Makrofaagid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib suurtest fagotsüütidest; ökoloogia mõiste kohta vaata artiklit Makrofaag (ökoloogia)

Makrofaagid (lad macrophagus, macrophagocytus, kr makros suur + kr phagein sööma + kr kytos rakk) on paljude selgroogsete loomade kehas, erinevates kudedes, elunevad suured õgirakud.[1]

Makrofaagid pärinevad luuüdi tüvirakkudest. Veres ringlevaid makrofaage nimetatakse ka valgeteks vererakkudeks, mis tekivad monotsüütide differentseerumisel. Makrofaagid on võimelised veresoontest väljuma ja sisenema patogeenide atakeerimiseks kudede rakkudevahelisse ruumi.[2]

Makrofaagide ülesanded pole käesoleval ajal päris selged, arvatakse et nad kõrvaldavad paranevatest kudedest surnud rakkude jäänuseid, mikroobe, kasvajarakke ja stimuleerivad lümfoid(-immuun)süsteemi rakke atakeerimaks patogeene.[3]

Adelaide Ülikoolis läbiviidud uuring näitas, et makrofaagid on vastutavad hormoon progesterooni, mida peetakse oluliseks raseduse hormooniks, tootmise eest.[4]

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maolistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madude makrofaage on vähe uuritud, kuid arvatakse, et morfoloogiliselt sarnanevad nad teiste selgroogsete loomade makrofaagidega. Maksas, põrnas, neerudes ja kroonilistes põletikukolletes on neil (sarnaselt kaladele ja kahepaiksetele) tuvastatud melanomacrophages.

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imetajatel on makrofaagid sünnijärgselt kõikides kudedes.

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koemakrofaagid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Makrofaagid paiknevad organismis erinevates kudedes ja erinevates kogustes, nii näiteks paiknevad peaajus mikrogliia rakud, mis moodustavad ligi 15% peaaju rakkude populatsioonist.

Funktsioonidest lähtuvalt kannavad koemakrofaagid erinevaid nimetusi.

Raku nimetus Elundi, koe nimetus
Alveolaarmakrofaagid kopsualveoolide vaheseintes ja alveoolides
Rasvkoe makrofaagid rasvkude
Histiotsüüt sidekude
Kupfferi rakk maks
Mikrogliia peaaju närvikude
Epiteelirakusarnane sidekoerakk granuloom
Luud hävitav rakk luu
Hofbauer cell emakook
Urgesoon(kapillaar)te katterakud põrn
Gigantrakud ingl k Giant cells Connective tissue
Kõhukelme makrofaagid kõhukelmeõõs


Makrofaagid on olulised organismi lümfisüsteemi töös ning rakulise immuunsuse tagamisel. Nad osalevad fagotsütoosis (lagundavad võõraineid), põletikureaktsioonis, kasvajarakkude fagotsütoosis ja immuunsuse kujunemises mõjutades ning stimuleerides teisi lümfisüsteemi rakke, näit lümfotsüüte.[5]

Makrofaagid kasvajarakku õgimas

Makrofaage ringleb hulgaliselt lümfoidkudedes, nagu näiteks lümfisõlmedes. Humoraalse immuunsüsteemi sekretsiooni tulemusel moodustub antikeha ja antigeeni ühinemisel kompleks, mis haaratakse ja hävitatakse makrofaagide poolt.[6]

Mõned bakterid, nagu näiteks tuberkuloosi mükobakter, on makrofaagide toimele resistentsed.

Makrofaagide eritised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevates kudedes paiknevad makrofaagid on võimelised erinevaid patogeenidele toksiinina toimivaid molekule ja eritisi komplekteerima ning eritama. [7]

Makrofaagid eritavad rohkem kui 50 bioloogiliselt aktiivset ainet , näiteks valke, lipiide, hapniku metoboliite, ensüüme, ensüümi inhibiitoreid jpt. Munandites paiknev makrofaagide populatsioon eritab ainet, mis stimuleerib Leydigi rakke, et need eritaksid testosterooni.[8]

Patoanatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ateroskleroos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aterosklerootiliste naastude iseloomulikuks tunnuseks on proinflammatoorsete tsütokiinide TNF-α ja IL-6-e eritamine makrofaagide poolt.

Leepra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leepra mükobakter, leepra põhjustaja, seondub peremeesrakkude pinnal olevate retseptoritega ja ta fagotsüteeritakse raku poolt, edasi paljuneb bakter makrofaagide sees.[9]

Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et makrofaagidel on oluline roll ka inimese immuunpuudulikkuse viiruse reservuaarina.

Põletikulised haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Makrofaage seostatakse (on tuvastatud) mitmete põletikuga kulgevate haiguslike seisunditega, nagu insuliiniresistentsus[10], kasvajad jpt.[11]

Reumotoidartriit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Makrofaagidel on oluline roll reumatoidartriidi patogeneesis.[12]

Tuberkuloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et tuberkuloosi mükobakter, mis põhjustab tuberkuloosi suudab vältida makrofaagide toksilisi sekretsioone ja kasutab makrofaage paljunemiskeskustena.

Tulareemia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et bakteri Francisella tularensis poolt põhjustatud tulareemia korral, mõjutavad bakterid makrofaagide surma selliselt, et selle kaudu kanduksid võimalikult paljud baktereid organismi laiali.[13]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Makrofaagid avastas 1884. aastal Venemaa bioloog Ilja Iljitš Metšnikov.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. P.Bogovski, R.Kull, S.Ootsing, L. Trapido. Meditsiinisõnastik, lk 449, 2004, ISBN 9985-829-55-7
  2. Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 721, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
  3. Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 1031, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
  4. Makrofaagid on raseduseks olulised rakud, Eesti Rahvusringhääling, 28/07/2013, veebiversioon (vaadatud 15.06.2014)
  5. EE 6. köide, 1992.
  6. Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 735, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
  7. Harvey R. Colten, Yuet M. Ooi Paul J. Edelson, SYNTHESIS AND SECRETION OF COMPLEMENT PROTEINS BY MACROPHAGES, Annals of the New York Academy of Sciences, Volume 332, Subcellular Factors in Immunity pages 482–490, December 1979, avaldatud veebis 16. detsember 2006, DOI: 10.1111/j.1749-6632.1979.tb47142.x, veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
  8. Hutson JC1, Stocco DM., Comparison of cellular and secreted proteins of macrophages from the testis and peritoneum on two-dimensional polyacrylamide gels: evidence of tissue specific function. Lühikokkuvõte., Reg Immunol. 1989 Jul-Aug;2(4):249-53., veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
  9. [1], veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
  10. Olefsky JM, Glass CK. , Macrophages, inflammation, and insulin resistance.Lühikokkuvõte, veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
  11. Jeffrey W. Pollard, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3648866/ Trophic macrophages in development and disease, Nat Rev Immunol. Aprill 2009; 9(4): 259–270, doi: 10.1038/nri2528, PMCID: PMC3648866, veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
  12. Jun Li, Hui-Chen Hsu, and John D. Mountz, Managing Macrophages in Rheumatoid Arthritis by Reform or Removal, Curr Rheumatol Rep. oktoober 2012; 14(5): 445–454., doi: 10.1007/s11926-012-0272-4, PMCID: PMC3638732, veebiversioon (vaadatud 14.06.2014) (inglise keeles)
  13. Daniel L. Clemens, Bai-Yu Lee, ja Marcus A. Horwitz, Francisella tularensis Enters Macrophages via a Novel Process Involving Pseudopod Loops, Infect Immun. Sep 2005; 73(9): 5892–5902., doi: 10.1128/IAI.73.9.5892-5902.2005, PMCID: PMC1231130, veebiversioon (vaadatud 16.06.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Macrophage seisuga 14.06.2014.