1812. aasta isamaasõda
| See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. |
| Napoleoni 1812. aasta sõjakäik Venemaale osa Napoleoni sõdadest |
|||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
|
|||||||
| Osalised | |||||||
| Väejuhid või liidrid | |||||||
1812. aasta isamaasõda (ka Napoleoni 1812. aasta sõjakäik Venemaale ja 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda) oli 1812. aastal toimunud relvakonflikt Prantsusmaa ja Venemaa vahel.
Ööl vastu 24. juuni 1812 ületas 640 000-meheline Prantsuse Suur armee Venemaa piiri. Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas kindral Michael Andreas Barclay de Tolly. 20. augustil määras Aleksander I ülemjuhatajaks Mihhail Kutuzovi. 7. septembril peeti Borodino lahing, mille järel venelased taandusid, kuid Napoleonil ei õnnestunud neid purustada.
Pärast Borodino lahingut taandus Venemaa sõjavägi küll Moskvast (süüdates põlema kõik Moskva eeslinnad: Napoleoni vägedele ei jäänud peavarju ega moona), kuid sulges Tarutino laagrisse (80 km Moskvast lõunas) asudes prantslastele tee maa lõunapiirkondadesse. Prantslaste vastu puhkenud partisanivõitlus hoogustus ning neil tekkis varustusraskusi. Prantsuse väe võitlusvaim laostus. Moskvast taandudes said prantslased Berezina jõe ääres lüüa.
Kokku kaotasid prantslased 1812. aasta Venemaa kampaanias 550 000 meest. 1813. aasta alguseks oli Napoleoni vägi Venemaalt taandunud. Venemaa võit soodustas Kesk- ja Lääne-Euroopa vabanemist Napoleoni võimu alt ning tugevdas Venemaa välispoliitilist seisundit.
[redigeeri] Kirjandus
- Parun Georges Wrangell: Baltische Offiziere im Feldzuge von 1812., Reval : Kluge, 1912, Andmed ESTERis
- барон Врангель, Георг В.,: Балтийские офицеры в походе 1812 года: напечатано по поручению эстляндского рыцарства., Ревель : [б.и.], 1913 (Ревель : Ревалер Беобахтер), Andmed ESTERis
- "Miks kaotas Napoleon?". Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr.9, 16. oktoober 1941, lk 4.