasasündinud kõrvalkilpnäärmete arenematusega võib kaasneda ka kaasasündinud tüümuse puudumine.[112]

DiGeorge'i sündroomi kirjeldas esmakordselt 1965. aastal[113] ameerika arst ja endokrinoloog Angelo M. DiGeorge (1921 - 2009).

Kaasasündinud tüümuse aplaasia korral on tüümus väike, harilikult on tuvastatavad retikulaarrakud ja suured lümfotsüüdid kuid ei ole väikseid lümfotsüüte ja Hassalli kehad.[114]

Ektoopiline tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Ektoopiline tüümus

Ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada tüümuse kaasasündinud väärarendit, mil tüümus koosneb küll tüümuse koorest ja säsist ning funktsioneerib normaalselt, kuid asetseb, kas kilpnääre või kõrvalkilpnääre läheduses või ka kaelas.[115][116]

Pole selge kas ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada ka aberrantset tüümusekude või tüümuse koe saarekesi, mida võidakse tuvastada radioloogiliste uuringute ajal või kuvada piltdiagnostika abiga või tuvastada ka operatsioonide käigus, kas kaelas, kopsuväratis või spatium retropharyngeum'is jm.[117]

Ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada ka siirdatud tüümust või ka tüümuse kude.

Tüümuse haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse haigused

Tüümuse haigused on koondnimetus osadel selgroogsetel loomadel esinevate tüümuse (koed, rakud, sooned, geenid, väärarengud jm) akuutsete, krooniliste ning pärilike haiguslike seisundite või haiguste rühma kohta.

Tüümusele mõjuvad haigusi tekitavalt liigne füüsiline treening ja füüsiline koormus, suitsetamine, antibiootikumide kasutamine ja mürkkemikaalid (nt väetised ja taimekaitsevahendid), mürkmetallid, aga ka korduvad parasiitide, seente ja bakterite põhjustatud infektsioonid ja haigused, samuti allergiad (nt toidu-, piimatoodete-, suhkru- ja muud toiduainete allergiad) ja põletikud.

Ka erialaajakirjades rõhutatakse, et tüümuse kuju ja suurus on indiviiditi niivõrd erinev, et diagnoosimiseks on vaja väga täpseid aluseid ja tehnikaid. Maailmas loetakse tüümusega seotud levinud haiguslikeks seisunditeks näiteks järgmisi:[118]

  • tüümuse involutsioon

Loetelu on pikk ja täieneb pidevalt, loetakse lihtsustatult, et haiguslikud seisundid, milles osutatakse ja esineb T-rakke, seotuks T ehk tüümusest sõltuvaks, näituseks:

Tüümuse põletik[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse põletik

Tüümuse põletik (thymitis) on tüümusehaigus, mille etioloogia on ebaselge. Tüümuse põletik võib aga tüümuse tsüste põhjustada.

Tüümuse põletikku on kirjeldatud juba 1842. aastal.[120]

Immuunpuudulikkusega seotud haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Primaarne immuunpuudulikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Primaarne immuunpuudulikkus

Primaarne immuunpuudulikkus ehk PID (inglise primary immune deficiency diseases) on koondnimetus erinevate sümptomitega haiguslike seisundite kohta paljudel loomadel, mille korral lümfoid(-immuun)süsteemi liigitatud lümfoidorganites, rakkudes, retseptorites ja geenides esineb häireid või need puuduvad või ei talitle normaalselt. Primaarset immuunpuudlikkust esineb küllaltki sagedasti, 1 juht 250–500 inimese kohta.

Ligi veerandil haigusjuhtudest jõutakse õige diagnoosini 20 või enama aasta jooksul.[121]

2013. aastaks oli kirjeldatud ligi 250 primaarse immuunpuudulikkusega seotud haiguslikku seisundit.

Esmase immuunpuudulikkuse häired, näiteks Wiskott-Aldrichi sündroom, raske kombineeritud immuunpuudulikkuse sündroom;

Sekundaarne immuunpuudulikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmas levinuim sekundaarse immuunpuudulikkuse põhjus on alatoitumus.

Teisese immuunpuudulikkuse häired, näiteks HIV.

Verejooks tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuses võib esineda, suuresti teadmata põhjustel, verejookse. Arvatakse, et tüümuse siseste verejooksude põhjuseks võivad olla kas aordi lõhkemine, K-vitamiinivaegus, sünnitrauma või ka tüümuse tsüstid ja tümoom[122].

Müasteenia ja tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

RHK-10 E-32[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis RHK-10 Tüümuse- e harkelundihaigused
  • [E32.0] Püsiv tüümusehüperplaasia Hyperplasia persistens thymi
  • [E32.1] Tüümuseabstsess e –mädanik Abscessus thymi
  • [E32.8] Tüümuse muud haigused Alii morbi thymi
  • [E32.9] Tüümuse täpsustamata haigus Morbus thymi non specificatus.

Onkoloogilised haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kasvajad

Tüümuse kasvaja esmakirjeldajaks peetakse Sir Astley Paston Cooperit.

Healoomulised kasvajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümolipoom[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümolipoom

Tümolipoom on tundmatu etioloogiaga lipoomi vorm, mis liigitatakse tüümuse rasvkoe healoomuliste kasvajate hulka ja vahel ka tümoomide hulka; seda seostatakse enamasti müasteeniaga. Tümolipoomi koed koosnevad tüümusekoe ja rasvkoe segust.[123]

Esmakordselt on tüümuse lipoomi kirjeldanud tõenäoliselt (Schmincke (1926) järgi) Lange 1904. aastal – kasvaja kaalus 16,0 grammi.[124]

Pahaloomulised kasvajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse pahaloomuliste kasvajate põhjused ja riskifaktorid ning arengu ja taandarengu mehhanismid pole teada. Tüümuse pahaloomuliste kasvajate hulka kuuluvad nii primaarsed kasvajad nagu tüümusevähk kui ka metastaasid.

Tüümuses on tuvastatud ka primaarset maliigset melanoomi.[125]

Tüümusesse võivad metastaseeruda ka sellised pahaloomulised kasvajad nagu kopsu-, rinna-, kilpnäärme- ja pärasoolevähk jt.

Tümoom[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümoom

Termini thymoma võttis esmkordselt kasutusele arvatavasti Fritz Grandhomme 1900.a.[126] ja rakendasid Thiroloix ja Debré 1907. aastal. 1917. aastal kogus Bell kokku 10 müasteeniasse surnud tüümuse kasvajaga patsienti ja märkis ära, et need kasvajad võivad pärineda tüümuse epiteelirakkudest ja defineeris tümoomi: kas beniigne või maliigne kasvaja, mis võib pärineda tüümuse epiteelkoest ja mida saab harilikult tuvastada epiteeli retikulumi ning lümfotsüütide põhjal. Kuid esialgu ei arvanud ta tümoome tõeliseks kasvajaks vaid teatud tüümuse hüperplastiliseks vohanguks, mida esines enamikel müasteeniaga patsientidel.[127]

Tümoomi asukohad südamest eespool, ulatudes südame keskseinandini, edasi võivad tümoomid migreeruda kopsudesse ja rindkeresse.

Paraneoplastilised sündroomid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Paraneoplastilised sündroomid

Paraneoplastilised sündroomid tümoomi korral:

Tüümuse lümfoomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse lümfoomid

Tüümuse lümfoomid (inglise thymic lymphoma) on lümfikoe (lümfisüsteem) pahaloomulised kasvajad.

Sugurakulised kasvajad tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sugurakulised kasvajad tüümuses

Sugurakulised kasvajad (inglise germ cell tumours) on kasvajad, mille levinuimaks algpaikmeks on munandid, kuid primaarseid sugurakulisi kasvajaid on tuvastatud ka tüümuses, arvatakse, et nende põhjuseks on spetsiifiliste rakkude migratsiooni hälbed embrüogeneesi ajal.[129]

Sugurakulised kasvajad tüümuses on seminoom, teratoom jpt.[130]

Seminoom tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Seminoom tüümuses

Seminoom tüümuses (inglise thymic seminoma) – on seemnerakk kasvaja tüümuses[131], mida esineb tõenäoliselt eelkõige meestel[132] aga ka naistel[133].

Teratoom tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Teratoom tüümuses

Teratoom tüümuses (inglise thymic teratoma) on väärarendkasvaja tüümuses, mille päritolus ja loomuses pole ühtsete kokulepeteni jõutud, tõenäoliselt on enamik healoomulised ja võivad pärineda embrüogeneesi ajast ning on seotud tüvirakkude dieferetseerumishäiretega, mis on võimaldanud neil rakkudel säilitada kasvupotentsiaal.[134]

Tüümuse vähk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse vähk

Tüümuse vähk ehk tüümuse kartsinoom (inglise thymic carcinoma) ehk tüümuse neuroendokriinsed kasvajad[135] on tüümuse maliigne kasvaja, mis saab alguse tüümuse epiteelist. Tüümuse kartsinoomi eraldas Shimosato koos kolleegidega tümoomist 1977. aastal.[136]

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Alltoodud kirjeldused ei ole sobivad kodus iseseisvalt järele tegemiseks; röntgenoloogilised diagnostilised protseduurid võivad kahjustada Teie tervist

Kirurgia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümektoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümektoomia
Next.svg Pikemalt artiklis Videotorakoskoopiline tümektoomia

Harkelundieemaldus on invasiivne kirurgiline ravimeetod.

Eksperimentaalsete tümektoomiate poolest teatakse Restelli't (1845), kes kirurgiliselt eemaldas tüümuse 98 katseloomal - lammastel, koertel ja vasikatel - kõik nad surid.[137]

Esimese tüümuselõikuse inimesel tegi (ebaõnnestunult) 1896. aastal Saksa kirurg Ludwig Rehn (1849–1930).

20. sajandi algusaastatel oli neonataalne tümektoomiaimikute ja väikelaste tümo-lümfaatilise seisundi ja tüümuse astma puhul üsna levinud.

Inglismaal teostas esimese tümektoomia Sir Geoffrey Keynes 1942. aastal New End Hospital'is.[138]

1960. aastatel seostati tüümuse ekstirpatsiooniga loomadel rasvumist, pastoossuse staadiumi, üldist loidust, mahajäämust kasvus, rahhiiditaolist seisundit, lihaste atroofiat ja kahheksiat.[139]

Tänapäeval vastsündinute ja väikelaste avatud südamelõikuse operatsioonide käigus tüümus tavaliselt eemaldatakse, et ta ei segaks ja/või raskendaks operatsiooni läbiviimist.[140]

Noores eas tümektoomia läbinud naistel ei toimu tõenäoliselt funktsioneerivate munasarjade arengut, paljud neist jäävad sigimisvõimetuks.

Tümektoomia järgselt areneb inimestel välja immuundefitsiit.

Tüümuse siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse siirdamine

Tüümuse siirdamine on elundi siirdamise vorm, mille korral inimese tüümusekude (või osa tüümusest) invasiivse kirurgilise operatsiooni käigus elundidoonorilt elundisaajale siirdatakse.[141] Siirdatavaid inimese tüümuseid teistelt inimestelt spetsiaalselt välja ei lõigata, siirdamiseks kasutatakse vastsündinute ja või väikelastelt näiteks avatud südamelõikuse ajal eemaldatud elundeid.

Tüümuse siirdamise järgselt võib välja kujuneda autoimmuunne sündroom.

Kliiniline radioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rindkere elundite patoloogia radiodiagnostika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse piltdiagnostika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse patoloogia kahtluse korral võidakse, tuvastamaks tüümuse lesioone ja/või haiguslikke seisundeid, kasutada mitmesuguseid radioloogilisi uuringuid (piltdiagnostika).[142]

Esmase diagnostika vahendina võidakse uuritavale teha kas tüümuse ultraheli, rindkere röntgenipilt (Röntgeniülesvõte rindkere piirkonnast (üks ülesvõte) 9,12 eur-i), rindkere kompuutertomograafia või rindkere magnetresonantstomograafia.

Tüümuse lesioonide korral võidakse leviku ja/või ravivastusele kinnituse saamiseks teha - PET/KT jm.

Loote tüümuse ultraheliuuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naistel võidakse raseduse ajal teostada loote ultraheliuuringuid, millede käigus võidakse vajadusel vastava aparaadi (näiteks värvi-doppler-ehhokardiograaf) kuvarile kuvada ja mõõta ka loote tüümust.[143][144][145][146][147]

1989. aastal demonstreersid Felker jt, et tüümust saab vastavate seadmete ja tarkvara ning spetsialistide olemasolul kuvada.[148]

Tüümus rindkere röntgenipildil[muuda | redigeeri lähteteksti]
Röntgenipilt: normaalne tüümus noorel lapsel

Tüümuse kujutis rindkere röntgenipildil on varieeruv nii indiviiditi kui ka samal indiviidil - varieeruvad nii kuju, suurus, ka asukoht (ektoopiline tüümus) lesioonide kujutised kui ka tihedus jm.

Tüümuse kiiritusravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kiiritusravi

20. sajandil seostati Ameerika Ühendriikides tüümusega tervet rida haiguslikke seisundeid, mille raviks kasutati kiiritusravi.[149]

1920-ndatel aastatel kasutati tüümuse kiiritamist ka psoriaasi ravis.

1945. aastal nimetas ameerika radioloog John Caffey tüümuse kiiritamist, sõltumata vanusest, irratsionaalseks protseduuriks.[150]

Lapseeas saadud tüümuse kiiritusravi[151] võib indutseerida kiirgusest põhjustatud kilpnäärmevähi teket.[152]

Loomadel kirjeldatud tüümuse haigused ja patoloogilised seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse kliiniliste seisundite diagnoosimisel ning haiguslike seisundite kirjeldamisel ja ravis veterinaaria valdkonna kaudu on andmeid tüümuse kasvajate kohta sellistel koduloomadel nagu härg, lammas, kits, koer, hobune, siga ja küülik ning laborimeditsiini kaudu ka laborihiirtel ja -rottidel.

Tüümuse koe siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse koe siirdamine

Tüümuseta laborihiirte lümfisõlmedesse siirdatud tüümuse koed lõid neil hiirtel funktsioneeriva immuunsüsteemi.[153]

Eksogeensete hormoonide manustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katsed laborirottidega, kellele manustati eksogeenset melatoniini, tuvastasid, et hormoon takistas stressis loomadel tüümuse involutsiooni kas osaliselt või valdavalt.[154]

Termin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ladinakeelsed nimetused on corpus thymicum, corpus thymianum ja glandula thymus.

Etümoloogia pole päris selge ja kindlad kokkulepped sõna päritolu kohta ilmselt puuduvad.[155]

Kreeka sõna θύμος 'thymos' pidavat osade allikate andmetel tähendama nii suitsutaolisust ja vaimu kui ka hinge ja julgust.

Ladinakeelset nimetust thymus seostatakse tüümianitaimega.

Tüümuse varasem eestikeelne nimetus oli harknääre. Termin seostub arvatavasti ühe osaga teadlastest, kes varem kirjeldasid tüümuse funktsioone (mis olid suuresti teadmata) sarnaselt teiste näärmete funktsioonidega.

Harkelund on kantud kehtivasse rahvusvahelisse inimese anatoomia standardisse Terminologia Anatomica ja inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica ning inimese embrüonaalse (looteea) arengustaadiumi standardsõnavarasse Terminologia Embryologica-sse.

Ravimina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse ekstrakt

Tüümuse ekstrakt on keemiline aine, mida toodetakse lehma tüümusest ja kasutatakse mitmete infektsioonhaiguste korral nagu gripp, uus gripp A(H1N1), B-hepatiit, C-hepatiit, mononukleoosi, ohatise ja urkepõletiku ning AIDSi/HIVi korral, ka astma, allergilise riniidi, toiduallergiate, pahaloomuliste kasvajate, reumatoidartriidi, viirusnakkusejärgne väsimussündroom, süsteemse erütematoosse luupuse ravis.

Veel kasutatakse tüümuse ekstrakti vähihaigetel, kellele on tehtud kiiritusravi või kemoteraapiat, valgete vereliblede tootmise tagamiseks.[156]

PROBOOST Thymic Protein A[muuda | redigeeri lähteteksti]

PROBOOST Thymic Protein A on toode, mis sisaldab vasika tüümuse rakukultuuridest eraldatud thymic Protein A-d. Toodet reklaamitakse inimestele mõeldud toidulisandina, mis teoreetiliselt peaks toimima sarnaselt looduslikest allikatest eraldatud ja töödeldud tüümuse ekstraktile. [157][158]

FDA ei ole tootele hinnangut andnud.

Subproduktina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Subproduktid

Kulinaarias valmistatakse vasika tüümusest rooga, mille prantsuskeelne nimetus on ris de veau.

Bibliograafia (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sissekanne Encyclopædia Britannica-s, veebiversioon (vaadatud 18.01.2015.a.)(inglise keeles)
  2. Geoffrey Keynes, The surgery of the thymus gland, British Journal of Surgery, 33. väljaanne, nr 131, lk 201–214, jaanuar 1946, DOI: 10.1002/bjs.18003313102, veebiversioon (vaadatud 03.01.2015.a.)(inglise keeles)
  3. "Meditsiinisõnastik", 224:2004.
  4. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 1 – 10, Springer - Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  5. Henri Milne-Edwards, "MANUAL OF SURGICAL ANATOMY, CONTEINING A MINUTE DESCRIPTION OF THE PARTS CONCERNED IN OPERATIVE SURGERY, WITH THE ANATOMICAL EFFECTS OF ACCIDENTS, AND INSTRUCTIONS FOR THE PERFORMANCE OF OPERATIONS", tõlkija William Coulson, lk 148, 1828, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.12.2014.a.)(inglise keeles)
  6. Sir Astley Cooper, "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates", The Lancet London: A Journal of British and Foreign Medicine ..., 2. köide, lk 342 - 345, 1834, veebiversioon (vaadatud 03.12.2014.a.)(inglise keeles)
  7. Sir Astley Cooper, "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates", lk 352 - 409, 1845, Archive.org raamatu veebiversioon (vaadatud 28.12.2014.a.)(inglise keeles)
  8. New York journal of medicine, toimetaja Stephen Smith, VI. köide, 3. seeria, New York, "The Physiology of the Thymus Gland in Heath and Disease; viewed from Experimental Examinations and Clinical Experience. a Contribution to the History of Infantile Life.", Alexander Friedleben, lk 129 - 132, 1859, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.12.2014.a.)(inglise keeles)
  9. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 4, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  10. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  11. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 4, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  12. T.J. Bowden , P. Cook, J.H.W.M. Rombout, Development and function of the thymus in teleosts, Fish & Shellfish Immunology 19 (2005), 413 - 427, veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(inglise keeles)
  13. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 5, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  14. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  15. Manju Yadav, Encyclopedia of Endocinology, "Reptilian Endocrinology", lk 144, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 23.01.2015.a.)(inglise keeles)
  16. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 5, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  17. Manju Yadav, Encyclopedia of Endocinology, "Reptilian Endocrinology", lk 144, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 23.01.2015.a.)(inglise keeles)
  18. Julius M. Cruse, MD, PhD,Robert E. Lewis, "Atlas of Immunology", 3.trükk, CRC Press, lk 807, 2010, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.09.2014)(inglise keeles)
  19. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 6, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  20. Smolarchuk C, Zhu LF, Chan WF, Anderson CC., T cells generated in the absence of a thoracic thymus fail to establish homeostasis. Lühikokkuvõte., Eur J Immunol. august 2014 ;44(8):2263-73. doi: 10.1002/eji.201343846., veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  21. Terszowski G, Müller SM, Bleul CC, Blum C, Schirmbeck R, Reimann J, Pasquier LD, Amagai T, Boehm T, Rodewald HR., Evidence for a functional second thymus in mice.Lühikokkuvõte., Science. 14. aprill 2006;312(5771):284-7., veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  22. Melissa Lee Phillips, Mice have second thymus. Researchers find cervical thymus that produces T cells and mounts antibody response, 3. märts 2006, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  23. MARION D. KENDALL ja ANN G. CLARKE, The thymus in the mouse changes its activity during pregnancy: a study of the microenvironment. Lühikokkuvõte., Journal of Anatomy / 197. väljaanne / nr 03 / oktoober 2000, lk 393-411, Anatomical Society of Great Britain and Ireland 2000 DOI: http://dx.doi.org/ (About DOI), veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  24. W. D. Michalke, M. W. Hess, H. Riedwyl, R. D. Stoner ja H. Cottier, Thymic Lymphopoiesis and Cell Loss in Newborn Mice, University of Bern. BLOOD, 3. väljaanne, nr. 4 (aprill), 1969, veebiversioon (vaadatud 27.12.2014.a.)(inglise keeles)
  25. Annette B. Vogel, Emanuel Haasbach, Sarah J. Reiling, Karoline Droebner, Karin Klingel ja Oliver Planz, Highly Pathogenic Influenza Virus Infection of the Thymus Interferes with T Lymphocyte Development, J Immunol, september 2010; 185:4824-4834; doi: 10.4049/jimmunol.0903631, veebiversioon (vaadatud 17.09.2014)(inglise keeles)
  26. Kristen L. Mueller, IL-22 Protects the Thymus, Sci. Signal., 10. aprill 2012, Immunology, 5. väljaanne, nr. 219, veebiversioon (vaadatud 27.12.2014.a.)(inglise keeles)
  27. The Jackson Laboratory, Thymus Mediates Cancer Cell Chemo-resistance, 15. november 2010, veebiversioon (vaadatud 30.11.2014.a.)(inglise keeles)
  28. Professor of Anatomy JOHNSON SYMINGTON, A NOTE ON THE THYMUS GLAND IN THE KOALA (PHASCOLARBCTUS CINEREUS)., Queen's College, Belfast. Journ. of Anat. and Physiology, jaanuar 1900., lk 224 - 227, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  29. PAUL CANFIELD, SUSAN HEMSLEY ja JOANNE CONNOLLY, Histological and immunohistological study of the developing and involuting superficial cervical thymus in the koala (Phascolarctos cinereus), J. Anat. (1996) 189, lk 159-169, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  30. Elizabeth A. Fraser, J. P. Hill, The Development of the Thymus, Epithelial Bodies, and Thyroid in the Marsupialia. Part II. Phascolarctos, Phascolomys and Perameles, 13. mai 1915, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  31. P J Canfield, S Hemsley, THYMIC LYMPHOSARCOMA OF T CELL LINEAGE IN A KOALA (PHASCOLARCTOS CINEREUS)., Aust Vet J 1996 august;74(2):151-4, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  32. R. K. Jordan, Development of sheep thymus in relation to in utero thymectomy experiments, 16. november 2005, DOI: 10.1002/eji.1830061007, European Journal of Immunology, 6. väljaanne, nr 10, lk 693–698, oktoober 1976, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014.a.)(inglise keeles)
  33. Craig P. Cunningham, Wayne G. Kimpton, Anita Fernando ja Ross N. P. Cahill, Neonatal thymectomy identifies two major pools of sessile and recirculating peripheral T cells which appear to be under separate homeostatic control, Int. Immunol. (2001) 13 (11): 1351-1359., doi: 10.1093/intimm/13.11.1351, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014.a.)(inglise keeles)
  34. K. Yamaguchi, M. Miyasaka, Microvasculature of the Sheep Thymus, Histophysiology of the Immune System, Advances in Experimental Medicine and Biology, 237. väljaanne, 1988, lk 571-575, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014.a.)(inglise keeles)
  35. Kotani M, Fukumoto T, Brandon MR., Destruction of Hassall's corpuscles by macrophages in the sheep thymus. Lühikokkuvõte., Cell Tissue Res. 1981;217(1):49-54., veebiversioon (vaadatud 31.12.2014.a.)(inglise keeles)
  36. William J. Krause, "An Atlas of Opossum Organogenesis", 2007, lk 343 - 349, Universal Publishing, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 02.01.2015.a.)(inglise keeles)
  37. Hugh Tyndale-Biscoe, "Life of Marsupials", lk 87, 2005, CSIRO PUBLISHING, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 02.01.2015.a.)(inglise keeles)
  38. Savino W., The elastic system in the thymus of the opossum Didelphis marsupialis aurita. Lühikokkuvõte., Anat Anz. 1982;151(1):70-3., veebiversioon (vaadatud 02.01.2015.a.)(inglise keeles)
  39. K. Yugesh, Dr. S. Swayam Jothi, Dr. K. Ranganathan, P. Jayaraman, Chavalin V Bharath, Sujatha.N, Macroscopic and Microscopic study of thymus of pig, IOSR Journal of Dental and Medical Sciences (IOSR-JDMS), e-ISSN: 2279-0853, p-ISSN: 2279-0861. 13. väljaanne, nr 9 Ver. VIII (September 2014), lk 52-55, veebiversioon (vaadatud 28.12.2014.a.)(inglise keeles)
  40. Fetal Pig Dissection, veebiversioon (vaadatud 28.12.2014.a.)(inglise keeles)
  41. Dr. W. L. Chapman Jr., J. R. Allen, The fine structure of the thymus of the fetal and neonatal monkey (Macaca mulatta), Zeitschrift für Zellforschung und Mikroskopische Anatomie, 18. II. 1971, 114. köide, nr 2, lk 220-233, veebiversioon (vaadatud 01.01.2015.a.)(inglise keeles)
  42. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", 250:2011
  43. J. BEARD, THE TRUE FUNCTION OF THE THYMUS, UNIVERSITY LECTURER IN COMPARATIVE EMBRYOLOGY, EDINBURGH, The Lancet, 21. jaanuar 1899, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  44. Arne Lepp. "Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 334, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  45. Thymus Development, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  46. Reidar Andreson, Biotehnoloogia magistrand I, Lümfotsüütide diferentseerumise mehhanismid., veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)
  47. Human Embryology, Module 17.2 Lymphatic tissue, Thymus, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  48. Valsamo K. Anagnostou, Ipatia Doussis-Anagnostopoulou, Dina G. Tiniakos, Despina Karandrea, Emmanouil Agapitos, Petros Karakitsos, Christos Kittas, Ontogeny of Intrinsic Innervation in the Human Thymus and Spleen, doi: 10.1369/jhc.6A7168.2007J, Histochem Cytochem, August 2007, 55. väljaanne, nr 8, lk 813-820, veebiversioon (vaadatud 04.10.2014)(inglise keeles)
  49. Sajjad Y, Quenby S, Nickson P, Lewis-Jones DI, Vince G., Androgen receptors are expressed in a variety of human fetal extragenital tissues: an immunohistochemical study. Lühikokkuvõte., Asian J Androl. november 2007;9(6):751-9. veebiversioon (vaadatud 14.12.2014.a.) (inglise keeles)
  50. Xu PX, Zheng W, Laclef C, Maire P, Maas RL, Peters H, Xu X., Eya1 is required for the morphogenesis of mammalian thymus, parathyroid and thyroid. Lühikokkuvõte., Development. 2002 Jul;129(13):3033-44., veebiversioon (vaadatud 04.12.2014.a.) (inglise keeles)
  51. Thymus Development, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  52. Kenneth Murphy, Raif Geha, Luigi Notarangelo, Janeway’s Immunobiology 8 with Case Studies in Immunology 6, Garland Science, 8.trükk, Case 9 , 2011, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  53. Liu C1, Ueno T, Kuse S, Saito F, Nitta T, Piali L, Nakano H, Kakiuchi T, Lipp M, Hollander GA, Takahama Y., The role of CCL21 in recruitment of T-precursor cells to fetal thymi. Lühikokkuvõte, Blood. 1. jaanuar 2005 ;105(1):31-9., veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  54. Renata Mazzucchelli, Julie A. Hixon, Rosanne Spolski, Xin Chen, Wen Qing Li, Veronica L. Hall, Jami Willette-Brown, Development of regulatory T cells requires IL-7R stimulation by IL-7 or TSLP, BLOOD, 15. oktoober 2008, 112. väljaanne, number 8, veebiversioon (vaadatud 26.11.2014.a.)(inglise keeles)
  55. Danielle Aw ja Donald B. Palmer, The Origin and Implication of Thymic Involution, Aging Dis. oktoober 2011; 2(5): 437–443., PMCID: PMC3295077, veebiversioon (vaadatud 18.10.2014)(inglise keeles)
  56. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 16, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 21.01.2015.a.)(saksa keeles)
  57. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  58. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features, Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 17, Springer - Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.09.2014)(inglise keeles)
  59. K.Anastasiadis, C. Ratnatunga, "The Thymus Gland: Diagnosis and Surgical Management", Springer-Verlag Berlin Heidelberg, 2007, 2. peatükk, "Changes with aging", lk 9, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.09.2014)(inglise keeles)
  60. Bodey B, Bodey B Jr, Siegel SE, Kaiser HE., Involution of the mammalian thymus, one of the leading regulators of aging. Lühikokkuvõte., In Vivo. september-oktoober 1997 ;11(5):421-40., veebiversioon (vaadatud 18.10.2014)(inglise keeles)
  61. Krisztian Kvell, Zoltan Varecza, Domokos Bartis, Sebastian Hesse, Sonia Parnell, Graham Anderson, Eric J. Jenkinson, ja Judit E. Pongracz, Wnt4 and LAP2alpha as Pacemakers of Thymic Epithelial Senescence, PLoS One. 2010; 5(5): e10701. doi: 10.1371/journal.pone.0010701, PMCID: PMC2872673, veebiversioon (vaadatud 28.11.2014.a.)(inglise keeles)
  62. M Marušić, M Turkalj-Kljajić, M Petrovečki, B Užarević, M Rudolf, D Batinić, R Ugljen,* D Anić, Z Ćavar, I Jelić, ja B Malenica, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1904903/ Indirect demonstration of the lifetime function of human thymus], Clin Exp Immunol. veebruar 1998; 111(2): 450–456., doi: 10.1046/j.1365-2249.1998.00470.x, PMCID: PMC1904903, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  63. Anatomie des Menschen: Fotografischer Atlas der systematischen und ..., Lk 267, Schattauer, 7. trükk, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 21.01.2015.a.)(saksa keeles)
  64. MARION D. KENDALL, H. R. M. JOHNSON ja JAYANTI SINGH, The weight of the human thymus gland at necropsy, J. Anat. (1980), 131, 3, lk 485-499, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  65. Thymus, PathPedia, veebiversioon (vaadatud 03.12.2014.a.)(inglise keeles)
  66. Thomas W. Shields, Joseph LoCicero, Carolyn E. Reed, Richard H. Feins, "General Thoracic Surgery", 7. trükk, lk 2061, 2009, Lippincott Williams & Wilkins, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  67. Shah SS, Lai SY, Ruchelli E, Kazahaya K, Mahboubi S., Retropharyngeal aberrant thymus. Lühikokkuvõte., Pediatrics. november 2001 ;108(5):E94., veebiversioon (vaadatud 03.12.2014.a.) (inglise keeles)
  68. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 145, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  69. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 2, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  70. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 16, Springer - Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  71. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 16, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 21.01.2015.a.)(saksa keeles)
  72. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  73. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(saksa keeles)
  74. Andrew J Shepherd, James E G Downing, ja Jaleel A Miyan, Without nerves, immunology remains incomplete – in vivo veritas, Immunology. oktoober 2005; 116(2): 145–163., doi: 10.1111/j.1365-2567.2005.02223.x, PMCID: PMC1817817, veebiversioon (vaadatud 04.10.2014)(inglise keeles)
  75. Nobuaki Uno, Yoshihiro Tominaga, Susumu Matsuoka, Toyonori Tsuzuki, Shuichi Shimabukuro, Tetsuhiko Sato, Norihiko Goto, Takaharu Nagasaka, Akio Katayama, Kazuharu Uchida, Incidence of Parathyroid Glands Located in Thymus in Patients with Renal Hyperparathyroidism, World Journal of Surgery, November 2008, 32. köide, nr 11, lk 2516-2519, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  76. Lin Li, Jin-huang Zhou, Shan-tian Xing, Thymus influences liver functions through hypothalamus-pituitary-gonad axis in rats. Lühikokkuvõte., Advances in Neuroimmunology, 6. väljaanne, nr 3, 1996, lk 289–293, veebiversioon (vaadatud 23.10.2014)(inglise keeles)
  77. H. M. KLOUWEN ja A. W. M. APPELMAN, Synthesis of Adenosine Triphosphate in Isolated Nuclei and Intact Cells, Biochem. J. (1967) 102, 878 – 884, PMCID: PMC1270339, veebiversioon (vaadatud 28.11.2014.a.)(inglise keeles)
  78. Clarke KJ, Porter RK., Uncoupling protein 1 dependent reactive oxygen species production by thymus mitochondria. Lühikokkuvõte., Int J Biochem Cell Biol. jaanuar 2013;45(1):81-9. doi: 10.1016/j.biocel.2012.09.023., veebiversioon (vaadatud 28.11.2014.a.)(inglise keeles)
  79. Shafqat Ali, Liaqat Ali Minhas, Waqas Hameed, Muhamad Arshad, IMMUNOHISTOCHEMICAL DETECTION OF FIBRONECTIN IN HUMAN THYMUS-COMPARISON BETWEEN GROUPS OF DIFFERENT AGES, Pak J Physiol 2009;5(1), veebiversioon (vaadatud 01.12.2014.a.)(inglise keeles)
  80. Yarilin AA, Belyakov IM. Cytokines in the thymus: production and biological effects. Lühikokkuvõte., Curr Med Chem. veebruar 2004 ;11(4):447-64., veebiversioon (vaadatud 28.10.2014.a.)(inglise keeles)
  81. Savino W, Dardenne M., Neuroendocrine control of thymus physiology. Lühikokkuvõte, Endocr Rev. august 2000;21(4):412-43., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.) (inglise keeles)
  82. Janeway CA Jr, Travers P, Walport M, et al., Generation of lymphocytes in bone marrow and thymus, "Immunobiology: The Immune System in Health and Disease.", 5. trükk, New York: Garland Science; 2001., veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  83. Mi-Yeon Kim, Roles of Embryonic and Adult Lymphoid Tissue Inducer Cells in Primary and Secondary Lymphoid Tissues, Yonsei Med J. 30. juuni 2008; 49(3): 352–356., doi: 10.3349/ymj.2008.49.3.352, PMCID: PMC2615333, veebiversioon (vaadatud 18.01.2015.a.)(inglise keeles)
  84. Zoltan Fehervari, Thymic B cells. Lühikokkuvõte., Nature Immunology 14, 1211 (2013) doi:10.1038/ni.2777, 15. november 2013, veebiversioon (vaadatud 15.01.2015.a.)(inglise keeles)
  85. Christensson B, Biberfeld P, Matell G., compartment in the thymus of patients with myasthenia gravis and control subjects. Lühikokkuvõte., veebiversioon (vaadatud 15.01.2015.a.)(inglise keeles)
  86. J. SPENCER, M. CHOY, T. HUSSELL, L. PAPADAKI, J. P. KINGTON & P. G. ISAACSON, Properties of human thymic B cells, Immunology 1992 75 596-600, veebiversioon (vaadatud 15.01.2015.a.)(inglise keeles)
  87. P.G. Isaacson, A.J. Norton, B.J. Addis, THE HUMAN THYMUS CONTAINS A NOVEL POPULATION OF B LYMPHOCYTES, The Lancet, 330. väljaanne, nr 8574, lk 1488–1491, 26. detsember 1987, DOI: http://dx.doi.org/10.1016/S0140-6736(87)92622-5, veebiversioon (vaadatud 15.01.2015.a.)(inglise keeles)
  88. Jason Perera, Liping Meng, Fanyong Meng, ja Haochu Huang, Autoreactive thymic B cells are efficient antigen-presenting cells of cognate self-antigens for T cell negative selection., 110. väljaanne, nr 42, veebiversioon (vaadatud 15.01.2015.a.)(inglise keeles)
  89. Anna I. Proiettoa, Serani van Dommelen, Penghui Zhou, Alexandra Rizzitelli, Angela D’Amico jt, Dendritic cells in the thymus contribute to T-regulatory cell induction, doi10.1073pnas.0810268105, PNAS, 16. detsember 2008, 105. väljaanne, nr 50, 19869–19874, veebiversioon (vaadatud 27.12.2014.a.)(inglise keeles)
  90. G. Castaldi, G. Zavagli, F. Trotta, ja P. Malacarne, Migration of Macrophages to the Thymus after Cyclophosphamide, Br J Exp Pathol. veebruar 1972; 53(1): 28–30., PMCID: PMC2072383, veebiversioon (vaadatud 20.01.2015.a.) (inglise keeles)
  91. Thomas Kirchner, Florian Hoppe, Berthold Schalke, Hans Konrad Müller-Hermelink, Microenvironment of thymic myoid cells in myasthenia gravis, Virchows Archiv B, 1987/1988, 54. väljaanne, nr 1, lk 295-302, veebiversioon (vaadatud 21.01.2015.a.)(inglise keeles)
  92. Dr. Donald Metcalf M. D., Regulation of Thymic Lymphopoiesis, The Thymus Recent Results in Cancer Research / Fortschritte der Krebsforschung / Progrès dans les recherches sur le cancer, 5. väljaanne, 1966, lk 32-43, veebiversioon (vaadatud 27.12.2014.a.)(inglise keeles)
  93. Watanabe N, Wang YH, Lee HK, Ito T, Wang YH, Cao W, Liu YJ., Hassall's corpuscles instruct dendritic cells to induce CD4+CD25+ regulatory T cells in human thymus. Lühikokkuvõte., Nature. 25. august 2005;436(7054):1181-5., veebiversioon (vaadatud 28.10.2014)(inglise keeles)
  94. Mroczek EC, Seemayer TA, Grierson HL, Markin RS, Linder J, Brichacek B, Purtilo DT., Thymic lesions in fatal infectious mononucleosis. Lühikokkuvõte., Clin Immunol Immunopathol. mai 1987 ;43(2):243-55., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  95. Rice HE, Flake AW, Hori T, Galy A, Verhoogen RH., Massive thymic hyperplasia: characterization of a rare mediastinal mass. Lühikokkuvõte., J Pediatr Surg. detsember 1994 ;29(12):1561-4. veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  96. Kontny HU, Sleasman JW, Kingma DW, Jaffe ES, Avila NA, Pizzo PA, Mueller BU., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/9290614 Multilocular thymic cysts in children with human immunodeficiency virus infection: clinical and pathologic aspects. Lühikokkuvõte.], J Pediatr. august 1997 ;131(2):264-70., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  97. Tarakad S Ramachandran et al., Thymic Lesion Imaging, 30. juuli 2013, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  98. Liu Y., Characterization of thymic lesions with F-18 FDG PET-CT: an emphasis on epithelial tumors. Lühikokkuvõte., Nucl Med Commun. 2011 Jul;32(7):554-62. doi: 10.1097/MNM.0b013e328345b984., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  99. Travaini LL, Petralia G, Trifirò G, Ravasi L, Galetta D, Carbone G, Falcini F, Spaggiari L, Bellomi M, Paganelli G., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/18358558 [18F]FDG positron emission tomography/computed tomography and multidetector computed tomography roles in thymic lesion treatment planning. Lühikokkuvõte.], Lung Cancer. september 2008 ;61(3):362-8. doi: 10.1016/j.lungcan.2008.01.019., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  100. Barbu-Tudoran L, Gavriliuc OI, Paunescu V, Mic FA., Accumulation of tissue macrophages and depletion of resident macrophages in the diabetic thymus in response to hyperglycemia-induced thymocyte apoptosis. Lühikokkuvõte., J Diabetes Complications. 2013 märts-aprill;27(2):114-22. doi: 10.1016/j.jdiacomp.2012.10.007., veebiversioon (vaadatud 28.11.2014.a.) (inglise keeles)
  101. Hirokawa K, Utsuyama M, Kobayashi S., Hypothalamic control of development and aging of the thymus. Lühikokkuvõte., Mech Ageing Dev. 1998 Jan 30;100(2):177-85., veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(inglise keeles)
  102. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  103. ANN DALLY, Status Lymphaticus: Sudden Death in Children from "Visitation of God" to Cot Death, Medical History, 1997, 41: 70-85, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  104. E. H. SHANNON, M.B., D.RAD., SOME OBSERVATIONS ON THE TIHYMUS IN EARLY INFANCY, 775 - 785, juuni 1930, veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.) (inglise keeles)
  105. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  106. T. Petteri Arstila ja Hanna Jarva, Human APECED; a Sick Thymus Syndrome?, Front Immunol. 2013; 4: 313., 7. oktoober 2013. doi: 10.3389/fimmu.2013.00313, PMCID: PMC3791424, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  107. "Meditsiinisõnastik", 142:2004.
  108. Roberto Kretschmer, M.D., Burhan Say, M.D., David Brown, M.D., ja Fred S. Rosen, M.D.,http://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJM196812122792401 Congenital Aplasia of the Thymus Gland (DiGeorge's Syndrome), N Engl J Med 1968; 279:1295-1301, 12. detsember 1968, DOI: 10.1056/NEJM196812122792401, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)(inglise keeles)
  109. ROBERT M. FREEDOM, M.D., FRED S. ROSEN, M.D., ja ALEXANDER S. NADAS, M.D., Congenital Cardiovascular Disease and Anomalies of the Third and Fourth Pharyngeal Pouch, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)(inglise keeles)
  110. UpToDate, Christine M Seroogy, MD, E Richard Stiehm, MD, Elizabeth TePas, MD, MS, DiGeorge syndrome: Epidemiology and pathogenesis, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)(inglise keeles)
  111. Christine M Seroogy, MD, E Richard Stiehm, MD, Elizabeth TePas, MD, MS, DiGeorge syndrome: Clinical features and diagnosis, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)(inglise keeles)
  112. J. HUBER, P. CHOLNOKY, ja H. E. ZOETHOUT, http://europepmc.org/backend/ptpmcrender.fcgi?accid=PMC2019726&blobtype=pdf Congenital Aplasia of Parathyroid Glands and Thymus, Arch. Dis. Childh., 1967, 42, 190., veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)(inglise keeles)
  113. Ghulam Khaleeq, Hakim A. Ali, Ali I. Musani, Clinical Features of Thymus Pathology, "Thymus Gland Pathology", 2008, lk 69-87, veebiversioon (vaadatud 04.10.2014)(inglise keeles)
  114. Said Fadi Yassin, MD; Jeffrey C Milliken, MD jt, Surgery of the Thymus Gland, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.)(inglise keeles)
  115. Wang J, Fu H, Yang H, Wang L, He Y., Clinical management of cervical ectopic thymus in children. Lühikokkuvõte., J Pediatr Surg. 2011 Aug;46(8):e33-6. doi: 10.1016/j.jpedsurg.2011.05.002., veebiversioon (vaadatud 29.11.2014.a.)(inglise keeles)
  116. Domenico Saggese, Giacomo Ceroni Compadretti, Cosetta Cartaroni, CERVICAL ECTOPIC THYMUS: A CASE REPORT AND REVIEW OF THE LITERATURE, veebiversioon (vaadatud 29.11.2014.a.)(inglise keeles)
  117. Shah SS, Lai SY, Ruchelli E, Kazahaya K, Mahboubi S., Retropharyngeal aberrant thymus. Lühikokkuvõte., Pediatrics. november 2001 ;108(5):E94., veebiversioon (vaadatud 03.12.2014.a.) (inglise keeles)
  118. W. Pierpaoli, E. Sorkin, A thymus dependent function of the adrenal corte and its relation to immunity, Experientia, 15. 07. 72, 28.köide, nr 7, lk 851-852
  119. Medical College of Georgia at Georgia Regents University. Thymus teaches immune cells to ignore vital gut bacteria. ScienceDaily, 29. aprill 2013. Kasutatud 21.09.2014. (inglise)
  120. toimetaja Isaac Hays, Monograph, Art X)) - On the Thymus Gland; its morbid affection and the diseases which arise from its abnormal enlargement., Charles A. Lee, nr V, jaanuar 1842, lk 135 - 154, III. köide, Philadelphia, Lea & Blanchard, London, 1842, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 23.01.2015.a.)(inglise keeles)
  121. Krista Ress: primaarset immuunpuudulikkust võib leida igas vanuses, veebiversioon (vaadatud 04.10.2014)
  122. Marc de Perrota, Marie-Anne Bründlerb, Christophe Girardetb ja Anastase Spiliopoulosa, Spontaneous hemorrhage of thymus and thymoma in adults, Eur J Cardiothorac Surg (1999) 16 (6): 674-676. doi: 10.1016/S1010-7940(99)00319-X, veebiversioon (vaadatud 01.12.2014.a.) (inglise keeles)
  123. Dr Ayush Goel ja Dr Mohammed Izhar et al., Thymolipoma, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  124. BENJAMIN H. DUNN, M.D.C.M., ja GEORGE FRKOVICH, M.D.C.M., LIPOMAS OF THE THYMUS GLAND WITH AN ILLUSTRATIVE CASE REPORT, 1955, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  125. Fushimi H, Kotoh K, Watanabe D, Tanio Y, Ogawa T, Miyoshi S.,Malignant melanoma in the thymus. Lühikokkuvõte., Am J Surg Pathol. 2000 sept;24(9):1305-8., PMID: 10976708, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  126. Л.Я. Кравец, А.О. Трофимов, А.В. Грибков, [http://therjn.com/ru-ru/Files/Pdf/2006/4/49.pdf ИНТРАКРАНИАЛЬНОЕ МЕТАСТАЗИРОВАНИЕ ОПУХОЛИ ВИЛОЧКОВОЙ ЖЕЛЕЗЫ,© КОЛЛЕКТИВ АВТОРОВ, 2006, veebiversioon (vaadatud 30.11.2014.a.)(vene keeles)
  127. Robert P. Lisak, Handbook of Myasthenia Gravis and Myasthenic Syndromes, lk 208, 1994, MARCEL DEKKER INC, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.11.2014.a.)(inglise keeles)
  128. Riiklik Vähiinstituut, General Information About Thymoma and Thymic Carcinoma Treatment, veebiversioon (vaadatud 01.10.2014)(inglise keeles)
  129. Alberto M. Marchevsky, Mark R. Wick, https://books.google.ee/books?id=_RqTAgAAQBAJ&pg=PA148&lpg=PA148&dq=gonadal+germ+cell+tumors+in+thymus&source=bl&ots=UBqMWP-epk&sig=fwC7Jayy0xzr8R5VPspy5wUGUCE&hl=et&sa=X&ei=lXqdVNLPCNbzaq_ngfgI&ved=0CGgQ6AEwCQ#v=onepage&q=gonadal%20germ%20cell%20tumors%20in%20thymus&f=false Pathology of the Mediastinum, Cambridge University Press, lk 148, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  130. WHO histological classification of tumours of the thymus, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  131. mediastiinumi tuumorid
  132. J. Kannan, P. Karkuzhali, ja S. Lakshminarasimhan, Thymic seminoma, Indian J Med Paediatr Oncol. jaanuar - märts 2009; 30(1): 46–49. doi: 10.4103/0971-5851.56338, PMCID: PMC2902217, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.) (inglise keeles)
  133. Z.-G. Chen, H.-X. Pan, T. Wang, L.-E. Cai, Y.-Y. Lei, C.-H. Su ja H.-H. Luo, Primary thymic seminoma in a 32-year-old female, Ann Oncol (2010), doi: 10.1093/annonc/mdq023, 8. veebruar 2010, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.) (inglise keeles)
  134. Alkan M, Karnak I, Ciftci AO, Tanyel FC., Thymic teratoma or thymic remnant attached to mediastinal teratoma? The cellular origin of mediastinal teratomas revisited. Lühikokkuvõte., Eur J Pediatr Surg. aprill 2004 ;14(2):117-9., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.)(inglise keeles)
  135. César A Moran M.D. ja Saul Suster M.D., Primary Neuroendocrine Carcinoma (Thymic Carcinoid) of the Thymus with Prominent Oncocytic Features: A Clinicopathologic Study of 22 Cases, Mod Pathol 2000;13(5):489–494, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  136. Makoto Furugen, Ikuo Sekine, Koji Tsuta, Hidehito Horinouchi, Hiroshi Nokihara, Noboru Yamamoto, Kaoru Kubota ja Tomohide Tamura, Combination Chemotherapy with Carboplatin and Paclitaxel for Advanced Thymic Cancer, Jpn. J. Clin. Oncol. (2011) 41 (8): 1013-1016., doi: 10.1093/jjco/hyr089, veebiversioon (vaadatud 01.10.2014) (inglise keeles)
  137. Rachmiel Levine, Rolf Luft, Advances in Metabolic Disorders, 5. köide, Allan L. Goldstein and Abraham White, The Thymus Gland: Experimental and Clinical Studies of Its Role in the Development and Expression of Immune Functions., lk 149 -182 (151), 1971, Academic Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  138. GK SCADDING, CWH HAVARD, MJ LANGE, I DOMB, The long term experience of thymectomy for myasthenia gravis, Journal of Neurology, Neurosurgery, and Psychiatry 1985;48:401-406, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014.a.)(inglise keeles)
  139. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  140. Children's Heart Center, Continuing to explore new frontiers, 2006-2014 UMC Utrecht, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  141. M. Louise Markert, Marcella Sarzotti, Daniel A. Ozaki, Gregory D. Sempowski, Maria E. Rhein, Laura P. Hale, Francoise Le Deist, Marilyn J. Alexieff, Jie Li, Elizabeth R. Hauser, Barton F. Haynes, Henry E. Rice, Michael A. Skinner, Samuel M. Mahaffey, James Jaggers, Leonard D. Stein, ja Michael R. Mill, Thymus transplantation in complete DiGeorge syndrome: immunologic and safety evaluations in 12 patients, BLOOD, 1. august 2003, 102. köide, number 3, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  142. Naama R Bogot ja Leslie E Quint, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1665238/ Imaging of thymic disorders, Cancer Imaging. 2005; 5(1): 139–149., 15. detsember 2005. doi: 10.1102/1470-7330.2005.0107, PMCID: PMC1665238, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014.a.) (inglise keeles)
  143. Dario Paladini, Paolo Volpe, Ultrasound of Congenital Fetal Anomalies: Differential Diagnosis and Prognostic Indicators, lk 262, 2. trükk, CRC Press, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.) (inglise keeles)
  144. Juan De Leon-Luis, MD, PhD, Francisco Gámez, MD, Pilar Pintado, MD, Eugenia Antolin, MD, Ricardo Pérez, MD, Luis Ortiz-Quintana, MD, Joaquin Santolaya-Forgas, MD, PhD, Sonographic Measurements of the Thymus in Male and Female Fetuses, American Institute of Ultrasound in Medicine • J Ultrasound Med 2009; 28:43–48 • 0278-4297/09/, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.) (inglise keeles)
  145. Cho JY, Min JY, Lee YH, McCrindle B, Hornberger LK, Yoo SJ., Diameter of the normal fetal thymus on ultrasound., Ultrasound Obstet Gynecol 2007; 29: 634–638, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.) (inglise keeles)
  146. L. LI, M. O. BAHTIYAR, C. S. BUHIMSCHI, L. ZOU, Q.-C. ZHOU ja J. A. COPEL, Assessment of the fetal thymus by two- and threedimensional ultrasound during normal human gestation and in fetuses with congenital heart defects., Ultrasound Obstet Gynecol 2011; 37: 404–409, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.) (inglise keeles)
  147. Respondek-Liberska M, Fetal thymus - review, 4. väljaanne, nr 1(12) märts 2014, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015.a.) (inglise keeles)
  148. D. PALADINI, How to identify the thymus in the fetus: the thy-box, Ultrasound in Obstetrics & Gynecology, 37. väljaanne, nr 4, 25. jaanuar 2011, veebiversioon (vaadatud 14.10.2014) (inglise keeles)
  149. "Preventing Breast Cancer.", CHAPTER 11 Ending of the Era of Radiation Therapy for Enlarged Thymus, 2.trükk, 1996, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)
  150. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 9, Springer - Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  151. Shore RE, Woodard E, Hildreth N, Dvoretsky P, Hempelmann L, Pasternack B., Thyroid tumors following thymus irradiation.Lühikokkuvõte., J Natl Cancer Inst. juuni 1985 ;74(6):1177-84. veebiversioon (vaadatud 12.12.2014.a.)(inglise keeles)
  152. Inskip PD., Thyroid cancer after radiotherapy for childhood cancer. Lühikokkuvõte., Med Pediatr Oncol. mai 2001 ;36(5):568-73., veebiversioon (vaadatud 12.12.2014.a.)(inglise keeles)
  153. University of Pittsburgh Schools of the Health Sciences, Liver Cells, Insulin-Producing Cells, Thymus Tissue Can Be Grown in Lymph Nodes, 27. september 2012, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  154. Pertsov SS., Effect of melatonin on the thymus, adrenal glands, and spleen in rats during acute stress. Lühikokkuvõte., Bull Exp Biol Med. märts 2006 ;141(3):292-5., veebiversioon (vaadatud 04.10.2014) (inglise keeles)
  155. Professor Dr.Dr.h.c. Herwart F. Otto, Anmerkungen zur Geschichte der Thymusforschung, Pathologie des Thymus, Springer Texts in Statistics 1998, lk 1-29, veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.)(inglise keeles)
  156. THYMUS EXTRACT, veebiversioon (vaadatud 03.12.2014.a.)(inglise keeles)
  157. Team ProBoost. The Discovery of Thymic Protein A – How It Works to Strengthen the Immune System. 2. aprill 2013. Kasutatud 28.12.2014.a.. (inglise)
  158. ProBoost Thymic Protein A is a trademark of Genicel, Inc.. [http://www.naturedoc.com/products/thymic-protein.html PROBOOST(TM) THYMIC PROTEIN A]. Kasutatud 28.12.2014.a.. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse areng inimlootel

NIHMSID: NIHMS537754, veebiversioon (vaadatud 28.10.2014) (inglise keeles)

Tüümuse areng ahvilootel
Tüümus metsikutel ja laborihiirtel

Journal of Comparative Neurology, 228. väljaanne, nr 1, lk 57–68, 1. September 1984, veebiversioon (vaadatud 02.12.2014.a.) (inglise keeles)

  • Jean-Michel Revest, Ravinder K. Suniara, Karen Kerr, John J. T. Owen ja Clive Dickson, Development of the Thymus Requires Signaling Through the Fibroblast Growth Factor Receptor R2-IIIb, J Immunol 2001; 167:1954-1961; doi: 10.4049/jimmunol.167.4.1954, veebiversioon (vaadatud 06.12.2014.a.) (inglise keeles)
  • Magali Irla, Jeanne Guenot, Gregg Sealy, Walter Reith, Beat A. Imhof, ja Arnauld Serge, Three-Dimensional Visualization of the Mouse Thymus Organization in Health and Immunodeficiency, The Journal of Immunology, 17. detsember 2012, doi:10.4049/jimmunol.1200119, veebiversioon (vaadatud 24.01.2015.a.) (inglise keeles)
Tüümuse taandareng (ealine)

Danielle Aw ja Donald B. Palmer, The Origin and Implication of Thymic Involution, Aging Dis. oktoober 2011; 2(5): 437–443., PMCID: PMC3295077, veebiversioon (vaadatud 18.10.2014)(inglise keeles)

Tüümuse hüperplaasia ja tümo-lümfaatiline seisund
Tüümus ja närvisüsteem
Tüümus ja kastratsioon (loomadel)
Histoloogia
Hormoonid ja nende metabolism
Tüümuse stromaalne lümfopoetiin (TSLP)
Tüümuse biokeemia
Patoloogia
Ektoopiline tüümus
  • T E Herman ja M J Siegel, Cervical ectopic thymus, Journal of Perinatology (2009) 29, 173–174; doi:10.1038/jp.2008.89, veebiversioon (vaadatud 29.11.2014.a.) (inglise keeles)
  • Dr Jeremy Jones, Ectopic thymus (left neck lump), veebiversioon (vaadatud 29.11.2014.a.) (inglise keeles)
Tüümuse hüperplaasia
Tüümuse kasvajad

An infant with self-healing cutaneous Langerhans cell histiocytosis followed by isolated thymic relapse. Lühikokkuvõte, Pediatr Blood Cancer. august 2009;53(2):229-31. doi: 10.1002/pbc.22026. veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)

Tüümuse teratogeenid
Tüümuse funktsionaalsus raske immuunpuudulikkusega haiguslike seisundite korral
Kirurgiline lõikus
Tüümuse siirdamine
  • GENEVIEVE S. INCEFY, MIREILLE DARDENNE, SAVITA PAHWA, ELENA GRIMES, RAJENDRA K. PAHWA, ELIZABETH SMITHWICK, RICHARD O'REILLY, ja ROBERT A. GOOD, Thymic activity in severe combined immunodeficiency diseases, Proc. Natl. Acad. Sci. USA, 74. väljaanne, Nr 3, lk 1250–1253, märts 1977, veebiversioon (vaadatud 29.09.2014)(inglise keeles)
  • Kathleen E Sullivan, E. Richard Stiehm, Stiehm's Immune Deficiencies, Academic Press, M.Louise Markert, Peatükk 9, Tüümuse siirdamine, lk 1059 – 1066, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 21.09.2014)(inglise keeles)
Tüümuse radiodiagnostika
  • Pilar García-Peña, R. Paul Guillerman, Pediatric Chest Imaging, 3.trükk, Springer Verlag, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 29.09.2014) (inglise keeles)
Tüümuse kiiritusravi

ANN DALLY, Status Lymphaticus: Sudden Death in Children from "Visitation of God" to Cot Death, Medical History, 1997, 41: 70-85, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)

Kala tüümus
Imetaja tüümus
Koduloomade tüümus
  • Bertram Schnorr, Monika Kressin, Embryologie der Haustiere, lk 235, Georg Thieme Verlag, 2006, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 25.10.2014) (inglise keeles)
Sõnastik
  • thymus, Sissekanne Oxforddictionaries.com-is, veebiversioon (vaadatud 29.12.2014.a.) (inglise keeles)
Muu
Videod