Tüümus

Allikas: Vikipeedia

Tüümus ehk harkelund (varasem nimetus harknääre) on paljudel selgroogsetel loomadel peamiselt epiteelkoest koosnev esmane lümfoidorgan, mille funktsioonideks on lümfoid(-immuun)süsteemi elundite ja lümfikudede arengu ja toimimise reguleerimine.

Tüümus on enamikul selgroogsetel, nagu kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad (sh inimesed) lümfisüsteemi arengut ja toimimist, aga ka patoloogiat reguleeriv organ.

Tüümuse funktsiooniks on ka rakulise immunoloogilise kaitse tagamine ja organismi varustamine T-rakkude populatsioonide ning MHC klass II koesobivusantigeenidega lümfotsüütide koolitamise kontrollimine, osalemine suguelundite arengus ja mitmetes endokriinsetes funktsioonides ning patoloogiaga seotud protsessides.

Tüümuses ei toimu lümfi filtratsiooni.

1960. aastatel arvati, et näärme tähtsus seisneb kasvu reguleerimises, organismi desintoksikatsiooniprotsessides, vee- ja rasva-ainevahetuses, võib-olla ka vitamiinide ainevahetuse regulatsioonis, lümfotsüütide produtseerimises ja tümo-lümfaatilise seisundi (suurenenud tüümus) arenemises ning võimalik, et ka osavõtt kaltsiumi- ja nukleiinide ainevahetuse regulatsioonist.[1]

Selgrootutel harkelundit ei ole, neil reguleerivad kaitsefunktsioone mitmed endokriinsete funktsioonidega rakud ja hormoonid.

Harkelundi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, taandareng ja rakkude populatsioon ja apoptoos ning ringlevad molekulid ja elundi patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Esimesed tõendid selgroogsete sarnase lümfisüsteemi ja selle organite olemasolu kohta pärinevad Maa ligi 4,54 miljardi aasta vanuse ajaloo viimase 500 miljoni aasta piirest – tsüklostoomade ("cyclostomas") kaudu. Tüümuselundit peetaksegi fülogeneesi esimeseks kaitseorganiks.

Sisukord

Roomajate tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maoliste tüümust on vähe uuritud, kuid arvatakse, et tüümus on neil üks esimesi lümfoidorganeid, mis välja areneb. Madude tüümus on paariline elund, mõlemal elundi poolel on eristatavad tüümusesagarikud. Harkelund paikneb kilpnäärme ja vahetult südame tipu ees.

Madude (nagu paljude teistegi roomajate) tüümuse rakkude pinnal olevad molekulid sarnanevad seerumi immunoglobuliinidega, kuid on tõenäoliselt T-rakkude retseptorite eelkursorid.[2]

Imetajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koduloomade tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koertel ja kassidel toimub tüümuse taandareng ning asendumine side- ja rasvkoega paralleelselt suguküpsuse saabumise ja piimahammaste vahetumisega.

Hobustel toimub tüümuse areng kuni teise elukuuni, seejärel areng aeglustub ning hakkab hiljem taandarenema, asendudes side- ja rasvkoega.

Sagarate arv varieerub loomaliigiti, inimestel on tüümus kahe- ja paljudel teistel loomadel kolmesagaraline: kaelasagar (lobus cervicalis), rinnaõõnes paiknev rindkeresagar (lobus thoracicus) ja neid ühendav vahemine sagar (lobus intermedius).[3]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse asend täiskasvanud inimesel

Areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse areng lootel

Inimeste üsasisese (prenataalse), üsavälise (postnataalse) ning noorukiea ja arenguetappidel teeb harkelund koos indiviidiga kaasa unikaalse ontogeneesi.

Indiviidi harkelundi prenataalne areng saab alguse juba raseduse esimesel trimestril spetsialiseerunud rakkude, T-lümfotsüütide, näol.[4] 10. rasedusnädalaks on T-lümfotsüüte tüümuses 95%.

Elund areneb lootel koos kõrvalkilpnäärmetega 3. ja 4. lõpusetasku endodermist[5]. Sellele järgneb mõlemale elundile spetsiifilise, algeks oleva rakukogumi moodustumine lootel, millele on iseloomulikud transkriptsioonifaktorite Foxn1 ja Gcm2 ekspressioon.

Kuni 6. rasedusnädalani on elund valdavalt epiteliaalne, kuid on omandanud kaudaalselt juba pikenenud kuju. 7. rasedusnädalal toimub aktiivne kattekoerakkude (epiteelirakk) paljunemine, rakud ekspresseerivad neuroendokriinseid retseptoreid, ja need migreeruvad ventraalselt. 8. rasedusnädalast alates lahknevad kõrvalkilpnäärmed, tüümuse pooled hakkavad üksteise poole kasvama[6] ja ühinevad südamepaunaga ning moodustuma hakkab säsiosa. On arvatud, et hematopoeetilised pluripotentsed tüvirakud pre-T-rakud (CD45+CD34hiCD7+) on 8. nädalal tõenäoliselt jõudnud luuüdist migreeruda juba ka loote tüümuse algse rakukogumi epiteelirakkudesse. Lisaks on tüümuses tuvastavad CD45+CD34intCD7+ ja CD45+CD34lo/-CD7+ rakud. Enamus tüümuse siseseid tümotsüüte ei ekspresseeri CD4 ja CD8 (DN – double negative).[7]

10. nädalaks on loote tüümuse rakukogumil eristavad sagarikud, tüümus ise kaalub ligi 0,1 grammi. 11. ja 12. nädalal on tuvastatavad küpsed T-rakkude antigeenid.

Makrofaagid sisenevad tüümuse säsisse alates 14. nädalast. 14. ja 16. nädala vahel migreeruvad küpsed lümfotsüüdid tüümusest sekundaarsetesse lümfoidelunditesse.

Hassalli kehade moodustumise (ilmumise) kohta tüümuses on andmed varieeruvad, neid on tuvastatud 8. – 16. rasedusnädalani.

Elund hakkab üsasiseselt funktsioneerima alles peale seda kui tüümuse säsi ja koor, mille diferentseerumine algab kui loode on 12. nädalane[8], on diferentseerunud ehk siis 17.rasedusnädala paiku.

Immunohistokeemiliste uuringute alusel on 20. rasedusnädalal (inglise 18. gestational weeks) tuvastatavad ensüümi türosiin hüdroksülaasi- positiivsed närvid.[9]

Tüümus on ajaliselt sündides täielikult arenenud.

Röntgenipilt : normaalne tüümus noorel lapsel

Tüümuse normaalne üsaväline areng toimub vastavuses kudede, rakkude ja elundi talitlusega ja väljendub elundi massi suurenemises, mis kestab 2. eluaastani. Vahepeal kaalutõus peatub, et alata uuesti vanuses 7–12.

Areng ja steroidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse arengut ja funktsioneerimist seostatakse ka steroididega.

Molekulaarsed arengumehhanismid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Transkriptsioonifaktorid Foxg1, Isl1, Foxn1, Cited2, Eya ja Six.[10] ja Tbx1 (kromosoomis 22q11.2)[11] mis reguleerivad vastavate geenide transkriptsiooni moodustamaks tüümuse primordiumi.

Tüümuse Foxg1 ekspressiooniga primordiumis kaasneb kemokiini CCL25 komplekteerimine.

Loote tüümus komplekteerib loote tümotsüütide (näiteks CD4-CD8-CD25-CD44+) migratsiooni esile kutsuvaid keemilisi signaalühendeid kemokiine: CCL21, CCL25, ja CXCL12.[12]

Ealine taandareng[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse taandareng

Tüümuse taandareng on füsioloogiline protsess, mille täpseid mehhanisme ja tegureid käesoleval ajal ei tunta. Arvatakse, et taandarenev tüümus, mida iseloomustavad tüümuse kudede kahanemine ja tüümuse rakkude funktsioonide muutumine, mis mõjutab nii nende paljunemist, apoptoosi, migratsiooni kui diferentseerumist jm, indikeerib lümfoid(-immuun)süsteemi vananemist.[13]

Lapseeas koosneb elund sagaratest, sagarikkudest ja folliikulitest (epiteliaalse ja lümfaatilise koe kombinatsioon), suguküpsuse saabudes tekivad aga sidekoeväädid ja parenhüüm väheneb, täiskasvanueas on rohkelt rasvkoe laadset vahekude ja vähesed folliikulid.[14]

Samal ajal, 2. eluaastast (mõnede autorite arvates alates sünnist) kuni 10. eluaastani tüümuse lümfoidkude atrofeerub 3–5% aastas ( I faas). II faasi ajal 10.–25. eluaastani toimub taandareng adipotsüütide infiltreerumise läbi säsisse. III faasi ajal, mis kestab 25.–40. eluaastani, jätkub tüümuse taandareng (kuni 5% aastas) – adipotsüüdid vallutavad tüümuse koore. IV faasi, mis algab pärast 40. eluaastat ja kestab surmani, väheneb involutsiooni määr kuni 0,1% aastas.[15]

50. eluaastaks moodustab elundi nii tüümuse perivaskulaarsete ruumide vahel oleva (inglise the perivascular space (PVS)) kui ka põhikoe massi rasv (80%) ja normaalse füsioloogia korral talitlevad koed läbivad ealisele taandarengule omase protsessi. Taandarengu kutsuvad esile mitmed suguhormoonid ja tüümuse hormoonid, kuid selles osalevad ka tsütokiinid.[16]

Tüümus on ka tervel täiskasvanud inimesel võimeline lümfisüsteemi homöostaasi tugeva häirumise korral (nt elundite siirdamise järgselt) komplekteerima ja väljastama teatud komplekti T-rakke.

Arvatakse, et tüümuse koed ja rakud peaksid elaval inimesel lakkama funktsioneerimast 120. aasta vanuselt.[17]

Tüümuse arengu soolised iseärasused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Makroskoopiline keskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

asend
harkelund paikneb inimestel enamasti rinnaku taga eesmises keskseinandis. Elundi alumine osa paikneb südamepauna peal, selle taha jäävad ülenev aort ja aordikaar. Kaelas paikneb elund hingetoru peal;
kirjeldus
paariline, sagarikulise ehitusega, sagarikud on keskelt ühendatud selliselt, et moodustub H-tähe kuju, sagarikud kaetud sidekoelise tüümuse kihnuga;
kaal
sündides kaalub harkelund lapsel 10–30 grammi ja kasvab 20–40 grammini puberteedieaks;

Struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse sagarikud on kaetud sidekoelise tüümuse kihnuga. Kihnust lähtuvad vaheseinad jaotavad elundi sagarikeks.[18]

Tüümuselundil on kaks tüümusesagarikku. Iga sagarik koosneb tüümuse koorest (thymic cortex) ja tüümuse säsist (thymic medulla) mis on varustatud rikkaliku vere- ja lümfisoonte võrgustikuga.

Tüümuse koor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse koor koosneb valdavas osas tümotsüütidest (lümfotsüüdid), sh T-tüvirakud, T-eelrakud, T-naiivsed rakud, makrofaagid, dendriitrakud, tüümuse müoepiteelrakud (rakkudel oluline roll haigusliku seisundi müasteenia väljakujunemisel).

Väiksemal hulgal sisaldab tüümuse koor ka kattekoerakke ja algtugikoerakke. Kuigi arvuliselt vähemuses, moodustavad kattekoerakud koos algtugikoerakkudega tüümuse T-rakkude eluvõrgustiku.

Tüümuse koore rakud sisaldavad ja komplekteerivad koos ülejäänud organismi mikrokeskkonnaga määramatul hulgal mobiilseid osakesi, mis sisaldavad tsütokeratiini ja komplekteerivad desmosoomi võrgustiku, millesse on T-rakud tihedalt pakitud, eritavad: tümotaksiini tõmbamaks luuüdist T-tüvirakke tüümusesse ja tümosiini, seerumi tüümuse faktorit ja tümopoietiini, kõik need komplekteeritakse naiivsetest T-rakkudest valmis T-rakkudeks.

Tüümuse koor on ka vere-tüümuse barjääriks, tagamaks valmimata T-rakkude positiivse ja negatiivse selektsiooni antigeenide vabas keskkonnas.

Tüümuse strooma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse strooma areneb embrüogeneesis thymic anlage st.

Tüümuse koe saarekesed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse koe saarekesed

Arvukaid tüümuse koe saarekesi võib esineda nii kaelas (cervical thymus, kuni 36%-l), vahelihases, kopsude parenhüümis ja mujalgi.[19]

Tüümuse perivaskulaarsed ruumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse perivaskulaarsed ruumid

Tüümuse perivaskulaarsed ruumid on paljudel selgroogsetel loomadel tüümuse funktioneerivad sidekoe osad, mis paiknevad tüümuse kihnus.

Tüümuse säsi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse säsis on tuvastatud:

-CD4+ abistajarakud -CD4+ või CD8+ supressorrakke -CD8+ tsütotoksiline T-rakke.

Tüümuse säsi toekoes on ülekaalus tüümuse epiteelirakud, mis edastavad paljunemis-, ellujäämis- ja diferentseerumissignaale.

Epithelial reticular cells paiknevad nii säsis kui ka koores ja on aktiivsed neuroendokriinsete funktsioonidega rakud, mis komplekteerivad ja eritavad mitmeid hormoone. Nende funktsiooniks on ka interleukiinide ja kasvufaktorite eritamine ning "sisekontrolli" tagamine – kontrollides T-rakke nii, et ringlema ei pääseks oma antigeenidega reageerivad T-rakud.

Tüümuse suhted teiste elundisüsteemidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Südame-veresoonkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vereringe kaudu varustavad elundit arteriaalse verega peamiselt sisemise rindkerearteri ja ülemise kilpnäärmearteri harud, kuna elundil puudub värat sisenevad arterid parenhüümi koore kaudu.

Tüümusest lähtuvad paljud väikesed harkelundiveenid mis juhivad verd vasaku õlavarre peaveeni, sisemiste rindkereveenide ja alumise kilpnäärmeveeni kaudu südame suunas.

Elundi mikrovereringe on koore ja säsi osas varieeruv, igast sagarikust väljuvad kapillaarid tüümuse koorde ja suuremad sooned säsisse. Koore kapillaarid ühinevad veenidega kortikomedullaarse tsooni ühenduskohtadel ning moodustavad koores vere-tüümuse barjääri (säsis tõke puudub).[20]

Lümfisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse füsioloogiline seisund on pidevas muutumises, kuid kuna tüümusesse ei suundu aferentseid (tooma) lümfisooni, ei saa elund ringlevatele antigeenidele reageerida.

Kortikomedullaarse tsooni ülemineku kohalt saavad alguse viima lümfisooned mis kulgevad koos veresoontega ja väljuvad elundist kihnu kaudu.

Immuunsüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närvisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed kirjalikud materjalid selle kohta, et immuun- ja närvisüsteem on tihedates suhetes, ja lümfoidorganeid innerveerivad närvikiud, pärinevad tõenäoliselt W. Tonkoffilt (W. Tonkoff, 1899).[21]

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-teljele lisaks suhtleb tüümus ka peaajuga mitmete signaalide vahendusel aju-tüümus-lümfoid-telje kaudu (kahesuunaliselt) – tüümuse lümfoidrakud on võimelised sünteesima ja vabastama mitte üksnes tsütokiine, vaid ka neuropeptiide, neurotransmittereid, kasvufaktoreid ja hormoone.

Tüümusesagarikke innerveeritakse närvide poolt eraldi. Närvid esinevad närvikiudude ja -põimikutena, närvikiud saabuvad ka uitnärvist. Enamik närvikiude allub noradrenaliini stimulatsioonile.

Tüümus ja endokriinsüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus endokriinelundina toimib sisenõrenäärmena, mis komplekteerib ja eritab (tüümuse koore rakkude poolt) mitmeid peptiidhormoone (tümosiin, tümuliin, tümopoietiin) ja osalebpaljunemisfunktsioonides.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-telg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpotalamuse kontrollile allutatud ajuripatsi eessagara poolt eritatav kasvuhormoon modelleerib tüümuse mikrokeskkonna füsioloogiat, kiirendades tümotsüütide ja epiteelirakkude paljunemist ja stimuleerides tüümuse hormoonide, tsütokiinide ning kemokiinide eritumist.

Tüümuse epiteelis on tuvastatud oksütotsiiniretseptorid, mis sünteesivad oksütotsiini.

Tüümuse rakud eritavad ka kõrvalkilpnäärme hormooni.

Tüümuselundi roll östrogeenide ja T-rakkude homeostaasi säilitamisel on naiste (aga ka emaste) elu ajal olulise tähtsusega.

Suguhormoonid mõjutavad tüümuse mikrokeskkonna epithelial reticular cells retseptoreid ja T-rakkude vastuseid kontrollivaid märklaud-retseptoreid ja geene vastavalt vajadusele – kas ekspresseerides või vaigistades (näiteks tüümus-hüpofüüs-munasarjade telg).

Tüümus ja kõrvalkilpnääre[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvalkilnääärmed, mis embrüogeneesis arenevad koos tüümusega, paiknevad üsaväliselt üsna sagedasti (50%-l) tüümuse sees[22] ja võivad koos põhjustada teatud hüperparatüreoosi.

Tüümus ja maks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katsed laborirottidega võivad indikeerida seda, et tüümus võib hüpotaalamuse-hüpofüüsi-gonaadide telje kaudu mõjutada maksa funktsioone.[23]

Tüümus ja hingamissüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse mikrokeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse mikrokeskkond on kohandunud T-lümfotsüütide arenguks, koolitamiseks ja nende populatsioonide kontrolli all hoidmiseks.

Harkelundisse liiguvad tüvirakkudest (tümotsüüdid) arenenud naiivsed T-rakud punasest luuüdist (embrüonaalses arengujärgus saccus vitellinusest – pre-T) kemotaktilise stiimuli ajel veenulite kaudu.

Enamik infomaterjali T-rakkude koolitamisest ja apoptoosist tüümuses pärineb laborihiirtelt.[24]

Tüümuse mikrokeskkond on pidevas muutumises, kuid iseloomulikuks võib pidada selles teatud rakutüüpide esinemist: tüümuse epiteelirakud, Hassalli kehad, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, Langerhansi rakud ja epithelial reticular cells (neil on retseptorid östrogeenidele, androgeenidele ja progestiinile) koosnev toeskude jt. Elundis on ringlemas ka koolitamata B-lümfotsüüdid.

Vanemas eas suureneb mälu-T-rakkude hulk.

Tüümuse parenhüümist pärinevad ja on kohal kindlat tüüpi loomulikud tappurrakud.

Kõik tüümuse rakud on võimelised tsütokiine komplekteerima ja vabastama. Nii vabastavad tüümuse strooma rakud mitmeid lühiajalisi valgulisi signaalmolekule interleukiine, näiteks IL-7, mis osaleb thymopoiesis ja aitab kaasa tümotsüütide paljunemisele ning ellujäämisele.

Tüümuse histoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse histoloogia : tüümuse epiteelirakud, Hassalli kehad, B-lümfotsüüdid, plasmarakud, Langerhansi rakud, eosinofiilid, neuroendokriinsed rakud, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, nuumrakud, hematolymphoid cells jmt.

Tüümuse rakkude diferentseerumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

T-rakkude diferentseerumine toimub nimetatud rakkude, tüümuse epiteelirakkude ja MHC vaheliste signalisatsiooniradade kaudu, lisaks neile võivad lisanduda ka dendriitrakud ja makrofaagid ning tüümuse müoepiteelrakud.

Rakkude koolitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rakkude koolitamise all mõeldakse nende varustamist spetsiifilistele funktsioonidele vastavate retseptoritega rakumembraanil.

Rakkude apoptoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse histoloogilised funktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus koosneb teadaolevalt kahest histoloogilisest üksusest: thymic epithelial space (see koosneb tüümuse koorest ja säsist) ja tüümuse perivaskulaarsetest ruumidest (paiknevad tüümuse kihnus).


Tüümuse patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse patoloogia püüab hõlmata väga erinevatel põhustel tekkinud tüümuse arengu ja elundi toimisega (sh mikrokeskkond) seotud seisundeid mida käsitletakse mitmete teadusdistsipliinide lõikes kas normidest kõrvale kalduvatena või haiguslikena.

Tüümuse atroofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse taandareng võib olla ka ajutine (akuutne), tingituna stressist, traumast või ka normaalsest rasedusest, akuutset atroofiat (tümotsüütide apoptoos) põhjustavad ka sünteetiliste hormoonide (nt glükokortikoidid), röntgenikiirguse, tsütostaatiliste ravimite ja alkoholi tarbimine.

Akuutse atroofia järgselt tüümus regenereerub üsna kiiresti, hävinud koed ja rakud taastatakse.

Tüümuse atroofia võib olla tingitud ka alatoitumusest, vitamiinivaesest toidusedelist ja mitmetest kroonilistest haigustest.

Tüümuse atroofiaga seostatakse ka mitmete ainuraksete, seente, viiruste ja bakterite pääsemist tüümusesse.

Tüümuse suurenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümo-lümfaatiline seisund

1860. aastatel arvas arst Samuel Wilks, et laste vormikad kehad ja suurenenud tüümus on hea tervise tunnusteks, kuid tema oli teadaolevalt üks vähestest.

Paljud sidusid tüümuse suurenemist vastsündinute ja väikelaste äkksurmaga.

Dr. Charles Norris (New York) oli esimene, kes pakkus 1905. aastal kriteeriumid tümo-lümfaatilise seisundi diagnoosimiseks.

Enne 1930. aastat arvati, et suurenenud tüümus ja lümfisõlmed, mida nimetati tümo-lümfaatilise seisundiks[25] (status thymicolymphaticus, ka status lymphaticus[26]) on haiguslik seisnud, mis põhjustab vastsündinute ja väikelaste äkksurma.

1930. aastatel aga uuriti Suurbritannias seisundit põhjalikult ning ei arvatud enam haiguste hulka. Eesti NSV-s arvati aga veel 1960. aastatel, et suurenenud tüümus kutsub esile tümo-lümfaatilise seisundi[27]

Seisundi raviks pakkus König 1906. aastal tüümuse kirurgilist eemaldamist. Kuid kirurgilisetel sekkumistel olid ebasoovitavad kõrvalmõjud 33,3 % (üks kolmest patsiendist) surma näol.

Vahepeal aga avastas Wilhelm Conrad Röntgen röntgenikiirguse ja alates 1903. aastast hakati kasutama tüümuse vähendamiseks kiiritusravi.

Inimesel kirjeldatud tüümuse haigused ja patoloogilised seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väärarendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kaasasündinud väärarendid

Tüümuse organogeneesi jooksul väljakujunenud kaasasündinud väärarendid on haruldased väärarendid, mille hulka liigitatakse tüümuse aplaasia või tüümuse vaegmoodustumus, ektoopiline tüümus ja tüümuse tsüstid.

Tüümuse üsasisese ebanormaalse arenguga seostatakse DiGeorge'i sündroomi (DGA – DiGeorge anomaly), mida kirjeldati esmakordselt 1965. aastal[28] ja pärilikku autoimmuunset polüendokrinopaatia-kandidiaas-ektodermaalset düstroofiat (APEDEC[29], mutatsioonid TBX1, FOXN1 ja AIRE-s).

Päriliku kassikisa {cri-du-chat} sündroomi ehk viienda kromosoomi lühikese õla deletsiooni iseloomustab samuti tüümuse arenematus.

Tüümuse kaasasündinud funktsionaalsete väärarengutega seostatakse inimestel rasket kombineeritud immuunpuudulikkuse ehk SCID-sündroomi ja ataksia teleangiektaasiat, mil tüümuses ei toimu normaalset mitootilist tegevust, ei arene tüümuse epiteelirakud ja tüümus ei arene funktsioneerivaks lümfoidelundiks.

Tüümuse haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümusele mõjuvad haigusi tekitavalt liigne füüsiline treening ja füüsiline koormus, suitsetamine, antibiootikumide kasutamine ja mürkkemikaalid (nt väetised ja taimekaitsevahendid), mürkmetallid, aga ka korduvad parasiitide, seente ja bakterite põhjustatud infektsioonid ja haigused, samuti allergiad (nt toidu-, piimatoodete-, suhkru- ja muud toiduainete allergiad) ja põletikud.

Ka erialaajakirjades rõhutatakse, et tüümuse kuju ja suurus on indiviiditi niivõrd erinev, et diagnoosimiseks on vaja väga täpseid aluseid ja tehnikaid. Maailmas loetakse tüümusega seotud levinud haiguslikeks seisunditeks näiteks järgmisi:[30]

  • tüümuse involutsioon

a)Teratoom (inglise teratoma) – väärarendkasvaja

b) seminoom (inglise seminoma) – seemnerakk kasvaja [31]

c) muud sugurakulised kasvajad

Loetelu on pikk ja täieneb pidevalt, loetakse lihtsustatult, et haiguslikud seisundid, milles osutatakse ja esineb T-rakke, seotuks T ehk tüümusest sõltuvaks, näituseks:

Immuunpuudulikkusega seotud haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Primaarne immuunpuudulikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Primaarne immuunpuudulikkus

Primaarne immuunpuudulikkus ehk PID (inglise primary immune deficiency diseases) on koondnimetus erinevate sümptomitega haiguslike seisundite kohta paljudel loomadel, mille korral lümfoid(-immuun)süsteemi liigitatud lümfoidorganites, rakkudes, retseptorites ja geenides esineb häireid või need puuduvad või ei talitle normaalselt. Primaarset immuunpuudlikkust esineb küllaltki sagedasti, 1 juht 250–500 inimese kohta.

Ligi veerandil haigujuhtudest jõutakse õige diagnoosini 20 või enama aasta jooksul.[33]

2013. aastaks oli kirjeldatud ligi 250 primaarse immuunpuudulikkusega seotud haiguslikku seisundit.

Esmase immuunpuudulikkuse häired, näiteks Wiskott-Aldrichi sündroom, raske kombineeritud immuunpuudulikkuse sündroom;

Sekundaarne immuunpuudulikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teisese immuunpuudulikkuse häired, näiteks HIV.

Onkoloogilised haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kasvajad

Healoomulised kasvajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümolipoom[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümolipoom

Tümolipoom on tundmatu etioloogiaga lipoomi vorm, mis liigitatakse tüümuse rasvkoe healoomuliste kasvajate hulka ja vahel ka tümoomide hulka; seda seostatakse enamasti müasteeniaga. Tümolipoomi koed koosnevad tüümusekoe ja rasvkoe segust.[34]

Esmakordselt on tüümuse lipoomi kirjeldanud tõenäoliselt (Schmincke (1926) järgi) Lange 1904. aastal – kasvaja kaalus 16,0 grammi.[35]

Pahaloomulised kasvajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse pahaloomuliste kasvajate põhjused ja riskifaktorid ning arengu ja taandarengu mehhanismid pole teada. Tüümuse pahaloomuliste kasvajate hulka kuuluvad nii primaarsed kasvajad nagu tüümusevähk kui ka metastaasid.

Tüümuses on tuvastatud ka primaarset maliigset melanoomi.[36]

Tüümusesse võivad metastaseeruda ka sellised pahaloomulised kasvajad nagu kopsu-, rinna-, kilpnäärme- ja pärasoolevähk jt.

Tümoom[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümoom

Tümoomi asukohad südamest eespool, ulatudes südame keskseinandini, edasi võivad tümoomid migreeruda kopsudesse ja rindkeresse.

Paraneoplastilised sündroomid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Paraneoplastilised sündroomid

Paraneoplastilised sündroomid tümoomi korral:

Tüümuse lümfoomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse lümfoomid (inglise thymic lymphoma) on lümfikoe (lümfisüsteem) pahaloomulised kasvajad.

Tüümuse vähk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse vähk ehk tüümuse kartsinoom (inglise thymic carcinoma) ehk tüümuse neuroendokriinsed kasvajad[38] on tüümuse maliigne kasvaja, mis saab alguse tüümuse epiteelist. Tüümuse kartsinoomi eraldas Shimosato koos kolleegidega tümoomist 1977. aastal.[39]

Kirurgia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümektoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümektoomia

Harkelundieemaldus on invasiivne kirurgiline ravimeetod.

Esimese tüümuselõikuse inimesel tegi (ebaõnnestunult) 1896. aastal Saksa kirurg Ludwig Rehn (1849–1930).

20. sajandi algusaastatel oli imikute ja väikelaste tümektoomia tümo-lümfaatilise seisundi ja hingamisraskuste (laryngismus stridulus) puhul üsna levinud.

1960. aastatel seostati tüümuse ekstirpatsiooniga loomadel rasvumist, pastoossuse staadiumi, üldist loidust, mahajäämust kasvus, rahhiiditaolist seisundit, lihaste atroofiat ja kahheksiat.[40]

Tänapäeval vastsündinute ja väikelaste avatud südamelõikuse operatsioonide käigus tüümus tavaliselt eemaldatakse, et ta ei segaks ja/või raskendaks operatsiooni läbiviimist.[41]

Noores eas tümektoomia läbinud naistel ei toimu tõenäoliselt funktsioneerivate munasarjade arengut, paljud neist jäävad sigimisvõimetuks.

Tümektoomia järgselt areneb inimestel välja immuundefitsiit.

Tüümuse siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse siirdamine

Tüümuse siirdamine on elundi siirdamise vorm, mille korral inimese tüümusekude (või osa tüümusest) invasiivse kirurgilise operatsiooni käigus elundidoonorilt elundisaajale siirdatakse.[42] Siirdatavaid inimese tüümuseid teistelt inimestelt spetsiaalselt välja ei lõigata, siirdamiseks kasutatakse vastsündinute ja või väikelastelt näiteks avatud südamelõikuse ajal eemaldatud elundeid.

Tüümuse siirdamise järgselt võib välja kujuneda autoimmuunne sündroom.

Radioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse kiiritusravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kiiritusravi

20. sajandil seostati Ameerika Ühendriikides tüümusega tervet rida haiguslikke seisundeid, mille raviks kasutati kiiritusravi.[43]

1945. aastal nimetas ameerika radioloog John Caffey tüümuse kiiritamist, sõltumata vanusest, irratsionaalseks protseduuriks.[44]

Terminoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harkelund on kantud kehtivasse rahvusvahelisse inimese anatoomia standardisse Terminologia Anatomica ja inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica.

Loomadel kirjeldatud tüümuse haigused ja patoloogilised seisundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse kliiniliste seisundite diagnoosimisel ning haiguslike seisundite kirjeldamisel ja ravis veterinaaria valdkonna kaudu on andmeid tüümuse kasvajate kohta sellistel koduloomadel nagu härg, lammas, kits, koer, hobune, siga ja küülik ning laborimeditsiini kaudu ka laborihiirtel ja -rottidel.

Laborihiirtel ja -rottidel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laborihiirte nakatamisel gripiviiruste tüvedega H7N7 (infektsioon kutsus esile leukotsüütide absoluutarvu vähenemise 84%) ja H5N1 (leukotsüütide arv vähenes kuni <5%) täheldati tüümuse tuntavat atroofiat juba nakkuse 6. päeval. CD4+CD8+ tümotsüütide polulatsioon oli HPAIV-infektsiooni (Highly Pathogenic Avian Influenza Virus infection) korral pea tuvastamatu. Lümfotsütopeeniat ei täheldatud H1N1v ja H5N2 infektsioonide korral.[45]

Tüümuse koe siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse koe siirdamine

Tüümuseta laborihiirte lümfisõlmedesse siirdatud tüümuse koed lõid neil hiirtel funktsioneeriva immuunsüsteemi.[46]

Eksogeensete hormoonide manustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katsed laborirottidega, kellele manustati eksogeenset melatoniini, tuvastasid, et hormoon takistas stressis loomadel tüümuse involutsiooni kas osaliselt või valdavalt.[47]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varaseimaks harkelundi kirjeldajaks loetakse kreeka arsti Rufus Ephesust (98–117 AD), kelle anatoomiliste uuringute keskmes olid nii tüümus, süda aga ka pankreas.

Edasised anatoomilised uuringud tüümuselundi kaudu on kirjas Claudius Galenosel (129199[48]) – kelle katsete olulisus tänapäevaselt seisneb selles, et oma katsetes leidis ta, et tüümus on küllaltki suuremõõduline noorematel isenditel ning ajaga tüümuselundi mõõtmed kuivavad kokku.

Flaami anatoom ja arst Andreas Vesalius kirjeldas tüümust oma teose "De humani corporis fabrica" 3. peatükis.

Inglise kirurg ja anatoom William Hewson (1739–1774) uuris alamate selgroogsete lümfisüsteemi mikroskoobiga ja järeldas, et tüümuses ja põrnas leiduvad lümfotsüüdid komplekteeritakse, funktsioonidest lähtuvalt, nende elundite poolt.[49]

Nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kreeka sõna θύμος 'thymos' pidavat mõne allika andmetel tähendama nii suitsutaolisust ja vaimu kui ka hinge ja julgust.

Ladinakeelset nimetust thymus seostatakse tüümianitaimega.

Subproduktina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kulinaaria s valmistatakse vasika tüümusest rooga, mille prantsuskeelne nimetus on ris de veau.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  2. Julius M. Cruse, MD, PhD,Robert E. Lewis, "Atlas of Immunology", 3.trükk, CRC Press, lk 807, 2010, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.09.2014)(inglise keeles)
  3. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia. Kõrgkooliõpik", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 342, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  4. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", 250:2011
  5. Arne Lepp. "Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 334, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  6. Thymus Development, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  7. Reidar Andreson, Biotehnoloogia magistrand I, Lümfotsüütide diferentseerumise mehhanismid., veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)
  8. Human Embryology, Module 17.2 Lymphatic tissue, Thymus, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  9. Valsamo K. Anagnostou, Ipatia Doussis-Anagnostopoulou, Dina G. Tiniakos, Despina Karandrea, Emmanouil Agapitos, Petros Karakitsos, Christos Kittas, Ontogeny of Intrinsic Innervation in the Human Thymus and Spleen, doi: 10.1369/jhc.6A7168.2007J, Histochem Cytochem, August 2007, 55. väljaanne, nr 8, lk 813-820, veebiversioon (vaadatud 04.10.2014)(inglise keeles)
  10. Thymus Development, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  11. Kenneth Murphy, Raif Geha, Luigi Notarangelo, Janeway’s Immunobiology 8 with Case Studies in Immunology 6, Garland Science, 8.trükk, Case 9 , 2011, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  12. Liu C1, Ueno T, Kuse S, Saito F, Nitta T, Piali L, Nakano H, Kakiuchi T, Lipp M, Hollander GA, Takahama Y., The role of CCL21 in recruitment of T-precursor cells to fetal thymi. Lühikokkuvõte, Blood. 1. jaanuar 2005 ;105(1):31-9., veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  13. Danielle Aw ja Donald B. Palmer, The Origin and Implication of Thymic Involution, Aging Dis. oktoober 2011; 2(5): 437–443., PMCID: PMC3295077, veebiversioon (vaadatud 18.10.2014)(inglise keeles)
  14. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  15. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features, Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 17, Springer - Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.09.2014)(inglise keeles)
  16. K.Anastasiadis, C. Ratnatunga, "The Thymus Gland: Diagnosis and Surgical Management", Springer-Verlag Berlin Heidelberg, 2007, 2. peatükk, "Changes with aging", lk 9, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.09.2014)(inglise keeles)
  17. Bodey B, Bodey B Jr, Siegel SE, Kaiser HE., Involution of the mammalian thymus, one of the leading regulators of aging. Lühikokkuvõte., In Vivo. september-oktoober 1997 ;11(5):421-40., veebiversioon (vaadatud 18.10.2014)(inglise keeles)
  18. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 145, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  19. Thomas W. Shields, Joseph LoCicero, Carolyn E. Reed, Richard H. Feins, "General Thoracic Surgery", 7. trükk, lk 2061, 2009, Lippincott Williams & Wilkins, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  20. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 16, Springer - Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  21. Andrew J Shepherd, James E G Downing, ja Jaleel A Miyan, Without nerves, immunology remains incomplete – in vivo veritas, Immunology. oktoober 2005; 116(2): 145–163., doi: 10.1111/j.1365-2567.2005.02223.x, PMCID: PMC1817817, veebiversioon (vaadatud 04.10.2014)(inglise keeles)
  22. Nobuaki Uno, Yoshihiro Tominaga, Susumu Matsuoka, Toyonori Tsuzuki, Shuichi Shimabukuro, Tetsuhiko Sato, Norihiko Goto, Takaharu Nagasaka, Akio Katayama, Kazuharu Uchida, Incidence of Parathyroid Glands Located in Thymus in Patients with Renal Hyperparathyroidism, World Journal of Surgery, November 2008, 32. köide, nr 11, lk 2516-2519, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  23. Lin Li, Jin-huang Zhou, Shan-tian Xing, Thymus influences liver functions through hypothalamus-pituitary-gonad axis in rats. Lühikokkuvõte., Advances in Neuroimmunology, 6. väljaanne, nr 3, 1996, lk 289–293, veebiversioon (vaadatud 23.10.2014)(inglise keeles)
  24. Janeway CA Jr, Travers P, Walport M, et al., Generation of lymphocytes in bone marrow and thymus, "Immunobiology: The Immune System in Health and Disease.", 5. trükk, New York: Garland Science; 2001., veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  25. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  26. ANN DALLY, Status Lymphaticus: Sudden Death in Children from "Visitation of God" to Cot Death, Medical History, 1997, 41: 70-85, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  27. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  28. Ghulam Khaleeq, Hakim A. Ali, Ali I. Musani, Clinical Features of Thymus Pathology, "Thymus Gland Pathology", 2008, lk 69-87, veebiversioon (vaadatud 04.10.2014)(inglise keeles)
  29. T. Petteri Arstila ja Hanna Jarva, Human APECED; a Sick Thymus Syndrome?, Front Immunol. 2013; 4: 313., 7. oktoober 2013. doi: 10.3389/fimmu.2013.00313, PMCID: PMC3791424, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  30. W. Pierpaoli, E. Sorkin, A thymus dependent function of the adrenal corte and its relation to immunity, Experientia, 15. 07. 72, 28.köide, nr 7, lk 851-852
  31. mediastiinumi tuumorid
  32. Medical College of Georgia at Georgia Regents University. Thymus teaches immune cells to ignore vital gut bacteria. ScienceDaily, 29. aprill 2013. Kasutatud 21.09.2014. (inglise)
  33. Krista Ress: primaarset immuunpuudulikkust võib leida igas vanuses, veebiversioon (vaadatud 04.10.2014)
  34. Dr Ayush Goel ja Dr Mohammed Izhar et al., Thymolipoma, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  35. BENJAMIN H. DUNN, M.D.C.M., ja GEORGE FRKOVICH, M.D.C.M., LIPOMAS OF THE THYMUS GLAND WITH AN ILLUSTRATIVE CASE REPORT, 1955, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  36. Fushimi H, Kotoh K, Watanabe D, Tanio Y, Ogawa T, Miyoshi S.,Malignant melanoma in the thymus. Lühikokkuvõte., Am J Surg Pathol. 2000 sept;24(9):1305-8., PMID: 10976708, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  37. Riiklik Vähiinstituut, General Information About Thymoma and Thymic Carcinoma Treatment, veebiversioon (vaadatud 01.10.2014)(inglise keeles)
  38. César A Moran M.D. ja Saul Suster M.D., Primary Neuroendocrine Carcinoma (Thymic Carcinoid) of the Thymus with Prominent Oncocytic Features: A Clinicopathologic Study of 22 Cases, Mod Pathol 2000;13(5):489–494, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  39. Makoto Furugen, Ikuo Sekine, Koji Tsuta, Hidehito Horinouchi, Hiroshi Nokihara, Noboru Yamamoto, Kaoru Kubota ja Tomohide Tamura, Combination Chemotherapy with Carboplatin and Paclitaxel for Advanced Thymic Cancer, Jpn. J. Clin. Oncol. (2011) 41 (8): 1013-1016., doi: 10.1093/jjco/hyr089, veebiversioon (vaadatud 01.10.2014) (inglise keeles)
  40. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  41. Children's Heart Center, Continuing to explore new frontiers, 2006-2014 UMC Utrecht, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  42. M. Louise Markert, Marcella Sarzotti, Daniel A. Ozaki, Gregory D. Sempowski, Maria E. Rhein, Laura P. Hale, Francoise Le Deist, Marilyn J. Alexieff, Jie Li, Elizabeth R. Hauser, Barton F. Haynes, Henry E. Rice, Michael A. Skinner, Samuel M. Mahaffey, James Jaggers, Leonard D. Stein, ja Michael R. Mill, Thymus transplantation in complete DiGeorge syndrome: immunologic and safety evaluations in 12 patients, BLOOD, 1. august 2003, 102. köide, number 3, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  43. "Preventing Breast Cancer.", CHAPTER 11 Ending of the Era of Radiation Therapy for Enlarged Thymus, 2.trükk, 1996, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)
  44. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 9, Springer - Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  45. Annette B. Vogel, Emanuel Haasbach, Sarah J. Reiling, Karoline Droebner, Karin Klingel ja Oliver Planz, Highly Pathogenic Influenza Virus Infection of the Thymus Interferes with T Lymphocyte Development, J Immunol, september 2010; 185:4824-4834; doi: 10.4049/jimmunol.0903631, veebiversioon (vaadatud 17.09.2014)(inglise keeles)
  46. University of Pittsburgh Schools of the Health Sciences, Liver Cells, Insulin-Producing Cells, Thymus Tissue Can Be Grown in Lymph Nodes, 27. september 2012, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  47. Pertsov SS., Effect of melatonin on the thymus, adrenal glands, and spleen in rats during acute stress. Lühikokkuvõte., Bull Exp Biol Med. märts 2006 ;141(3):292-5., veebiversioon (vaadatud 04.10.2014) (inglise keeles)
  48. "Meditsiinisõnastik", 224:2004.
  49. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features, Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 1 – 10, Springer - Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse areng inimlootel

NIHMSID: NIHMS537754, veebiversioon (vaadatud 28.10.2014) (inglise keeles)

Tüümuse areng ahvilootel
Tüümuse areng laborihiirtel
Tüümuse taandareng (ealine)

Danielle Aw ja Donald B. Palmer, The Origin and Implication of Thymic Involution, Aging Dis. oktoober 2011; 2(5): 437–443., PMCID: PMC3295077, veebiversioon (vaadatud 18.10.2014)(inglise keeles)

Tüümuse hüperplaasia ja tümo-lümfaatiline seisund
Tüümus ja närvisüsteem
Histoloogia
Hormoonid ja nende metabolism
Tüümuse stromaalne lümfopoetiin (TSLP)
Patoloogia
Tüümuse kasvajad

An infant with self-healing cutaneous Langerhans cell histiocytosis followed by isolated thymic relapse. Lühikokkuvõte, Pediatr Blood Cancer. august 2009;53(2):229-31. doi: 10.1002/pbc.22026. veebiversioon (vaadatud 30.09.2014)(inglise keeles)

PMCID: PMC2906735, veebiversioon (vaadatud 19.08.2014) (inglise keeles)

Tüümuse funktsionaalsus raske immuunpuudulikkusega haiguslike seisundite korral
Kirurgiline lõikus
Tüümuse siirdamine
  • GENEVIEVE S. INCEFY, MIREILLE DARDENNE, SAVITA PAHWA, ELENA GRIMES, RAJENDRA K. PAHWA, ELIZABETH SMITHWICK, RICHARD O'REILLY, ja ROBERT A. GOOD, Thymic activity in severe combined immunodeficiency diseases, Proc. Natl. Acad. Sci. USA, 74. väljaanne, Nr 3, lk 1250–1253, märts 1977, veebiversioon (vaadatud 29.09.2014)(inglise keeles)
  • Kathleen E Sullivan, E. Richard Stiehm, Stiehm's Immune Deficiencies, Academic Press, M.Louise Markert, Peatükk 9, Tüümuse siirdamine, lk 1059 – 1066, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 21.09.2014)(inglise keeles)
Tüümuse diagnostika
  • Pilar García-Peña, R. Paul Guillerman, Pediatric Chest Imaging, 3.trükk, Springer Verlag, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 29.09.2014) (inglise keeles)
Tüümuse kiiritusravi

ANN DALLY, Status Lymphaticus: Sudden Death in Children from "Visitation of God" to Cot Death, Medical History, 1997, 41: 70-85, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)

Koduloomade tüümus
  • Bertram Schnorr, Monika Kressin, Embryologie der Haustiere, lk 235, Georg Thieme Verlag, 2006, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 25.10.2014) (inglise keeles)
Videod