I tüüpi diabeet

Allikas: Vikipeedia
Diabeedi sümbol

I tüüpi diabeet ehk insuliinisõltuv diabeet ehk 1. tüüpi diabeet ehk noorte suhkurtõbi (tüüp 1 diabetes mellitus, või T1DM; varem tuntud ka kui juveniilne diabeet) on inimestel harilikult lapsepõlves või noorukieas ja mitmetel teistel imetajatel keskeas algav ja terve elu kestev krooniline haigus, suhkurdiabeedi vorm, millele on iseloomulik kõhunäärme endokriinse osa Langerhansi saarte insuliini tootvate β-rakkude hävinemine.

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

I tüüpi diabeedi esmasteks sümptomiteks on uriini hulga suurenemine, janu, söögiisu tõus ja samal ajal kehakaalu langus. Ravi hilinemise korral võivad tekkida isutus, iiveldus, oksendamine, üldine nõrkus ja isegi teadvusehäired. Selline sümptomaatika on põhjustatud insuliinipuuduse ja kõrgenenud veresuhkru ning kaugelearenenud staadiumis ketokehade (rasvade lagunemise produktid) poolt.[1] I tüüpi diabeet diagnoositakse tihti patsientidel, kellel esineb diabeetiline ketoatsidoos, mille sümptomite hulka kuuluvad kuiv nahk, sügav hingeldamine, unisus, valu kõhus ning oksendamine.[2]

Järgnev insuliinipuudus põhjustab veres ja uriinis kõrgenenud glükoosi taseme. Klassikalised sümptomid on tihe urineerimine, suurenenud janu ja näljatunne ning kaalukaotus.

Tekkepõhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haiguse patogenees on mitmeteguriline ja arvatakse, et 1. tüüpi diabeeti soodustavad järgmised faktorid: geneetiline vastuvõtlikkus, diabetogeenne esilekutsumine ehk keskkonnateguri mõju või antigeeniga kokkupuude. Teised kõhunäärme probleemid, näiteks trauma, pankreatiit või kasvaja võib põhjustada insuliini tootmise häireid.

Geneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

I tüüpi diabeet on polügeenne haigus, mis tähendab, et mitmed erinevad geenid soodustavad selle esinemist samaaegselt. Pärilike faktorite tähtsust näitab diabeeti haigestumise sagenemine kui vanem põeb diabeeti. Isa haiguse korral on lapse risk 5%, ema haiguse puhul 2,5%, I tüüpi diabeet mõlemal vanemal tõstab riski 20%-ni. Ühemunakaksikutel haigestub ühe kaksiku haiguse korral 35–50%-l juhtudest ka teine.[1]

Immunopatoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osad uurijad ja osa allikaid liigitavad 1. tüüpi diabeedi autoimmuunhaiguseks ja arvatakse et suhkruhaigete veres ringlevad T-lümfotsüüdid sisenevad kõhunäärmesse ja mitmete tegurite toimel tunnistavad beeta-rakkude valke, ka insuliini kui potentsiialselt ohtlikke ning kutsuvad esile immuunvastused, millede toimel hakkavad kõhunäärme teatud rakud tootma ja eritama autoantikehi beeta-rakkude vastu ning selle tulemusel võivad aastate jooksul beeta-rakkude populatsiooni vähenemine viia haiguse sümptomite ilmnemisele.[3][4]

Viirused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühe teooria kohaselt,[5] on I tüüpi diabeet viiruse põhjustatud autoimmuunvastus, mille tulemusena immuunsüsteem ründab Coxackie-viiruse perekonnaga või rubella viirusega nakatunud rakke koos kõhunäärme β-rakkudega. Sellist haavatavust ei jaga kõik inimesed, kuna kõigil mainitud viirustega nakatunud inimestel ei kujune I tüüpi diabeeti. See on viidanud geneetilisele vastuvõtlikkusele ning katsed patsientidega on kindlaks teinud, et on olemas geneetiline soodumus I tüüpi diabeedi kujunemisele.[6]

Kemikaalid ja ravimid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned kemikaalid ja ravimid hävitavad kõhunäärmerakke. Pyrinuron (Vacor), 1976. aastal Ameerika Ühendriikides kasutusele võetud rotimürk hävitab valikuliselt kõhunäärme β-rakke, põhjustades manustamisel I tüüpi diabeeti. Vacor eemaldati USA turult 1979. aastal, kuid on siiamaani kasutusel mõningates riikides. Zanosar on antibiootiline aine, mida kasutatakse kõhunäärmevähi ravimisel kemoteraapias. See tapab β-rakke, põhjustades insuliini tootmise langust.[7]

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diabeeti iseloomustab korduv või püsiv hüperglükeemia ehk kõrge veresuhkru sisaldus. [8] Umbes veerandil I tüüpi diabeeti põdevatel inimestel on välja kujunenud diabeetiline ketoatsidoos selleks ajaks kui haigus diagnoositakse. Erinevaid tüüpi diabeete diagnoositakse tavaliselt muude meetoditega, näiteks regulaarne tervisekontroll või teisejärguliste sümptomite põhjal nagu seletamatu väsimus või nägemisprobleemid. Diabeet avastatakse tihti mingi terviseprobleemi esinemisel, mis võis olla põhjustatud diabeedi poolt, näiteks infarkt, insult, silmaprobleemid, seeninfektsioonid või lapse sündimine hüperglükeemiaga.

Vältimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praeguse seisuga ei ole teada, mis põhjustab I tüüpi diabeeti ning seda ei ole võimalik ära hoida.[9] Mõned teadlased usuvad, et seda on võimalik ära hoida latentses autoimmuunses faasis, enne kui haigus hakkab hävitama β-rakke.[10]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuringud on vihjanud, et rinnaga toitmine vähendab riski haiguse tekkele hilisemas elus.[11][12] Mitmeid teisi toitumisega seotud riskifaktoreid uuritakse, kuid kindlate tulemusteni pole jõutud.[13] I tüüpi diabeeti nimetatakse ka „suhkrudiabeediks,“ kuna kõrgete suhkrusisaldusega toitude tarvitamine võib olla surmav.

Haiguse kontrollimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

I tüüpi diabeedi ravi käesoleval ajal ei tunta aga haigust saab juhtida insuliinivarude täiendamise kaudu. Insuliini manustatakse enamasti perioodiliste süstidega mitu korda päevas, kuigi on olemas ka teised võimalused, nagu näiteks insuliinipumbad.

Kõhunäärme ja kõhunäärme rakkude siirdamine on võimalik ravi mõningatel haigusjuhtumitel.

Insuliiniteraapia[muuda | redigeeri lähteteksti]

I tüüpi diabeeti ravitakse insuliini asendamisega – kas perioodiliste süstidega või insuliinipumbaga. Lisaks peavad patsiendid järgima kindlalt toitumiskava ning tähelepanelikult jälgima veresuhkru taset. Tänapäeval kasutatakse sünteetiliselt valmistatud insuliini sea, lehma või kala insuliinist.[14] Ravimata I tüüpi diabeet viib tavaliselt diabeetilise ketoatsidoosi poolt põhjustatud koomani. Ketoatsidoos põhjustab vedeliku kogunemist ajus, mis on eriti eluohtlik. Selle tõttu on ketoatsidoos peamine surmapõhjus diabeedihaigetel.[15]

Ravi peab jätkuma määramata ajaks ja ei sega igapäevaseid tegevusi. Patsiente treenitakse oma haigust iseseisvalt kontrollima, kuid mõnele inimesele võib olla see raske. Komplikatsioonid võivad tekkida madalast ja kõrgest veresuhkrust, mõlemad selle tõttu, et insuliini manustatakse tehislikult. Madal veresuhkur võib põhjustada teadvusekaotust ja krambihooge. Kõrge veresuhkur võib põhjustada väsimustunnet ja pikaajalist kahju organitele.

Kõhunäärme siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige ekstreemsematel juhtudel võib pankrease siirdamine taastada normaalse veresuhkru regulatsiooni. Siiski, operatsioon ja kaasnev immunosupperssioon on paljude arstide arvates ohtlikum kui järjepidev insuliini asendusteraapia. Selle tõttu kasutatakse kõhunäärme siirdamist ainult pärast neerusiirdamist, kuna uus neer nõuab immuunsüsteemi allasuruvate ravimite manustamist. See lubab siirdada patsiendile uus pankreas ilma täiendavate immuunsüsteemi kahjustavate ravimiteta.[16]

Saarerakkude siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eksperimentaalne β-rakkude asendamine on mitmete uurimisprojektide huviobjektiks. Nende rakkude siirdamine on vähem invasiivne kui pankrease siirdamine, mis on hetkel kõige levinum lähenemine inimestel. Üks variant sellest protseduurist näeb välja selline: saarerakud süstitakse patisendi maksa, kus nad hakkavad elama ning toodavad insuliini. Arvatakse, et maks on kõige mõistlikum koht, kuna see on ligipääsetavam ning rakud toodavad seal hästi insuliini. Samas, patsiendi keha kohtleb uusi rakke samamoodi nagu igat teist võõrkude. Sellepärast peab saarerakke tootma patsiendi enda tüvirakkudest või identse kaksiku tüvirakkudest. Hiljutised uuringud on näidanud, et pärast saarerakkude siirdamist 58% patsientidest suutsid aasta hiljem iseseisvalt insuliini toota.[17]

Psühholoogilised mõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Depressioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Depressioon ja depressivsed sümptomid esinevad tihedamini I tüüpi diabeeti põdevatel inimestel kui tervetel. Ühe artikli kohaselt depressiooni esinemissagedus on rohkem kui 3 korda kõrgem diabeedihaigetel võrreldes mitte-diabeedihaigetega.[18] Naistel I tüüpi diabeediga on suurem tõenäosus sattuda depressiooni kui meestel.

Söömishäired[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuringud näitavad, et söömishäired on sagedasemad I tüüpi diabeeti põdevatel naistel.[19] Mõned uuringus osalevad patsiendid muutsid iseseisvalt insuliinidoose, et suurendada kaalukaotust. Kõrge veresuhkru tase on seostatud polüuuriaga ning vähendunud söögiisuga, mis võib põhjustada kaalukaotust.

Tüsistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Halvasti ravitud I tüüpi diabeedi tüsistuste hulka võivad kuuluda südame veresoonkonna haigused, diabeetiline neuropaatia ja diabeetiline retinopaatia. Samas, südame-veresoonkonna haigustel ja ka neuropaatial võib olla ka autoimmuunne põhjus, mis ei sõltu I tüüpi diabeedist.[20][21]

Esinemissagedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Geograafiliselt on haigestumuses suured erinevused. Kõige kõrgem on see Soomes - umbes 50 uut juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Jaapanis, Koreas ja Hiinas on haigestumus aga kümneid kordi madalam (0,5–2 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas). Eestis on vastav näitaja 10–11 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas.[1]

Diabeet Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

2006. aasta veebruari seisuga oli Euroopas 60 miljonit inimest, kellel on diagnoositud prediabeet ehk eeldiabeet, millest Eestis umbes 140 000 inimest.[1] DEPAC (Diabetes Experts Panel from Accessing Countries) uuringu eesmärgiks oli selgitada Euroopa Liiduga liitunud maades (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Ungari, Tsehhi, Malta, Küpros) diabeediseisu ja ravi kvaliteeti, mille jaoks korraldati vaatlusuuring 10-s liitunud riigis. Uuringusse hõlmati I ja II tüüpi suhkruhaiged, kelle diabeedistaaž oli vähemalt üks aasta. Eestis osalesid töös 6 keskust. Andmeid koguti patsientide vanuse, pikkuse, kaalu, diabeedistaaži ja tüübi, diabeediravimite kasutamise, erinevate raviskeemide, ravidooside kohta. Lisaks testiti vererõhku ning lipiidide väärtusi. Diabeediravi tõhususe üheks hindamise kriteeriumiks on analüüs HbA1c. HbA1c analüüsiga mõõdetakse glütseeritud hemoglobiini taset veres. Eesti diabeetikutest on tulemused head või rahuldavad vaid veerandil diabeetikutest. HbA1c keskmised väärtused Eestis on 8,3–8,6%, normaalväärtuseks peetakse väiksemat kui 6,5% HbA1c väärtust.[22]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 I tüübi diabeet "Eesti Diabeediliit" Vaadatud 24.10.2003
  2. Diabetes Health Center "webmd Symptoms Type I Diabetes" Vaadatud 17 September, 2008
  3. Taplin CE, Barker JM., Autoantibodies in type 1 diabetes. Lühikokkuvõte., Autoimmunity., veebruar 2008;41(1):11-8. doi: 10.1080/08916930701619169., veebiversioon (vaadatud 26.09.2014)(inglise keeles)
  4. Pärt Peterson. Autoimmuunhaigused: omad muutuvad võõrasteks. Eesti Loodus, 09/2003. Kasutatud 26.09.2014. (eesti)
  5. Type 1 diabetes: virus infection or autoimmune disease? "Nature Immunology 3", 338 – 340 (2002)"
  6. "Donner", "Horst"; "Harald Rau, Paul G. Walfish, Jens Braun, Thorsten Siegmund, Reinhard Finke, Jürgen Herwig, Klaus H. Usadel and Klaus Badenhoop" ("2007"). "CTLA4 Alanine-17 Confers Genetic Susceptibility to Graves’ Disease and to type 1 Diabetes Mellitus". "The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism Vol. 82, No. 1 143–146". "The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism".  Kontrollige kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  7. Vogel, R. P. (1982). "Poisoning with Vacor Rodenticide". Archives of Pathology and Laboratory Medicine 106 (3): 153. PMID 6895844. 
  8. World Health Organisation Department of Noncommunicable Disease Surveillance (1999). "Definition, Diagnosis and Classification of Diabetes Mellitus and its Complications" (PDF). 
  9. "Diabetes". World Health Organization. Vaadatud 24. jaanuar 2011. 
  10. [1]PMID 20432533, J. A.; Herold, K.; Eisenbarth, G. (2010). "Genetics, pathogenesis and clinical interventions in type 1 diabetes". Nature 464 (7293): 1293–1300.
  11. Borch-Johnsen K, Joner G, Mandrup-Poulsen T, et al. (November 1984). "Relation between breast-feeding and incidence rates of insulin-dependent diabetes mellitus. A hypothesis". Lancet 2 (8411): 1083–6. doi:10.1016/S0140-6736(84)91517-4. PMID 6150150. 
  12. Naim Shehadeh, Raanan Shamir, Moshe Berant, Amos Etzioni (2001). "Insulin in human milk and the prevention of type 1 diabetes". Pediatric Diabetes 2 (4): 175–7. doi:10.1034/j.1399–5448.2001.20406.x . PMID 15016183. 
  13. Virtanen SM, Knip M (Detsember 2003). "Nutritional risk predictors of beta cell autoimmunity and type 1 diabetes at a young age". The American Journal of Clinical Nutrition 78 (6): 1053–67. PMID 14668264. 
  14. Dr James R Wright, Jr MD, in The Lancet, Volume 359, Issue 9313 Vaadatud 6 April 2002
  15. [2]Arlan L Rosenbloom, Ragnar Hanas.(1996). "Diabetic Ketoacidosis: Treatment Guidelines"
  16. Jennifer L. Larsen. "Pancreas Transplantation: Indications and Consequences". Edrv.endojournals.org. Vaadatud 29. november 2011. 
  17. "Islet cell transplant: Experimental treatment for type 1 diabetes". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2007. Vaadatud 4. juuni 2007. 
  18. Roy, T., & Lloyd, C. E. (2012). Epidemiology of depression and Diabetes: A systematic review. Journal of Affective Disorders, 142, 8–21. doi: 10.1016/S0165-0327(12)70004-6.
  19. Colton, P. A., Olmsted, M. P., Daneman D., & Rodin, G. M. (2013). Depression, disturbed eating behavior, and metabolic control in teenage girls with Type 1 Diabetes. Pediatric Diabetes, 19 Feb. doi: 10.1111/pedi.12016.
  20. "Viktoria Granberg, MD, Niels Ejskjaer, MD, PHD, Mark Peakman, MD, PHD and Göran Sundkvist, MD, PHD; "Autoantibodies to Autonomic Nerves Associated With Cardiac and Peripheral Autonomic Neuropathy"; ''Diabetes Care'' 2005 28: 1959–1964". Care.diabetesjournals.org. Vaadatud 29. november 2011. 
  21. "Sridevi Devaraj, Nicole Glaser, Steve Griffen, Janice Wang-Polagruto, Eric Miguelino and Ishwarlal Jialal; "Increased Monocytic Activity and Biomarkers of Inflammation in Patients With Type 1 Diabetes"; ''Diabetes'' 2006 March 55: 774–779". Nature.com. Vaadatud 29. november 2011. 
  22. Eesti diabeediliit. "Diabeet Eestis" Vaadatud 26.04.2007

Veebikirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]